PATRICK McCABE "Hommikusöök Pluutol"

Iiri kirjaniku hoogne lugu noorest transvestiidist, kohaliku väikelinna preestri sohipojast, kes kasvab joodikust kasuema juures. Ma ei saanudki aru, mis hea pärast tema ukse taha neid lapsukesi toodi... - võibolla sealkandis kõik teadsid neid uksetaguseid, kuhu lapsi jätta, kui Magdaleena õdede juurde minna ei tahetud oma kõhukesega...

Patrick Brandenil on vähemalt üks hea sõber (mis ta nimi nüüd oligi?) ja sõbranna Charlie, kes on piisavalt lahedad, et Paddy riietumishuvidest suurt numbrit mitte teha. Ka ta ise on üpris lustakas sell ja võtab väikseid rõõme kust aga saab.

Teismeeas hakkab Paddys tekkima kihk vastanduda preestist 'pühale' Isale, temalt aru pärida ja talle kätte maksta. Samuti fantaseerib ta oma ema leidmisest. Ema jääb leidmata ja esimene katse isaga vastanduda läheb niimoodi:

Õnneks polnud minu läheduses palju teisi kirikulisi. Kujutan ette, mis neil öelda oleks olnud: "Mis tema siin teeb? Varem pole ta küll jalga üle kirikuläve tõstnud!" Mis on kuradima räme jultumus, sest kui mina, Tyreelini ainus tõeline preestripoeg, ei tohiks kirikusse sisse astuda, kellel siis, kellel üldse, ma tahaks teada, selleks veel õigus on? Olin sõge nagu sikk, kui uksest sisse vuhisesin, ning pean häbiga tunnistama, et mu kaenlaalustest õhkus selgesti tajutavat higilõhna. "Oh heldeke," ütlesin ma mõttes - ärge küsige, miks! Arvake Kes rippus ristil nagu ikka. Vaatas alla ja ütles: "Oh, Paddy, Paddy." "Mis "Oh, Paddy, Paddy?"" küsisin mina ja vangutasin pead. Misasja Tema seal õiendas? Niikaua, kui ma mäletasin, oli Tema ikka seal rippunud, okaskroon peas, lihtsalt rippunud: oh, see ja teine, oh, teine ja kolmas, oh, mida veel. Nimelt seda olingi ma tahtnud temalt küsida. "Mis ohh? Mis ohh?" küsisin ma temalt. "Misasja sa ohid seal?" ütlesin ma talle.
Nagu öeldud, olin ma omadega üsna sassis ja ei viitsinud vastust ootama jääda, aga õnneks avanes just siis pihitooli uks ja ma astusin sisse. /.../ "Tere, issi," ütlesin mina ja laskusin pimedas põlvili, ja te võite vaid kujutleda minu ehmatust, kui see polnudki tema. Näha polnud muud kui lapseohtu vennikest, kes oli minust vaevu vanem ja silmitses mind läbi võre. "Mis sina siin teed?" küsisin ma. "Ma töötan siin," vastas tema, ja mina hakkasin aru saama, kui totaalselt ma olen ennast lolliks teinud!

Paddyst saab eskort ehk prostituut. Loomulikult kannab ta naisterõivaid ja mängib tüdrukut, silmatorkav välimus on talle väga oluline. Sellest veelgi olulisem aga on leida oma mees, kes pakuks talle suurt armastust ja hubast kodu, ning peaks teda oma tüdrukuks; meest, kelle jaoks kodu hoida ja ilus olla.

Ta kohtab peale lõbu otsijate ka tõsisemate meestega, kes on talle tema teenuste eest tänulikud ja teda oma moodi armastavad. Mõnega elabki ta mõnda aega koos. Eks juhtub ka perverte ette - näiteks üks noobel mees, kes teda siidlinguga ära kägistada püüdis.

Nüüd - kas transseksuaal on ka ise pervert? Mitte enam siis, kui sa tema looga tutvud, eksju? või ma eksin? :D Ma pean silmas - kuidas nimetada perverdiks kedagi, kes ei tee kärbselegi liiga vaid soovib lihtsalt õnne, oma kodu ja armastust nagu me kõik?
Või näiteks need tüdrukukesed, kes end Jaapani neiude eeskujul nukukesteks riietavad - kas nemad on perverdid?
Kas naised, kes endale üüratuid kunstrindu ja silikoontagumikku paigaldada lasevad on perverdid? On nad normaalsed?
Samas ma ei pea transseksuaalsust ja muud sellist värki ka normiks. Ma ei arva, et see on normaalne, AGA - ma ei arva, et me üldse peaksime kõik normaalsed olema. Miks me ei võiks leppida sellega, et väga paljudel inimestel on omad kiiksud, millest enamik tuhkagi ei taipa? Miks me oleme sellepärast kohe kitsarinnalised inimesed, kui me ei nõustu, et kõik iseärasused on normaalsed? Miks ei võiks olla nii, et me ei pea kogu olemasolevat käitumisampluaad normaalseks, aga samas ei kohtle kedagi inetult.

Istusin hea meelega kohvikutes, mis olid avatud ööpäev läbi - seal oli soe ja kui vedas, võis ka tööd leida. Niisugustel öödel ei olnud kohvil mingit maitset. Tundsid ennast lihtsalt nagu koerajulk kõnniteel, mille kohal seisavad kenasti riides inimesed ja imestavad: "Kes ometi võis niisuguse hirmsa jälkuse siia vedelema jätta?"

Selliseid raamatuid lugedes tundub, et enamik meie silmale ontlikest meestest on mingi hälbega :D
Inimesed, keda ei eruta mitte seks ja võimalus seksida, vaid midagi hoopis muud...
Ma ikkagi oletan, et paljud fetišid jääksid välja kujunemata, kui lastel oleks oma vanematega lähedased ja toetavad, võimalikult avameelsed suhted.

Igatahes neist transvestiidilugudest näib, et ühest küljest on kiiksuga inimesi palju rohkem kui me arvame, ja teiselt poolt on ka neid inimesi, kes on veidrike, aga ka lihtsalt teisitimõtlejate suhtes jõhkrad, on ka hästi palju. Kui saaks kuidagi sinna keskelepoole - et ei kiida heaks, aga toorutsema ka ei hakka - mulle meeldiks see. Ma ei saa aru, miks 'vähemused' otsivad heakskiitu ja tunnustust - miks nad ei või lihtsalt olemas olla nagu albiinod näiteks?, aga igasugune vägivald peaks kindlasti olemata olema. Tunnustamine ja viisakus on kaks ise asja - viisakas peaks ikka olema, ka pissise purjus kodutu suhtes, ega me neid sellepärast tunnustama ja kiitma ei pea hakkama. Eks see ole harimatute inimeste eneseväljendus (vägivalda pean silmas) ja see, kui 40% helgematest peadest läheb nii kaugele, et tunnustab homode õigust lapsendada ja kirikus abielluda, ei muuda mitte kunagi seda, et kusagil kolkas või muidu valesti valitud kohas saavad nad ikka peksa, kuni joobunud matse jagub. Ma arvan, et selle asemel, et teha nii suurt selgitustööd selle kallal, et transvestiidid jms on 'norm', tuleks kõigepealt lollus ja julmus välja ravida. Kas see on võimalik?


Paddy, teise nimega Pussy, kurvastab väga arutu seksuaalkäitumise pärast ja lausa sakutab üht noor tüdrukut, et panna ta nägema, et teda kasutatakse ära - mis on jälle omaette teema. Et kui neiuke soovib ikkagi naisestuda ja mõni noormees ta siis 'defloreerib' ja temaga mõnusalt aega veedab kuni tüdineb, siis mil määral kes keda kasutas? Paddy muidugi ei muretse seksi vaid soovimatute laste pärast - aga mine räägi seda juttu viieteistaastase hormoonidele!

"Tommy McNamee kasutab sind lihtsalt ära!" karjusin ma talle üha uuesti. "Ta kasutab sind ära ja jätab siis maha! Kas sa sellest aru ei saa? Miks sa ei saa, Martina, miks?"
Pärast seda olin ma nii suures masenduses, et seda ei saagi kirjeldada, nii hädine, et koguni Charlie sai aru, et mul on hullem kui temal, pani mulle käe ümber ja ütles, et kõik saab korda, aga mina teadsin, et ei saa - kui saaks, kas siis käiksid pooled küla tüdrukud ringi ja lükkaksid lapsevankrit enda ees - lastega, keda nad ilmaski ei viitsi pesta, keda nad isegi sülle ei võta, et väheke kudistada, sest nad pole tahtnud neid saada!
"Mitte hetkekski, Charlie, mitte kunagi pole nad neid lapsi endale tahtnud!" ütlesin mina ja juba oli jälle nutt lahti /.../.

Igatahes juhtub nii, et Charlie peika (nende lapsepõlvesõber) saab Iiri siseterrorismivärgindustega seoses surma (seda terrorismivärki on siin veel; vägivald - ma ei peatuks sellel pikemalt), Charlie käib hullult alla, Paddy korjab ta üles ja turgutab jalule, lõpetab eskortimise ja elab tädikesena sotsiaalmajas sotsiaalabist. Kui tal oleks kaaslane, elaks ta oma unelmate elu: juues kohvi ja ajakirju sirvides. Teda teeb õnnelikuks,  kui Charlie oma mehe ja kolme lapsega talle külla tuleb. Aga fantaseerib ta ikka sellest, kuidas pärast pikka puhkimist saab ta silitada omaenda vastsündinud beebi märga peakest, ümbritsetuna õnnelikest sugulastest...