Ebola

VT rääkis nädalavahetusel, et tal on ebola pärast hirm.
Püüdsin teda lohutada, et ebola on nii kaugel ja sellesse on nakatunud nii väike protsent inimkonnast, samal ajal kui skisofreeniasse haigestub igal pool 1-2% inimestest ja näiteks grippi (või sellega seotud tüsistustesse) sureb ka Eestis igal aastal inimesi, ja liiklusõnnetustes hukkub võrreldamatult rohkem jalakäijaid, kuid me ei jää selle pärast veel koju.

VT arvas, et koju ei jää, aga ettevaatlik tasub ikka olla :D

Pean ütlema, et mul on raske lohutada isegi siis, kui ma ise üldse ei karda. VT on piisavalt mõistlik, et aru saada, kui väike on tõenäosus, et ebola kuidagi meid puudutab, aga muretseb ikkagi.
Minu jaoks on lohutav näiteks isegi see, et sümptomite ilmnedes enam pikka pidu ei ole ja varsti on minek, aga last sellise jutuga ei lohuta :D

Zombie-apokalüpsise teemadel oleme me vahvaid fantaasiamänge mänginud, et "mida sa teeksid, kui...?" Ebola millegipärast pole nii atraktiivne mänguteema.

Minu lapsepõlv jaguneb justkui kaheks - enne ja pärast depressiooni diagnoosi.
Enne ma püüdsin justkui üldse mitte millelegi mõelda, raamatuid lugedes justkui kaotasin kogu oma teadlikkuse endast ja ümbritsevast.
Pärast aga teadvustasin teravalt, kui tugevasti me üksteise elusid puutume ja mõjutame ja püüdsin paremaks inimeseks saada. Mind ei pannud muretsema see halb, mida teised mulle teha võiksid, vaid see halb, mida ma ise (depressiivse inimesena) teistele tegin.

Selliste asjade pärast nagu haigused ja looduskatastroofid pole ma kunagi muretseda osanud.
Küll olen ma meie saatusele väga tänulik, et VT'l pole mitte mingisugust kroonilist terviseprobleemi (ptui-ptui-ptui!). Mu Venna lastel on mõlemal tuhat allergiat. Ükskord istusin jogurtipakiga Isa tuppa telefoniga rääkima ja varsti hiilis sinna väike Maša, kes piimatooted kohe ära tunneb ja endale ka nuiab. Ütlesin talle, et kallikene, sina ei tohi seda juua, muidu tuleb aia-aia jala peale! Ja veidi hiljem nägin, kuidas ta salamisi näpu välja sirutas paki pealt 'veehigi' kaapsas ja sõrme lakkus. Lootis niimood veidi 'piima' saada. Valus oli vaadata! Kujutlen, kuidas Vend oma lastega poes käib ja kui teised lapsed nõuavad kommi, siis tema ei saa piimaletist mööda ilma, et Maša "Piim! Piim!" karjuks ja kui Vend piimaletist mööda rallib, siis kõik teised vanemad vaatavad, et on alles jõhkard, ei osta lapsele piimagi :D

Aga tagasi ebola juurde.
VT ütleb, et kõik klassikaaslased teavad sellest ohust ja kõik kardavad. Ma ütlesin, et vast nad mängivad, et nad kardavad - see on põnev lihtsalt...

Aga ausalt öeldes mulle tundub, et mul ei õnnestunud tema hirmu leevendada. Jään lihtsalt ootama, et see pandeemia tasapisi vaibub.