Nädala algul olin kuidagi äksi täis, hakkasin ajama Mehe arsti-asju. Kolmapäeval oli koolis koosolek ja VT väga tahtis, et ma läheksin, sest õpetaja väga tahtis, et lapsevanemad tuleksid. VT klassis käib ainult 19 last - imeline minuaegsetele õpilastele, kes pidid 40-pealistes klassides õppima. Aga koosolekul oli peale minu algul veel 3 emmet ja hiljem tuli üks juurde - kõik tublide tüdrukute emmed! Ehk siis need, kellega on kõige vähem probleeme, tulid kohale. Ja ei ütleks, et seal midagi olulist oleks räägitud :) Aga noh - tegin seda, kuna VT palus. Mingit ärevust mul enne seda ega sealsamas polnud ja hakkasin juba mõtlema, et olen 'korda saanud'. Aga järgmisel päeval olin nagu halvatud ja pea, kurinahk, valutas ka mis hull. Ja siis on nii, et mõtled: "Ma pean ikka üles tõusma!" ja ajad end istukile ja istud natuke - vaatad kella ja kaks tundi on möödas. Kaks tundi võtab aega istuli tõusmine või juurdlemine, kas tasub käsi veeklaasi järgi sirutada, või oleks parem janus olla - suurt vahet pole, mõlemad on ei-taha-mõeldagi pahad.
Aga olin juba teisipäeval ostnud kinopiletid "Labürindijooksjale", sest VT nii tahtis seda näha ja labürint oli pildi peal ilus.
Kinos tegelikult pidasin ma ka väga hästi vastu - kui oli kole koht, siis ma lihtsalt hoidsin kõrvu ja silmi kinni, ega ma millestki ilma ei jäänud sellepärast.
Üldiselt ma põnevusfilme väldin, sest on juhtunud, et mul tuleb sellest mürast ja valguse vilkumisest nutt peale, sest tahaks ära joosta, aga ei sobi ja üldse - hiljaks jäin, olen ju juba endast väljas, varem oleks pidanud jooksma, nüüd on kõigeks hilja, kõik on kadunud, tasakaal... pind jalge alt...
Aga seekord kõlgutasin vaikselt jalga ja polnud justkui häda midagi.
Siiski tunnen, et mitte midagi praegu teha ei suuda - ikka sai midagi liiga palju.
Aga - lubasin ju meie ampsukestest pilte panna!
Seda ikka suudan... Siin nad on: Tiramiisu aka Hallu ja Tiramisuu aka Triibu.
Triibu:
 |
| Kui nüüd seda pilti hoolega vaadata, siis on näha tume jutt tema seljal. |
Hallu:
 |
| Hallu sööb praekartulit, lusikas on tema jaoks tomati-makaronisupp. |
 |
| Hallu minu sahtlis kolamas |
 |
| Hallu üritab ukse alt läbi pugeda, aga - teiselpool uksepragu on raamatutest barjäär! :D |
Aga kui juba piltide toppimiseks läks, siis ma ei saa ka jätta jagamata seda vaimustavat uudist, et vähe sellest, et minu vend R on olnud ajakirja kaanepoiss -
foto, kus tema peal on, võitis Euroopa parima militaarfoto tiitli.
Õhtulehest lõikasin välja:
Foto autor on Velli Ehasalu ja ajakiri oli Kaitse Kodu.
No kodukaitsjate ajakiri... :)
Ja suuremana, FB'st:
Ei noh - super lahe, eks?! :)
4 kommentaari:
On näha ühtenäguolemist! :D
Ma oletan, et Sa räägid mu vennast ja mitte hamstritest :D
Jah, kujutad ette, kui oleme mingis seltskonnas olnud - aga mitte koos - siis mõnigi kord on tuldud küsima, kas me oleme vend ja õde. Algul olin jahmunud, mis nõidus see on? Mina olen jube halb nägude äratundja, ja siis tulevad mingid inimesed, kes tuvastavad kahe saalis viibiva inimese veresuguluse!? Aga kujuta ette, nüüd olen juba harjunud, et enam-vähem iga tuttav, kes meid koos näeb, leiab, et me oleme ühte nägu. Meil on 1 aasta ja neli kuud vanusevahet (minu kasuks, hehe!) ainult ka.
Aga mu plika nõudis praekartuleid, kui talle hamstri pilte näitasin.
Ühte nägu olete jah, ma ka kohe vaatasin. Vennaga siis, jah.
Haa-haa, Soodoma.
Minu piiga jättis need taustal olevad praekartulid söömata igatahes. Tore, kui kelleski isu äratasid!
Postita kommentaar