Nädala algus

No esmaspäeval saatsin VT kooli (st esikusse) ja kebisin tagasi magama. Ärkasin veidi peale ühtteist selle peale, et Mees siblis kuidagi veidralt korteris ringi. Jooksin 'müstifitseerituna' vaatama ja aru pärima, mis toimuksil? Tuli välja, et kohe saabub külla Mehe sõber, kellega nad 5,5 aastat kohtunud pole. Tunnevad nad teineteist juba ... ma ei tea... 30 aastat võibolla. Kui Mees töötas Tallinnas, olid nad väga lähedased semud, kuid siis ükskord pidi see sõber meile siia külla tulema ja ööseks jääma, aga kui Mees temaga linnas kokku sai selgus, et sõber oli nii purjus, et minu Mees (kes tol hetkel oli ju kaine :D) teda küll meie juurde tuua ei tahtnud ja soovitas tal Tallinnasse tagasi sõita. Sõber sai hirmus kurjaks, Mees jättis ta niisama sinna tänavale maha ja rohkem nad ei suhelnud. Nüüd pärast insulti hakkasid pisitasa jälle suhtlema.

Minu jaoks olid viimased päevad olnud nii tralli täis, et ma kaotasin igasuguse orientatsiooni - tegin väledasti endale suure kruusi musta kohvi, pesin hambad ja jõudsin enne M tulekut oma tuppa lipsata.

M on muidu tore sell, meeldib mulle Mehe sõpradest ilmselt kõige rohkem. Ta on ka hästi heledalt ja väledalt sähvatavate irooniapärlite vermija. Selleks, et naerma pursata, peab naljas olema midagi üllatavat, ja tema on just selline inimene, kelle oskus asju läbi huumoriprisma vaadata on värskendav, originaalne. Kuulsin, et naerupahvakud läksid üha valjemaks, nii et tean, et neil oli tore.

Poole kahe paiku sain aru, et lõunasööki tuleb ikka teha ja hiilisin ka häbelikult välja. Panin sõbranna toodud lihatüki kartulite, porgandi ja sibulaga ahju. Küüslauku toppisin eelmisel päeval ka liha sisse, üsna palju.


Kuna reedel oli VT tulnud koolist suure ulgumisega, siis pool kolm panin välisukse vahele igaks juhuks sedeli VT'le, et "meil on külaline". Noh, et kui ta jälle kohutava draamaga uksest sisse kargab ja seejärel aru saab, et tema emotsioneerimisel on ootamatult palju pealtnägijaid, jookseb oma tuppa ja kargab suures paanikas veel aknast ka alla! Mõtlesin, et ehk ta ahastab kiiresti ukse taga ära, kui ma saan teda ette hoiatatud... Viimane tund oli tal sellesama õpetajaga, kes talle "ühe" peaagu pani :D - ma sellepärast muretsesin.


Aga Mehe sõber M kargas ka kell 3 püsti ja teatas, et tema lõunale ei jää ja liha üldse ei söö, sest podagra tuleb kallale ja nii ta läkski ära enne, kui VT tuli.

Söök tuli ka varsti ja oli oeh, kui hea... Muide, mina tegelikult ise suuri lihakamakaid kunagi ei osta ja teha tegelikult 'põhimõtteliselt' ei oska, aga eks siin on abiks jälle minu vähenõudlikkus toidu vallas :D  Tean, et Venna tehtud lihale tuleb ahjusolemise ajal vett juurde panna - minu oma nagu ajas ise piisavalt vett välja... ja eks mul oli seal rõõmsa käega õli ka kallatud, sest rammus on ju ikka parem kui lahja :D

Nujah.
Koolis oli Ühe-Õpetaja klassilt küsinud, et eksole te kõik saite aru, et see riikide järjestamise töö polnud hindele, aga VT õnneks olid lapsed kõik: Ah, mis? Ei olnudki hindele või? :D

Muidu lapsed kurdavad, et õpetaja annab uue osa kodus õppida, tunnis küsib vastama, ja siis jätab jälle koolis käsitlemata jäänud uue osa kodus õppida, aga kui õpetaja tunnis küsis, et ega ma ju ei jäta teile liiga palju kodus õppida, siis lapsed ütlesid: "Eeeeei," nagu neilt oodati, kuigi ma tean klassikoosolekult, et just selle üle kurdeti... Kes ikka tahaks õpetaja silmis halba valgusesse sattuda? Ainult see, kel pole enam päästa midagi...



Teisipäeva hommikul läksime Mehega sinna Põllu tänava pensioniametisse Mehe puuet ja töövõimetusvärki pikendama. Saime alles nüüd, kus selle kehtivus kuu aja pärast läbi saab, kätte tema pensionitunnistuse ja sõitsime tagasi ilma piletita - nagu oleks võinud juba üle poole aasta teha... Aga polnud minul seda ettevõtlikkust, et seal ära käia...


Õhtul tulid E&V, peresõbrad, aga ennekõike ikkagi Mehe sõbrad. Nad olid plaaninud pidada talle loengut sellest, et ei tasu end käest lasta ja ta on nii andekas ja tal on nii palju veel maailmale pakkuda, aga kõigil oli liiga mõnus ja sõbralik olla, ja samas olid kõik liiga väsinud, et sellist juttu ajama hakata, nii et sellest sai lihtsalt üks sõbralik istumine tee ja piparkookidega :D
Ega mul olnudki mingeid ootusi. Tore, et nad tulid, kahju, et neil endilgi muresid palju...


Aga eks te võite arvata, kui hullumoodi üleväsinud minusugune urglik tekialune inimene pärast kõiki neid viimaste päevade, kirju, käimisi ja vestlusi oli! Ega ma muud olegi teinud kui maganud ja bloginud. Telekaga ka juhtus midagi ja ühtegi kanalit pole. Tore, et Internet on! :D - meil on mõlemad Starmanilt.


VT'd aitan kodutöödes ka kuidagi... poole meelega, totakalt, oma vastuseid läbi mitte mõeldes.

Näiteks aitasin tal matemaatika tekstülesandeid teha, minu meelest olid need lihtsad, kuigi VT pidi mulle mõned nädalad tagasi meelde tuletama, kuidas see ühise nimetaja leidmine murdudele käibki ja millal seda teha tuleb. Aga nüüd saan mina nendest asjadest, mida ta ise mulle õpetas, kohe aru - tema jääb mõttesse. VT küsib minult mäu-mäu-haledalt: "Emme, kas ma olen rumal?"
Ja mina, mõtlematult, vastan sama kurvalt: "Ma ei tea!"
Tema, ehmunult: "Kas ma olengi rumal?"
Mina, ka ehmunult: "Ma ei tea! Mulle tunduvad need ülesanded väga kerged. Aga võib-olla sinu vanusena tundusid rasked. Ma ei mäleta. Ma ei tea!"

Oh aeg! :D Keegi ei tea midagi!



Nüüd veel paar ripakile jäänud pilti, ja ärge imestage, kui ma nüüd mitu päeva ei blogi. Hingamise aega on ju ka vaja! :D

No vaat - üks tore asi, mida Issake mulle igal suvel maalt kaasa võtmiseks teeb,

on TILLISOOL. Ta lihtsalt hakib värske tilli ja segab selle peensoolaga.

Säilib külmkapis kenasti kasvõi aasta.

Väga mõnus supi või kastme sisse panna!

Katsetasin ükskord leivavormi singi, muna ja juustuga...

Eee... polnud ikka päris see, millest unistasin... :D

aga Mehele meeldis jälle hullupööra! Win! :)

Minu ametriinukene (ametriin)

... ja tillukene palveveski

Aga nüüd ma jälle magan natukene :D

Bye-bye! :)