pühapäev, 9. november 2014

Niisama

Me teeme VT'ga igal laupäeval miski retsepti järgi süüa ja see on päris lõbus.
Ma ise üldiselt kunagi retsepti ei vaata... Pigem läks nii, et kui kusagil mingi retsept ahvatlev tundus, siis mõni aeg hiljem, kui ma pilti meelest ei saanud, tegin midagi sellesarnast - tavaliselt katsusin lihtsalt odavamaks teha ja asendada mõned mulle tundmatumad ained nendega, mis mul kodus olemas...
Aga eks piigakene sirgub ja ma tahan talle tasapisi näidata, mis nägu on toores tainas ja mis nägu poolküps ja nii endasi, ning ka seda, et retsepti järgimine pole kohutavalt tähtis, kui ise kodus kokkad - peaasi, et ikka söödavad asjad patta saaks visatud ja ongi kõik korras. (Aga tõsi ta on, et mina olen toidu osas väga vähenõudlik... Mäletan, et paar aastat tagasi sõin köögiviljakarrit, milles põhiosa oli riis, aga kastmes suured kartulitükid - vaat see ei meeldinud! Olen harjunud riisi ja kartulit eraldi sööma. Üldiselt minu puhul on 'ma näen, mida söön' ja 'ma söön, mida näen' tõesti üks ja seesama :D.)

Olen mõelnud, et võiks meie kokkamistest pilte ka teha, aga VT'l on alati nii kiire - ma hambapastase suu ja kammimata juustega jooksen laupäeva hommikuti köögi poole, et selle väikese näljarotiga käkke kokku keerama asuda ja miski pildistamine pole üldse meelde tulnud - või kui on, siis mõtlen, et hiljem, kui käed pole nii mustad, aga hiljem pole enam meeles.

No seekord jäi vähemalt meelde meie jõhvikakoogist pilti teha (retsept on SIIN).


Meil pohli polnud, nii et kasutasime poest ostetud külmutatud jõhvikaid.
Mingisugust sukaadi ma ka tegema ei hakanud :D, ja riivisin lihtsalt kahe apelsini koored sinna kohupiima sisse.

See kook oli tegelikult kohupiimavorm ja olen jubeväga üllatunud, et see saiane põhi nii koogi moodi maitses. Mehele meeldis lausa hullupööra, ta nii rõõmustas, et meie väga ei taha :D
Mina väga palju ei tahtnud, sest need suus plahvatavad hiigelsuured kultuurjõhvikad olid minu maitsemeelele küll šokiks.
VT aga oli solvunud, et ostsin ricottakohupiima, millel olid rosinad sees - väkk! :D
Ma poes tõesti ei märganud...

Ma arvan, et varsti proovin sellest retseptist inspireeritud saiavormi teha singi, piima ja munaga, ning korra ka juustu, piima, muna ja brokoliga...

Aga koogipilti võttes nägin, et mul ongi tegelikult ainult toidupildid viimasest ajast. Olen need endale teinud, kuna praegu söön kogu aeg samu asju: uus päev ja ikka sama salat! :D

1.   porgandi-õunasalat: porgandikilo on praegu 23 senti, nii et uhan ligi pool kilo iga päev sisse :D



2. peedi-küüslaugu-hapukooresalat kartuliga


... lihtsalt on selline isu ja ka ju väga kasulik ning odav!

3. riis köögiviljakarriga.





Aga siin olen ma sibulahakkimise-prillidega :D



Need prillid on mu näo naljakalt lössi vajutanud :D, mu silmad pole tegelikult absoluutselt niimoodi nurkadest längus... - siin elutruum pilt:



Veel, auväärt hamstri-emand...




... küünlakarbi täiendus ...




... ja VT heegeldatud linik.



Ääretult infovaene fotoalbum on mul viimastest kuudest :)
Aga ju siis on põnev elu olnud, et pole olnud mahti pilte teha...

Muid põnevusi ei tule tegelikult rohkem meelde kui see, et eile sain üle teab mis aja Emaga kokku.
Ta oli oma mobiililaadija maale maha unustanud ja Issakene kurvastas, et ei saa Emmakesega ühendust varsti. Kuna meil oli vana Nokia juhe täitsa üle, siis viisin selle Emmakesele.
Oli teine vanemaks jäänud..., väga pealetükkiv polnud..., märkasin, et ta pöörab 'halvale' infole rohkem tähelepanu kui heale - polnudki seda endale varem teadvustanud. Noh, et kui vastad, et on nii 'head' kui 'halba', siis tema küsib selle halva kohta pigem. Aga ma usun, et see, millele sa tähelepanu pöörad, see hakkab mõtetes domineerima - sellepärast ma ise räägiks pigem sellest, mis hästi on.
Aga oli ok!

Ahhaa, ja E'le, kes muudkui aga jälle kokku tahtis saada, kirjutasin, et "kas mäletad, et rääkisin Sulle kevadel, et sain töövõimetuspensionile? - no vaat, ma lihtsalt ei jaksa eriti kusagil kohtumistel käia ega kellegagi suhelda - aga kirja teel sobib mulle kenasti, see mind nii ei väsita."
Selle peale ta pole vastanud :p

Ja Vend oma perega on vast juba Austraaliasse jõudnud...
Nad läksid imelikult sinkadi-vonkadi... Kõigepealt Moskvasse, sealt Jaapanisse või Hiinasse, siis Malaisiasse ja rohkem ma ei teagi... Olen täna juba kolm korda FB'sse vaadanud lihtsalt selleks, et näha, kas Z on midagi postitanud... :)
Nad on arvatavasti rampväsinud, aga kujutan ette, kui õnnelik on Z, et ta taas kodus on: igal pool  inglite laul inglise keel :)

God bless!

.........

4 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

E.-le kirjutatu oli mumeelest täitsa viisakas.

Ilma lõhnata küünalde lõhn on siiski parem kui lõhnaküünalde oma. Mumeelest ikka.

Vähenõudlikkus toidu suhtes on ilus. Jube paljud räägivad, et on säästlikud küll, aga "toidupealt me küll kokku ei hoia". Nagu see oleks miski uhkuse asi. Väga lihtsalt saab ennast hästi ära sööta, nagu su piltidestki näha!
Liiga tõsiselt võetakse seda söömise asja, nagu see olekski tähtsaim hea elu koostisosa.
:)

karikate emand ütles ...

Tjah, ma olen ka arvama hakanud, et pole sugugi nii tähtis igal nädalal sadat erinevat asja süüa, et end kõikvõimalike toitainetega täita. Lihtsates kodumaistes juurikates on juba ülisuur osa kõigest vajaminevast olemas. Tähtsam on mitte liialdada 'toiduvärvitud' näksidega...

Haa, ma arvan ka, et mu vastus E'le oli täitsa viisakas :D, aga arvan, et ta pahandas ikkagi, sest seda ta küll kuulda ei tahtnud :D
No mis teha!
Vähemalt on asjad nüüd selgeks räägitud ja ma enam ei pea kohtumistelt ära vingerdama :p

Küünlad, jah - igale oma! :D
Tegelikult mulle meeldib üle kõige vene õigeusu kirikute pikkade kollakate vahaküünalde lõhn...

:)

Mari ütles ...

Tubli julge samm, et niiviisi E-le kirjutasid. Sest alternatiivina oleks see teema ju ikka kuklas kummitanud, et mida teha ja probleem poleks ikka lahendatud. Nüüd aga ütlesid ju tõtt ja tõde on ju sageli kõige parem. Ja sa ju jätsid ka talle ukse lahti sellega, et ta saab sulle alati kirjutada.

karikate emand ütles ...

Hehe, tänan! :D

Ma enda pärast kunagi ei pelga tõtt rääkida, aga olen kogenud, et isegi kui ma kenasti ära räägin, miks ma ei saa/suuda midagi teha, võtab kaugelt suurem osa inimesi seda ikka isiklikult ja solvub. Eks ma pean leppima selle tõsiasjaga, et mitte keegi ei taha, et teda tagasi lükatakse, kui ta ise tahab lähemale tulla.

Niisiis kõigun kaastunde ja reservatsiooni vahel. Ütlen kohtumisest ära, kui mulle hakkab tunduma, et inimene muutub oma ligitulekuga veidi juba ebaviisakaks, st ignoreerib minu vihjeid.
Pole rõõmu inimeste kurvastamisest, ja ma ise seda mingiks saavutuseks ei pea :D (ma ei naera Sinu üle, Mari, vaid ... ehh, niisama...).
Awkward! :p