kolmapäev, 25. mai 2016

Mul pole midagi selga panna, ehk elu teismelisega

Lubasin täna VT'ga raamatukokku minna, et talle näidata, kust millist teaduskirjandust leida ja kus on need kohad, kus ta võib kartmatult oma paberite ja raamatutega konutada, kuhu kasutatud raamatud panna jne...

Hakkasin siis riidesse panema.

Kui ma tavaliselt panen selga lihtsalt selle, mis eelmiselgi korral :D, siis nüüd on ilmad tunduvalt soojenenud, nii et võtsin õhukese lendleva pluusi.
Käisin sellega kodus natuke aega ringi ja sain aru, et tuul lehvitaks mu kõhtu.
VT ei lubaks mul selle pluusiga tulla.

Võtsin õhema, puuvillasest niidist kootud valge pitskampsuni, kolmveerandvarrukatega.
Olen nii käinud küll ja küll, aga rinnahoidja paistis veidi läbi ja VT ei lubaks seda.

Mis meil veel on?
Kleidituju ka nagu pole...
Valge pluus, kassidega.
Panen selga. Mulle meeldib, aga mõtlen, et VT naeruvääristaks suuri kasse täiskasvanud inimese pluusil.

Tavalist t-särki mina ei pane õue. Need on magamiseks. Minus ärkab naine, kui ma tavalist t-särki vaatan :D Nope!

Lõpuks leidsin t-särgi, millel on armsamad varrukad ja kaelus, mõned nööbid ka ees ja krooge rindade all. Sellele pidin ka nabapluusi alla panema, kuna valgest t-särgist paistab ju ka rinnahoidja läbi.

Seda VT ütles juba varem, et ma kindlasti madalad jalanõud paneks.
Ma panen helepruunid/beežid, kott on helebeež...

No ma jään lootma, et olen igati laitmatult riides, nii et ei tõmba ei halva ega heaga  kellegi tähelepanu :D

Ma ei mäleta, et ma elu sees niimoodi asju selga passinud oleks kui nüüd lapsega raamatukokku minekuks :P

Ma olen küll huvitatud sellest, et ma poleks ehmatavalt kole/sureva luige moega, aga riided siin minu meelest erilist rolli ei mängi. Peaasi, et mingi moeröögatus pole. Ja ma eelistan valget ja halli. Kodus ma, jah, kannan kõrvadega kapuutsikampsuneid, aga seda ma tean ise ka, et 40-aastane inimene ei peaks sellises rõivas kodust väljuma :p

Samas mäletan, et mina häbenesin ka oma ema moevalikuid vahel, ja kuna mul aega on, siis võin ju VT'le seda meelehead valmistada? Aga imelik on ikka, kui aastaid pole seisnud selle probleemi ees, et mida selga panna :p ja siis loobid lapse tõenäolisele kriitikale mõeldes pluuse voodile...
Samas, kui mõtlema hakkata, siis see küsimus on vist enamjaolt seotud sellega, et mida teised arvavad või sobilikuks peavad... Minu puhul see significant otter on siis VT.


Ee, jah, need krooked nööpide kõrval ja kaeluse ümber ei jäänud vist näha..., aga nad igal juhul on seal. Mul pole mõtet kümmet pilti teha ka, sest olen proovinud ja minu omad tulevad kõik ühesugused.


Igal juhul täna on selline pidulik päev, et ma lähen toast välja. Loomulikult VT jaoks, enda jaoks ei hakkaks. Tegelikult olen maikuus kaks korda varem ka õues käinud - ikka VT vajadusi täitmas.




Lisatud tunnike hiljem...

VT pole ikka veel koolist koju jõudnud ja ma hakkasin siin mõtlema, et muidugi tahaksite te ka väljapraagitud hilpe näha :D

Aga palun!

Hall pluus on see, millega ma seni käisin. See on üllatavalt soe, nii et tänaseks enam ei kõlba.
Kirju pluus see, mida esimesena proovisin - kõhuliputaja.




Alumisel pildil siis pitskampsun ja kassidega pluus.




Fotoaparaadis oli veel üks pilt - kaerahelbeküpsistest.



Tuli ühel õhtul magusaisu, kargasin püsti, segasin asju kokku, aga taigen ei hakanud kleepuma vaid pudises. Nagu müslit tõstsin plaadile! Küpsised tulid parajad käkerdised, nii et tegin pilti, et vaadake ja imestage, mida suure näljaga süüa tuleb... :D

Pärast vaatasin internetist, et kaerahelbeküpsised tulevad enamikul sellised krobelised käkid.

Ma mõtlesin, et saan enda omade üle veel aastaid naerda... :p

Väga head olid küll...

6 kommentaari:

siisike ütles ...

Minu meelest on su `köhuliputaja` väga kaunis ja kuna sa muidu ka väga hea välja näed, siis sa sobid kindlasti temaga väga hästi kokku. Ka need teised riided on minu meelest väga kenad (ka see kassidega pluus, sest selles on stiili - pole ju mingi lapselik kassipusa). Aga tösi ta on, et teismelised on riietuse suhtes väga tundlikud ja vahel ehk ei möistagi nende möttekäike. Aga eks see lähe ka ajapikku üle. Minu meelest oled sa suurepärane ema, et oma tütrega nönda arvestad. Mina oleks oma ema käest ainult söimata saanud. Mu enda tütred on veel liiga väikesed, et selliseid ettekirjutusi teha, kuigi on ette tulnud olukordi, kus nad ütlevad mulle, et näiteks need püksid on koledad ja kui ma siis suured silmad teen, siis nad kohe kallistavad ja ütlevad, aga me armastame sind sellest hoolimata :)

karikate emand ütles ...

Sul on alati nii armsad kommentaarid - loen ja naeratan veel kaua. Aitäh! :)
Ma pole oma lugejate elu osas üldse uudishimulik, aga alati, kui keegi midagi endast räägib, on nii hea meel :) - tore mõelda, et Sul on väikesed tütred.

Jaanika ütles ...

Vabandust, ma ei taha üldse kuidagi solvavalt ega tänitavalt mõjuda... Lihtsalt minumeelest on nii veider, et teismelisel lastakse valida teiste inimeste eest nende isiklikke otsuseid... Olen näinud päris mitmeid olukordi kus sellised asjad kurjalt kätte maksavad tunduvalt hiljem ja ma sugugi ei taha väita et teil nii läheb, lihtsalt ma ise oma autonoomsusest ei loobuks iialgi mitte kellegi nimel (kui ma just jõuluvanakostüümiga välja ei otsustaks tulla). Oma eelmise elukaaslasega kellel teismelised tütred olid, tegid nad nii väga haiget meid häbenedes, kuigi meil polnud midagi veidrat seljas. See oli nii alandav, nagu me 'ei kõlbaks' kui kõik ei käi lapse soovide järgi... Ja ometi meie ainsad soovid nende rõivastusele olid sellised, et mugav oleks ja mitte väga plekiline ja räbal. Meie jaoks oli peaasi, et nad ise end hästi tunneksid ka teismeliste vahel kaheldava stiilitunnetuse kohaselt ja iial ei pannud pahaks. Eks me ootasime sama vastu, aga such is life...

karikate emand ütles ...

Kulla Jaanika, see pole küll absoluutselt solvav ega tänitav. Täiesti arusaadav. Postituse kirjutasin ka ju selle pärast, et mullegi tundus see naeruväärne :), kuigi olin valmis seda tegema :)

Muidugi võib võimu andmine teismelise kätte kurjalt kätte maksta, kuid seda pigem juhul, kui pole selliseid südamest-südamesse mitmetunniseid vestlusi iga päev nagu meil VT'ga. Kui talle ei meeldi, et mul tema kõrval kõndides kõht pluusi vahelt paistab ja ta seda ütleb, siis ma ei tunne, et ta halvustab MIND. Siin ongi vahe.

Kindlasti tuleb lapsega rääkida, kui tema väljaütlemised vanemat haavavad. Ja last tuleb iga päev julgustada ka enda muredest rääkima. Minu tütar räägib sageli klassiõdede solvumistest-kurbustest, mida nad oma vanematele rääkima pole hakanud, sest vanemad reageeriksid tüdimusega. Üksteist peab hoidma ikka :) Ja kritiseerida tuleb aeglasemalt, hellemalt ja läbimõeldumalt kui kiita. Kui meeldib, siis võib hüüda "YASSSS!" ja kõik on tore - kui ei meeldi, siis ei tohi hõigata "ÖKA!" vaid tuleb veidi delikaatsem olla :)

Nii et ma pole seda meelt, et haiget tegevad sõnad tuleb alla neelata. Kohe tuleb rääkida sellest, ilusti ja rahulikult.

Minu ja VT maailm on väga aeglane ja ... ee... lage? On nii aega kui ruumi teineteise jaoks. Sellepärast me ei satu teineteist haavama eriti :)

siisike ütles ...

Ma olen sinuga vist üheealine ja mu tütred on Z-i tütardega sama vanad. ;)
Elan juba 16 aastat Saksamaal ja seepärast on tore eestimaiseid blogisid ja lugusid lugeda.

karikate emand ütles ...

:)
Mul on hea meel, et Sa siin blogis käid.
:)