neljapäev, 27. november 2014

LISA ROGAK "Üks suur ja õnnelik pere"



No vaat - ma lugesin selle raamatu eile õhtul samamoodi ühe jutiga läbi nagu VT mõni päev tagasi.

Raamatusse on kogutud armsad lood loomadest, kes võtsid enda hoolde mõnest teisest liigist närvukesed. Iga loo juures on ka fotod. Näiteks kaanepildil olev orangutan 'töötabki' loomaaias tõrjutud kutsikate kasuisana. Korraga valvab ta üht loomalast või üht pesakonda. Ja üllataval kombel on tegu isase ahviga! Vaadake, kui õnnelik ja lõdvestunud ta pildil oma lõvikutsikatega on! :)

Tihti hoolitsevad loomade eest koerad, kes on nii kannatlikud, et ei pahanda, kui mõni küünistega loom nende külge klammerdudes neid kriibib. Sageli on need isehakanud loomabeebikarjused ise ka endised leidlapsed ja hädast päästetud. Uskumatu küll, aga paistab, et isegi loomariigis tulevad teistele appi eelkõige need, kes teavad, mida tähendab abitus seisus olla.

Nunnulaksu kõrval sai siit ka huvitavaid infoterakesi, näiteks et isapardid on tavaliselt tummad, nii et need prääksujad on tavaliselt emased. Ja et pardid võivad ujuda jääkülmas vees, sest neil pole seal närve ega veresooni. Või siis ainest järelemõtlemiseks - et vangistuses (loomaaias) elavad ahvid väga sageli ei hooli oma järglastest. Seepärast passitakse loomaaedades alati peale, et ohus oleva liigi beebid päästa, kuna nende emmed ei ole huvitatud liigi edasikestmisest (vangistuses). Samas on just loodusest eraldamise ja teadliku sigimise soodustamise teel loomaliikide arvukust tõstetud... Loodusesse jättes oleks nad ilmselt ka välja surnud. Mida siis teha? Looduses nad ellu ei jää ja vangistuses nad edasi kesta ei taha... Eks alustada tuleks sealt, et neid loomi ei tohiks küttida ja nende loomulikku elupaika rikkuda...

Aga milleks keskenduda kurvemale poolele - lood olid tõesti liigutavad ja südantsoojendavad, ning üsna sageli ka naljakad. Näiteks lugu sellest, kuidas katkise jala tõttu tuppa võetud kana kippus hoolitsema kutsikate eest, kelle emale meeldis rohkem talus ringi hulkuda kui poegi poputada.

"Kui Nettie /koer/ end oma kutsikate kõrval sisse seadis, jälgis Mabel /kana/ seda pingsalt pealt. Kui koerte ema õue puhkama läks, nägi Mabel selles võimalust ja sööstis kutsikate korvi, et neid soojas hoida, kuigi tõtt-öelda soojendasid kutsikad pigem kana. Talupere oli üpris üllatunud, kui see esimest korda juhtus, rääkimata Nettiest, kes tuppa tagasi tulles leidis eest kana oma kutsikate peal istumas."

Veel ajas naerma üks koer, kes kodust kaduma hakkas. Perenaine hakkas muretsema ja sõitis ümbruskonna autoga läbi ning nägi, et koer mängib suure mõnuga naabertalu tibudega. Kui nüüd koer õhtul koju ei tulnud, teadis perenaine, kust teda otsida. Asjast aru saanud, ostis ta oma koerale tema enda tibud ja koer oli neist vaimustuses - lahkus ainult pissile minekuks ja muu aja sehkendas oma suliste sõpradega :D  Nüüd ongi selles peres koera jaoks alati ka mõned tibud.

Mõni loomabeebi on nii hale ja usaldav ühteaegu, et käivitab hoolitsemisinstinkti isegi looduslikus vanelases. Raamatus mainiti, et loomabeebid eritavad sellist feromooni, mis vanemates loomades hoolitsemisinstinkti sisse klõpsab.

Väga armas kingitus! Aitäh! :)

Kommentaare ei ole: