Armsad inimesed

No üks kõige armsamatest inimestest, keda ma tean, on Mees.

Läksin täna üle mitme kuu jälle solaariumisse, kuna olen juba kuu aega vaadanud, et jumestuskreem kisub näo kõrval oranžiks - ehk: olen jälle liiga kahvatuks muutunud. Ei leia nii plassi kreemi tavaliste supermarketibrändide hulgast. Olen kuulnud küll toonidest nimega snow white jms, aga need on kõik kallimad brändid. Ja nagunii näeb jumekam inimene veidi rõõmsam ja elusam välja, nii et seadsin aga sammud grillimisjaama poole.

Tulen tagasi, hakkan trepikoja ukse ette astuma, kuulen mingit karjumist.
Ei pööra sellele mingit tähelepanu, piiksutan use lukust lahti ja kuulen, kuidas minu Mees karjub, nii et majadevaheline õu kajab: "KALLUUU!"
:D

Pöördusin tagasi õue poole vaatama ja ennäe: seal ta tuligi oma jalutuskäigult, kiirustas rõõmsa näoga kodu poole, liipsat-liipsat! :D

Ma ei hakanud talle seda üldse mainima, et natuke naljakas on, kui ta õues "kallu" karjub, sest ma tean, et tema jaoks on täiesti normaalne käituda igal pool ühtemoodi kenasti, nii et tal pole eriti harjumusi, mida ta kodus teeks ja väljas mitte - ka arvab ta, et kõik, mis talle kodus lubatud on, võiks olla lubatud ka väljas, sealhulgas minu hõikamine nimega 'kallu'.
Minu meelest on see väga armas! :)
Kuigi naljakas :D

Tõnu Õnnepalu häbenes isegi maamajas oma kasse hõigata "kiisu-kiisu-kiisu" :)
Et kuhu see kõlbab, et üks suur mees niimoodi huikab seal ukse peal...
Ta ta õpetas kassid vile peale tulema.
Jumal tänatud, et Mees selle peale pole tulnud :p


* * *

Veel, natsa nukram lugu.

Natuke varem olime koos Mehega toidupoes, saime oma kompsu kätte ja astusime välisukse poole, kui mulle vargsi ja hästi õrnalt naeratas ja tasa kergelt noogutas üks habras naine...
Kuna olen juba reedest saadik jube hajali, jäin talle naeratuse võlgu, sest kuni mina imestasin, kas ma tunnen seda naist ja kas see naeratus on tõesti mulle, pöördus tema juba kohmetudes ära.

Nüüd ma mõtlen: kas ma tõesti olen nii sümpaatse inimese / tuttava lihtsalt ära unustanud?
Kahjuks on see võimalik. Kõik need inimesed, kellega ma olen tutvunud kõige kiirematel ja keerulisematel eluperioodidel, on mu mälestustes suht segi ja tuhmid.

Ma natuke loodan, et see oli keegi mu blogi lugeja... hmmm..., kellega mul siiski suuremat kokkupuudet olnud pole. Inimeste ära unustamine või nende näo unustamine on isegi halb, aga kui tegemist on sellise õrnema ja kenama inimesega, siis on see ikka kole ja kurb lugu...

Isegi kui see polnud mu blogi lugeja, pean ma kusagil saama välja öelda aitäh selle armsa naeratuse eest, ja mul on väga kahju, et ma samaga ei vastanud - Sa polnud vastuseta jäämist mitte millegagi ära teeninud!
Ja ma naeratan Sulle siin,
näed, niimoodi:

:)

Ma loodan, et see loeb,
ja et vähemalt Jumal hoiab Sind! :)