Never let me go

- izismile.com -
koera armastus

Lugesin täna hommikul ühest üpris võõrast blogist (või on see midagi muud?) sellist hella kirja oma nooremale minale, kes armastust otsides haiget saab:

My darling girl, you light up the lives of the people you cross paths with. You leave people feeling inspired, hopeful and appreciated. That is a gift. You can color a dark day with light. You can make the dreary playful. You, my dear, have so much love to give. 

Don’t let someone who never had the intention or openness to receive your love harm your spirit. Someone else’s inability to see your essence does not make you any less loveable. 

There is someone out there, who will open your heart with the full intention of loving you back. He will adore all those parts of you that you thought were flawed and imperfect. He is out there, and he is looking for you. Just keep living in your essence. Play, laugh, dance… continue lighting up the world with your grace and openness. And one day, when you finally meet your match, it will feel easy. You will not have to chase resistance. You will not have to convince him that you are worthy. He will see you. And he will know. 

My darling girl, your love story is already being written. Every disappointment, mistake, risk and lesson learned has been integral to the plot. Quiet your doubt. Trust in your path. Do yourself, do it well, and relish in the delicious ambiguity of love in motion.

Allikas: Just My Type Mag  "My Darling Girl"

Nii armas minu meelest!

***

Mu enda hommik algas kummalise apsakaga.

Läksin kööki kohvi tegema ja hellitasin seal hamstrit - nad tudivad köögis, sest mürgeldavad ju just öösiti. No võtsin oma tassi ja tulin oma tuppa tagasi. Mõni aeg hiljem segasin ja veel hiljem hakkasin jooma - ee, küll maitses veider. Et see külm oli - oh, seda juhtub mul sageli. Jätan jahtuma ja kui meelde tuleb, on juba leige.

Ma võin mõnes asjas väga pirts olla, aga toit nende asjade alla ei kuulu, kui mul kõht tühi on (ja täis kõhuga ja ilma isuta on ju narr süüa! ;D). Niisiis muudkui lonksasin ja imestasin, et see ikka nii veider on. Ka puru (teen pätikohvi: puru tassi ja vesi peale - kõige maitsvam!) oli kuidagi imelik, tuhane. Mind ei häiri, kui kohvipaks mul hamba vahele jääb, täitsa heameelega närin neid suuremaid tükke..., aga seekord oli selline jahune puru, mis jättis huule peale pruuni vuntsi...

Jõin pool suurt kruusitäit ära, kuni sain aru, et ma polnud vett ilmselt keema pannud ja tegin endale külma veega kohvi. Ja tegelikult see polegi imelik. Sain aru, et kõigi juhmakalt hajameelsete eluperioodide kiuste juhtus selline asi minuga esimest korda. Olen tuhandeid tasse kohvi teinud, ja esimest korda kallasin kohvipurule peale külma vee. Vaat see paneb mind imestama küll! :p