Veel empaadindusest

Ma olen ikka mõelnud, et empaatidel on suhtes olemine lihtsam, kuna nad saavad oma partneri kohta nii palju infot ja oskavad kenasti arvata, mis nende partnerile närvidele käib ja mis meeldib. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et olen inimestele liiga teinud väitega, et igaüks on mõtetelugeja - et kui sa tõesti armastad oma partnerit ja hoolid temast, siis sa ei saa mitte näha, mis talle meeldib ja mis ei meeldi. Olen päriselt arvanud, et kui inimene ei tea, kuidas tema elukaaslane end tunneb, siis ainult selle pärast, et ta on oma elukaaslasele juba nii-öelda 'selja keeranud'. Nüüd mõtlen, et ilmselt ikkagi sugugi kõik ei näe kaaslases toimuvat ja peavad rääkima. Mina ju näiteks ei märka/mäleta nägusid ja autosid - kui mõni sugulane sõidab 10 aastat sama autoga ja mina olen selle autoga ka mitu korda sõitnud, pole siiski mitte mingisugust lootust, et ma selle auto parklas ära tunneksin millegi muu kui numbri järgi :D  Aga täitsa kahju, et kõik pole mõtetelugejad, sest sõnadega saab palju paremini valetada kui olekuga... Samas on ka minul olnud inimesest raske sotti saada, kui tema olek räägib mulle üht ja tema sõnad kinnitavad teist. Kui lisada siia juurde veel selline nüanss, et inimene ise ei teagi tõde - ta ise usub oma valet ja ma näen, et ta räägib tõtt, aga õhus on miski muu info, siis võib täitsa segaseks minna :D

- kui sõnad räägivad üht ja olek teist :D -

Täna hommikul leidsin artikli sellest, et empaatidel võib teistest hoopis raskem olla suhtes, kuna nad saavad teise inimese energiast nii palju infot, et nad väsivad kohutavalt ja vajavad rohkem üksindust, kui koos elades võimalik on enda jaoks leida. Naljakas, et mina mõtlesin alati niipidi, et empaat saab palju infot, sellepärast ta eksib vähem ja suudab meeldivam olla oma väljavalitule. Unustasin täiesti ära, et lool on ju ka teine pool - see teine inimene, kes vast pole empaat ja kes ei suuda oma inimlikke nõrkusi empaadi eest peita, küll aga enda eest :D , ja kes lihtsalt oma olemasoluga MÕJUTAB empaati, kellel aga on vaja ennast iseendana tunda.

For emotional empaths to be at ease in a relationship, the traditional paradigm for coupling must be redefined. Most of all, this means asserting your personal space needs – the physical and time limits you set with someone so you don’t feel they’re on top of you. 

Jälgin FB's selliseid lehekülgi nagu The Mind Unleashed ja Humanity Healing - mitte ei mäleta, kumb neist sageli empaatidele ja ülitundlikele inimestele nippe jagab! Kes on sellest teemast huvitatud ja inglise keelt loeb (ei ole keerulised artiklid!), siis soovitan soojalt.

Traditionally, partners sleep in the same bed. However, some empaths never get used to this, no matter how caring a mate. Nothing personal; they just like their own sleep space. Speak up about your preferences. Feeling trapped in bed with someone, not getting a good night’s rest, is torture. Energy fields blend during sleep, which can overstimulate empaths. So, discuss options with your mate. Separate beds. Separate rooms. Sleeping together a few nights a week. Because non-empaths may feel lonely sleeping alone, make compromises when possible.

Artiklid empaatidest ja suhetest on mul aidanud mõista, miks Mees on minu jaoks täiuslik kaaslane.
Esiteks see, et ta ei püüa kohe üldse manipuleerida. Ta annab mulle tohutu ruumi otsustamiseks. Tal pole absoluutselt vaja, et mina teeksin otsuse, mis tema soovi toetab. Ta tahab, et ma oleksin otsustamises täiesti vaba. - Kuna ma olen tohutult kergesti manipuleeritav ja mõjutatav, sest ma ju tahan, et teisel inimesel oleks hea - ma vajan seda, et minu kõrval oleval inimesel on hea -, siis on mul Mehega hästi kerge olla!

Ja teiseks see, et ta on rõõmsameelne ja rahulik inimene. Tema emotsionaalne seisund ei rusu mind. Ta on usaldav ja hea elukaaslane, tema juures on hea rahulik olla.

Kolmandaks see, et ta on pretensioonitu. Tal pole vaja, et ma oleksin selline või teistsugune. Temaga tunnen, et võin olla just nii ja niisugune, nagu mul hea ja mugav on. Tal pole vaja, et ma midagi teeksin või miskitmoodi välja näeksin, ta ei pilka ega nori. Ta on eneseküllane inimene. Ta pole mitte kunagi mind maha teinud, et ennast paremini tunda.

Kui ta on mind haavanud, siis ainult selle tõega, et ta pole nii tegus ja tubli inimene, kui mõnikord vaja oleks olnud. Mitte nii teotahteline, kui ta kunagi ise uskus. Ta on mugavlev, ja kuigi varasem elukäik justkui muud tõestas - ambitsioonitu. Nii ta ise ütleb...
Temas on nõrkus... teistsugune kui minu oma. Oma elu-kaaslase nõrkusega on vaat et raskem leppida kui enda omaga :D

Mina olen ka ambitsioonitu. Mina ka tahan vaikust ja rahu, nagu temagi! Põhjused on küll erinevad - tema lihtsalt ei vaja midagi, mina aga väsin kõigest nii kergesti, et tahan peitu.

Mis meist niimoodi küll saab? :D


----

Tsitaadid OmTimes (jäme kiri minu poolt), pilt izismile.com