Niisama

Kool on hoogu sisse saamas, elu keerleb hetkel veel selle ümber.
Rõõmustame VT'ga koos, et lõpuks ometi on ainult kaks kehalist kasvatust nädalas.
Ja VT eelmise aasta õpetaja on titaga kodus, praegune õpetaja meeldib VT'le palju rohkem! Meenutab rohkem inimest kui spordimaniakki, kes ei näe oma erialast kõrvale :D

Eelmisel nädalal pidin linna vahet jooksma nagu hull! Kolm päeva järjest on minu jaoks liiga palju. Reedel käisin koos VT'ga, sest viisin ta prillipoodi silmaarstile ja vaene tips pidi just sellise emme kannul lonkima, kelle otsustus- ja tähelepanuvõime limiit on ületatud ja kes siksakitab, suutmata otsustada, kas eskalaatorile minna paremalt või vasakult poolt, ja kes muudab heast peast kavatsusi ja peatub või pöördub ette-ennustamatult.

AGA - mind teeb nii õnnelikuks, et VT on minu suhtes mõistvaks muutunud. Kui ütlen talle ette, et mul on väga kahju, aga mul lihtsalt on täna pea laiali ja nii on - siis ta ei kurjusta minuga nagu veel paar-kolm aastat tagasi. Vanasti pidin talle ikka meenutama, et - ma olen väljas teda abistamas (sest oma käikudele ma VT'd kaasa ei vea)! Ja kui ma enne või pärast linnaminekut üksindust palusin, oli ta vanasti selle üle jubedalt ja häälekalt nördinud :D - nüüd lepib, seda enam, et ta näeb ja tunneb ära sarnaseid märke ka iseenda juures. Ainult see on meil erinev, et mina tahaks enne asjaajamisi seina jõllitada - tema aga tahaks end koguda minu kaisus istudes.

Igatahes - püüdsime leida talle kehaliseks kasvatuseks selliseid 3/4 pikkuses liibuvaid pükse, mis poleks väga profid (mingid higivõrgud ja pilud ja jumal teab mitu materjali kokku õmmeldud) ega ka tavalised lirud õhukesed retuusid.

Esimese hooga püüdsime ise leida - lappame ühe riiuli läbi, ei leia! Ja järgmine riiul. Ja järgmine. Ja lõpuks, kui ütlesin, et küsime müüjalt, oli VT'l ka juba nii kõrini, et ütles, et pole talle mingeid uusi pükse vaja, aitab!, ta käib edasi nendesamade paigatud pükstega, mis ta 4. klassi alguses uutena kohe auklikuks kukkus.

Ja ta tunnistas, et ta saab aru, miks mina ütlen, et ma väsin riidepoodides nii ära, et unustan ära, mis nõudmised mul riietusesemele olid ja ostan midagi suvalist, või mitu suvalist riiet. Kunagi, kui käisin talvejopet ostmas, võtsin Mehe kaasa ja ütlesin talle, et palun ära lase mul osta jopet, millel pole kapuutsi ja mis ei ulatu üle pepu. Kui midagi välja valin, siis tuleta mulle meelde need kaks tingimust. Ja ta pidigi mulle seda meenutama :D, sest valisin jope, millel kapuutsi polnud ja mis ulatus puusanukini :D
See oli ammu ja tollal oli lihtne vähemalt see, et absoluutselt kõik oma riided ostsime me mõlemad Kaubamajast. Ei pidanud eri poodides sisse-välja pendeldama. Kaubamajas midagi alati oli, kui oli hooaeg.

Aga silmaarsti juures selgus, et poole aastaga on VT silmad 0,75 dioptrit kehvemaks läinud. Nii kurb! Kui minu silmad lapsena kehvemaks läksid, siis mäletan, et mul polnud kõige õrnematki kavatsust täita arstide korraldust vähem lugeda ja kui, siis heas valguses. Lugesin rappuvas bussis ja öösel tänavalaterna valgusel (mul olid juba lapsena unehäired, pere magas juba tunde, aga tualetti lugema ma siiski ei julgenud minna, ammugi lastetoas tuld põlema panna - uksel oli klaas ja vend magas samas toas). Internaatkoolis lugesin vahetundides, tunni ajal hoidsin juturaamatut süles, öösel käisin veetsees lugemas, lõunauinaku ajal lugesin teki all...

Tean, et ka VT'ga on mõttetu vägikaigast vedada, et ta vähem loeks, arvutit ja telekat vaataks.
Meil on juba kokku lepitud, et kui ta pimedaks peaks jääma, siis ma loen talle iga päev, tunnike hommikul ja tunnike õhtul :)

Aga küll olid ilusad prilliraamid müügil! VT'le õnneks uusi raame vaja polnud, tal on praegu 3 raami, aga toppisin ise endale 3 paari heledamaid siniseid-veekarva raame ette ja olin armunud vaatepilti :D
Aga osta muidugi ei raatsinud... Kuigi mõtlesin, et nagunii tulevad mul ka kunagi pluss-prillid - kõigil tulevad! :D
Aga mu ahne osa ei suutnud alalhoidlikku osa veenda :D - mille üle olen rõõmus! :)


Kui ma niimoodi pea laiali ringi kadjan, märkan ohtralt ka teisi veidrikke :D

Näiteks tüdruk, kes koos meiega kaubamaja esimesel korrusel lifti ootas, nühkis enda õlga ja pead vastu kahe lifti vahelist seina, pöördudes kord ühe, kord teise lifti tablood vaatama. Lifti saabudes vajutas liftis teise korruse nupule, mina vajutasin kolmanda omale. Tüdruk astus teisel liftist välja, pööras otsa ümber ja tuli tagasi. Kolmandal astus ta liftist välja kaugemale, kuid Apollo poole pöördudes nägin, et ta ootab jälle lifti, end samamoodi kõigutades, silmad unelevad...

Turusilla jäätiseputka juures pingil istus vana naine, kes oli enda t-särgi üle rinnahoidja lõua alla rullinud ja võttis päikest. Ja ootas peolekutset, nagu ma ta näost järeldasin.

Üks vana tädi aga jalutas ringi tuhkur kotis. See pisike kiskjake oli nii uudishimulik ja sirutas oma pea ja keha kaugele välja. Ma aeglustasin sammu ja käisin paarkümmend meetrit tädi kannul... - võitlesin kiusatusega juurde hiilida ja rotile pai teha.


Märkan VT pealt, et oskan 'kujundlikult' mõelda. Asjade selgitamiseks haaran sageli paberi, et mingit näitlikku joonist kribada ja VT hüüab alati, et ära hakka jälle paberi peal näitama - sinule see meeldib, aga minu jaoks ei tee see midagi selgemaks.
 Mees on muide samasugune - ta saab sõnadega seletamisest paremini aru. Mina aga ei suuda jälgida.

Näiteks oli VT'l ülesanne  10 000  * x = 0,3
Mina pean enda jaoks asendama sellised tehted numbritega 2, 3 ja 6 - antud juhul oleks 2*3=6 ja
kui 3 on x siis
x=6:2
ehk
x=0,3 : 10 000, vastus on 0,00003.
Aga VT arust on need 2,3 ja 6 siin täiesti mõttetud - nüüd on tal kahe arvu asemel 5!, millega opereerida :D - kust otsast see lihtsam peaks olema?
No minul küll on...


Aga ühel päeval märkasin ma ajaleheserva-ristsõna, mida Mees ikka lahendab, ja Mehe kirjutatud tähed olid ühtlased! Vaata et ilusamad veel kui enne insulti! Eks ta püüdlikult maalib neid, kuid huvitav, et ma pole seda arengut ise üldse märganud - järsku, kui ankeedi täitmine teemaks tuli, sain aru, et ta juba kirjutab ka, vähemalt trükitähti. Arvestades, et mitu kuud kirjutasin mina tema eest tähti, on see ikka imetore areng! :)
Ja ta isegi helistas KMA'sse, et mingi veidra kolmekohalise koodi kohta küsida.
Järelikult on ta jõnksukese jälle paranenud, ilma et ma oleks seda üldse märganud...


No vaat, sellised hajali pudinad viimastest päevadest...

Ja kui pudinatele jutt läks - tegin hiljuti ülimagusaid ja täiesti tervislikke maiustusi:

Need pole šokolaadikommid vaid purustatud datlid kookosekattega. Väga magus, väga maitsev ja toitev, samas läbinistu tervislik!
Nämm! :)

Pai-bai! :)