Kuidas ma solvusin

Ma olen selle aastanumbri sees kindlasti nördimusest värisenud :D, mäletan seda, aga rohkem nii - järele mõeldes, kaalutledes, mõistusega. Eile seevastu 'õnnestus' mul puhtalt pindmiste emotsioonide läbi vihastuda ja solvuda. Õnneks, nagu see pindmiste asjade puhul on, läheb see mööda, kui pahameele põhjustaja nägu on ukse taha jäänud :p

kulisside taga
- nii tunnen mina ennast: kodust väljas ballett, kodus väsimus ja nutt :D
aga kuulajad/vaatajad ei tea sellest midagi, ega tahagi! -

Käisime eile Mehega neuroloogi juures; jutuks tulid töövõimalused ja töövõime, edasise taastusravi võimalused oma raha eest jne. Jutu käigus pidin tunnistama, et mina 'teenin' omalt poolt vaid töövõimetuspensionit, mille peale Mehe arst põlglikult küsis: "Kas teie ei taha tööle minna või?" :D

Ma korraks nii solvusin, et ma isegi ei tea, mis ma vastu puterdasin :P

Mitte ühtegi korralikku, arukat lauset - ma kardan :P

Midagi sellist, et see poleks lahendus, sest siis kõik laguneks... noh, midagi sellist.

Aga neuroloogi põlgus oli õhus ja ma olin ebameeldivalt üllatunud...

Asi pole ju sõnades... - neidsamu sõnu oleks saanud ju ka siiralt huvitatuna või avatud meelega küsida, aga tema oli oma otsuse (- hukka mõista -) juba teinud. Ma arvan, et paljudel juhtudel inimesed arvavad, et neid solvati sõnadega, aga tegelikult aga piisab haavumiseks arusaamisest, et keegi soovis sind alandada. Üks inimene ei peaks soovima teise inimese eneseväärikust alla tõmmata. Me peaksime kasutama võimalusi teisi tunnustada ja julgustada, hoopis.
Asjad ei lähe paremaks, kui me 'asju ajades' teisi haavame.

Siis juba mõtlesin, et ohhoo! - arstid ei arva, et töövõimetuspensioni saavad inimesed on töövõimetud. Seda ma juba tean, et arstid ei usu, et ametlikku poole-koha-tööd on Eestis raske leida, aga ikkagi...

Ja teine mõte oli kohe, et ma päris kindlasti pigem ei lähe tööle, kui haavan inimesi meelega, sest mul pole aega inimeste enesetunde peale mõelda, kuna tähtsad probleemid vajavad lahendamist.

Eks ma saan aru, et tema mõtles Mehe heaolule... ja minuga paistis kõik korras olevat.
Üldiselt on nii, et inimene teeb asjadest just sellised järeldused, nagu tahab. Kellegi ümberveenmine on kõige mõttetum asi üldse, sest kui ka kõige ilmsema asja mõistmiseks läheb vaja veidike head tahet, siis vähem ilmsete asjade puhul on mõistmist oodata suht lootusetu.

Pärast seda ei suutnud too arst mulle enam isegi otsa vaadata. Ka siis, kui mina rääkisin, vaatas ta otsa ja noogutas Mehe poole. Ja isegi head-aega-ajal ei vaadanud minu poole - tema vastumeelsus minu suhtes oli nii suur. Ma tean seda tunnet omast käest ka. Minu elus on ka olnud inimesi, kellega ma ei taha suhelda, kuna nad ei meeldi mulle ja ma ei saa neile otsa vaadata, sest siis nad saaksid aru :D   ... ja samas on inetu inimesele teada anda, et mul on tema suhtes tõrge, sest tema peab ju ikka olema tema, mitte selline nagu mulle meeldiks.


Ehh, jah, mõnus see just polnud, aga pole hullu ka. Ei midagi sellist mille kallale tahaks nüüd nädalaks ajaks nämmutama jääda. Jumal teab, kui sarkastiline ma ise olla võin, kui mul katus sõidab...
Nii et andeks antud! Nii talle kui ka endale. Seda enam, et huvitav oli solvuda ja vihastuda :D. Sain aru, et ma pole seda ikka päris pikka aega teinud... - see oli nii võõras ja veider, lapsik tunne. Mõtlesingi kohe, et inimene tahtis mind solvata ja mina - nagu hea/kuulekas laps - solvusingi! :D

---

Kommenteerimine on ikka veel modereerimise all - vabandan selle pärast.
Kui see laenupakkumise-robot pole mind kaks nädalat tülitanud, siis teen jälle vabaks, aga viimasest spämmi-hunnikust on vaid 3 päeva möödas.

Bai-bai, ärge külmetuge, libisege ega kukkuge! :)

Pildid: izismile.com