Ütle midagi ilusat

 Lugesin siin ilukirjandust - MICHEL HOUELLEBECQ'i "Serotoniini" - ja jõudsin meeleoluka võrdluseni:

"/.../ ma ei olnud suuteline /tütarlapsi/ märkama -- või kui ma märgata oleksingi suutnud, siis uskuda igatahes mitte -- nende võlude reaalsust, nad olid nagu Berni Oberlandi koskedest jutustav dokumentaalfilm, millele mõni somaali põgenik on netis peale sattunud."

Mind väga haaras kujutlus sellest, kuidas kõrbeelanik vaatab maha pahisevat vett ja satub paanikasse, et miks sellel lastakse lihtsalt mulda voolata? Meile kellelegi ei meeldi siseneda ruumi, kus kraan on lihtsalt lahti jäetud või kasvõi tilgub - kui emotsionaalseks muutuks veel esimest korda elus koske nägev inimene, kes on vee puuduses pidanud liivahiire moodi liivavanni võtma, et end küürida?

Sellised tillukesed kujundid võivad mind tugevalt haarata, nii et mõtlesin, et kirjutan selle lause endale välja ja hakkasin otsima lause algust. Selle leidsin 2 lehekülge kõrgemalt :D See lause ulatus kolmele leheküljele :D

Kordan igaks juhuks üle, et pole mingit eksitust: kõik see (paberitega mitte kaetud) kiri on ÜKS LAUSE :D - lk 20 kuni 22.

Kõige naljakam on veel see, et seda raamatut soovitas mulle Mees, kes peab pikki lauseid halvaks stiiliks. Tegemist on nii mõnusalt voolava lobajutuga, et ta polnud lausete pikkust isegi märganud. Kui ma talle seda näitama läksin, siis ta oli üsna kahtlev, aga oma silm on teadagi kuningas :D

Ja see muhe kujutlus veel ka et ... kui keegi on pärit eksootiliselt maalt, siis seltskonnas palutakse tal sageli öelda midagi oma keeles. Nad ütlevad tavaliselt mingi sellise lause, mida oleks võimalik pähe õppida ja hiljem teistele muljet avaldamiseks 'ära'kasutada, kui on hea kuulmismälu ..., aga mõtle, kui see lause, millega sa oma keelt tutvustad, on kaks lehekülge pikk 😭😂💥

Ma olen jõudnud kusagil viiendiku peale, aga juba võin kõnealust teost soovitada, kuigi ei tea, kuhu see raamat sisu osas keerab. Kogu jutt on nii pliuh-pläuh tragikoomiline loba (mis on ka minu stiil, kuigi ma kasutan umbes 20 korda lühemaid lauseid :D), et esiteks on väga lihtne lugeda ja teiseks - mulle ei meeldigi nii väga kõpitsetud kirjandus, milles sa kohe mingid trikid ja taotlused ära tunned. Mulle just meeldib, kui inimene jahub teemadel, mis ta peas vabalt kihutavad. Ka meeldib mulle, kui keegi kirjutab, et "see oli vist see, aga ega ma täpselt ei mäleta, peaks vist järele vaatama", selle asemel, et korrektuuri tehes lihtsalt järele vaadata. Mulle just meeldivad need 'potentsiaalsed vead' - need räägivad inimesest rohkem, kui entsüklopeedia kasutamine kirjutamise kõrval, rääkimata sellest, et need lisavad loomulikkuse-tunnet ja ma pole eriti suur "ebaloomulikkuse" fänn. Olen mitte niivõrd kultuurne vaid psühho-loogiline inimene, st psühholoogiline loogika paelub. Integrity.

Peategelaseks on 46-aastane mees, kes pole sugugi rahul oma elu ja 26-aastase jaapanlannast elukaaslase Yuzuga ning teab, et kiindumuse puudumine on muutunud vastastikuseks - nad vist lihtsalt kumbki pole saanud otsest tõuget midagi muuta ja pigem püüavad elada teineteist ignoreerides, sest sumbunud suhtes tundub, et enamik elab niimoodi. Mees on kasutanud erinevaid antidepressante ja räägib kirglikult sellest, kuidas suitsetajana Hispaania ja Prantsusmaa hotellides ellu jääda, nt rõdul ööbides (siis veel ilmselt tohtis rõdul suitsetada :D) või suitsuandurite juhtmeid läbi lõigates (hmm, meil on ju pigem patareid, kas pole?) ja siis koristajatele ohtralt jootraha andes, et nad kisa ei tõstaks.

Paar tsitaadikest:

Maha kirjutamiseks on lause esimeses pooles liiga palju prantsusekeelseid linnaosanimesid, nii et ... kokkuvõtlikult räägib ta, kuidas sõitis lapsepõlve kaunist eeslinnast läbi koledamate linnaosade kooli ...

"/.../" nähes enda ümber rahvastikutihedust kasvavat ja magalahoonete ridu kerkivat ning kuuldes bussis toimuvaid jutuajamisi aina ägenevat, /tekkis/ iga kord täpselt niisugune tunne, et ma naasen põrgusse, kusjuures veel põrgusse, mille inimesed on ehitanud oma maitse järgi. Nüüd oli asi teisiti, mitte ehk kõige hiilgavam, kuid siiski arvestatav sotsiaalne edu oli mul võimaldanud loodetavasti lõplikult vabaneda füüsilisest ja isegi visuaalsest kokkupuutest ohtlike klasside esindajatega, nüüd olin ma omaenese põrgus, mille olin ehitanud oma maitse järgi."

"Ohtlike klasside esindajatega"! :D

Masendav sellegipoolest :P

Antisotsiaalsed tendentsid Pariisis elades (kusjuures mees ise töötab põllumajandusministeeriumis :D)

"/.../ see keskkonnahoidlikest kodanlastest kubisev linn tekitas minus vastikust, võib-olla olin ma ise samuti kodanlane, aga vähemalt ei olnud ma keskkonnahoidlik, mul oli diiselmootoriga maastur - võimalik, et ma ei saada oma elu jooksul korda kuigi palju head, aga vähemalt aitan ma kaasa planeedi hävitamisele - ja ma saboteerisin süstemaatiliselt ühistus kasutusele võetud prügisorteerimise süsteemi, visates tühjad veinipudelid paberi ja pakendikasti ning lagunevad jäätmed klaasikonteinerisse. Ma tundsin teatavat uhkust kodanikutunde puudumise üle, kuid samuti oli see minu väiklane kättemaks ropult kallite üüri- ja kommunaalmaksete eest - kui olin üüri ja kommunaalmaksed tasunud ning kandnud Yuzule üle igakuise summa, mida ta oli soovinud "majapidamiseks" (peamiselt seisnes see sushi tellimises), oli kulunud täpselt 90% minu kuupalgast, ühesõnaga, minu täiskasvanuelu seisnes selles, et ma kulutasin aegamisi oma isa pärandust, isa polnud seda ära teeninud, oli aeg sellele rumalusele viimaks ometi lõpp teha."

Mhh, no tõesti väiklane kättemaks, kuid ilukirjanduslikus teoses tragikoomiline siiski :) 

Naiste tüütud ja eemaletõukavad vajadused:

/.../ sviidi garderoob ja vannituba olid küll suured, aga tema /Yuzu/ oli suutnud kõik kapid ääreni täis kuhjata, asjade hulk, mida ta hädasti vajas, et oma naisestaatust kaitsta, oli lihtsalt hämmastav, naised ei tea seda üldiselt, aga see on asi, mis meestele ei meeldi, mis neile isegi vastik tundub, see tekitab neis tunde, et nad on endale soetanud mingisuguse lahjendatud toote, mille ilu on võimalik säilitada ainult üüratu hulga tehislike vahendite abil /.../.

See on päris huvitav lõik, kuna minu jaoks väga arusaadav suhtumine, aga ... on ju üsna palju naisi, kes loomulikkusest väga kaugenevad, suhtes olemisest vägagi huvitatud on ja endale partnerid ka leiavad. Kas ülemeikimine ja silmatorkavalt riivatud riided peavad saatma sõnumi: mul on madal enesehinnang ja olen kättesaadav meestele, kes on valmis minu peale raha kulutama ja mu ilmset harimatust taluma - vastu annan palju seksi ja suutmatuse arukat kriitikat kuuldavale tuua? Ma mõtlen, et ... on üksikuid naisi, kes sooviksid partnerit ja pole ikkagi nõus ennast silmatorkavaks bimboks maalima, kuigi see aitaks vähemalt ajutiselt :D Ja samas, kes teab, kui ma oleks püstirikas, äkki käiks ka endale ripsme- ja juuksepikendusi(paksendusi) panemas, kannaks 3-5 mm üle sõrmeotsa ulatuvaid kunstküüsi ja pruunistaks oma zombivalget nahka kord nädalas solaariumis (tegelikult seda viimast ma kunagi püüdsin teha, harvem küll - nüüd ma piirdun nägu pruunistava õliga kord-paar nädalas)...

Ja veel, väga paljud mehed ütlevad, et neile meeldib loomulik ilu ... ja vaatavad mööda naistest, kes ennast üldse ei meigi :p Minu nägu on küll oluliselt kenam pärast viieminutist meiki! Ausalt öeldes ma 'pikemat' meiki ei oskagi teha :D ja ei näe ka vajadust. 

Eestis neid bimbosid nagu polegi nii palju näha, aga Inglismaa näib küll olevat neist üle kuhjatud. Mulle eestlannadest meenub ainult Üllar Jörbergi abikaasa, kelle fotosid ma iga kord olen imestunult vaatama jäänud :D

 

aga tema pole blond ja intervjuude järgi tundus hästi hooliv, hell ja lojaalne inimene - tema välimus saadab mulle küll vastupidise sõnumi. What's with the hair? And the triangular eyebrows? 😮

Üksikasjalik analüüs selle kohta, miks ta selle tüütu Yuzu oma ellu nii kauaks jättis:

"/.../ kui selle aja peale tagasi mõtlen, siis kõige parem oli tema tagumik, tema esmapilgul äärmiselt pisikesena tunduv, kuid tegelikult vägagi pandava tagumikuaugu pidev saadavalolek, tema puhul oli igal hetkel vaba valik kolme augu vahel, kui paljud naised saavad samaga kiidelda? Ja samas, kuidas pidada neid naisi, kes ei saa samaga kiidelda, üldse naisteks?"  

😭😂😭

Ja siis ta otsustab lahkuda, kaduda, haihtuda ...

See on kõige viimane lõik, milleni olen jõudnud, nii et ma ei tea, kas see tal ka õnnestub ja ma proovin rohkem sellest raamatust mitte rääkida, sest muidu pole neil, kelles on lugemisisu tärganud, enam nii huvitav. Olen läbinud ainult 1/5 raamatust, nii et avastamisrõõmu peaks kõigile jääma küll ja küll!

Lüüriline lõpulõik siis :) ...

"Ka calvados oli otsa saanud, kell oli üksteist läbi, vahest olekski kõige parem lahkuda ilma teda nägemata. Sammusin akna juurde: lõbusõidulaev, ilmselt tänase päeva viimane, sooritas Luigesaare juures ümberpööret; sel hetkel mõistsin ma, et unustan ta väga ruttu."

Kas pole kena!? :)

... and they have escaped the weight of darkness*

Lasin endale mõned aastad tagasi kinkida Cindy Wigglesworthy raamatu "Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust". Alles paar päeva tagasi hakkasin lugema ja no ... ei ole hea raamat! Kuidagi jube igav on. Üldse ei inspireeri. Pealkiri tundus nii 'minu teema', aga panin puusse selle valikuga.

Kahekümne ühest spirituaalsest oskusest jäi silma ainult kahekümnes: spirituaalselt intelligentsel inimesel on teistele rahustav mõju. Egomängud jäävad tema juures ära. Kõik on selge ja puhas.
See on tore tähelepanek!
Mõnel 'gurul' on ego nii tugev, et üldse ei saa aru, mida tal õpetada on ... - aga näe!, on inimesi, kes räägivad just temaga sama keelt ... - üks järjekordne siiruviirulise maailma imeasju! Midagi ei põlata ära, kõigest on millekski kasu, kasvõi lihtsalt maailmapildi avardamiseks.

Mis mulle veel meeldis oli, et autor puudutas põgusalt seda, et kui oled spirituaalselt 'küllaltki arenenud' inimene, siis hoolid sellest, kuidas teised end tunnevad. Kui aga oled juba 'päris arenenud', siis teed õiget asja isegi siis, kui teise inimese ego matsu saab. Sul on teisest inimesest kahju, aga sa ei lase sellel oma valikut mõjutada. Sa ei pea aitama teise inimese egol püsida (ega, muide, ka vastupidi: sul pole kohustust teise inimese ego eemaldada).
No ütleme näiteks, et ma tulen osturallilt ja saan aru, et ma jala/bussiga ei jaksa oma kaubahunnikut koju lohistada, ning ma otsustan helistada sõbrale, et äkki see tuleks ja tooks mu koju ära. Suhted peaksid olema nii ausad, et sõber saaks mulle öelda, et ta ei taha tulla ja mulle meenutada, et mul on võimalik takso tellida. Võibolla ma solvun, aga selles on süüdi minu enda alusetu eeldus, et teised inimesed peaksid minu huvisid teenima ja see, et ma ei oska ebaisekalt mõelda: ma näen enda vajadust ja seda, et keegi saaks mind aidata, kuid ma ei peatu hetkekski, et mõelda, kas neil ikka on ka endal vajadus ja lausa pool-kohustus see minu vajadus täita. Kui ma natukenegi solvun takso-soovituse peale, siis järelikult ma mingil määral arvan, et sõber PEAKS mulle järele sõitma. Ma ei hoia sõpra oma mõtetes vaba inimesena - mu sõber on mu mõtetes inimesena, kes on (mingil määral) minu teenistuses. See on ekslik mõttelaad, mis toob inimestele palju-palju kannatusi. Iga solvumise puhul tasub endalt tõsiselt järele uurida, miks me arvame, et inimene ei tohtinud käituda nii nagu tema tahtis - pidades silmas omi vajadusi - vaid oleks pidanud käituma nii, nagu meie tahtsime-ootasime?

Ja jälle ... ilmselt saab niimoodi mõelda vaid asotsiaal, kellel pole kahju minevikku jätta inimesed, kelle mõttemustrid nende ellu täiesti ebavajalikke egodraamasid toovad. Ja üldsegi ... kui sa tunned end süüdi, et sõbrale järgi ei lähe ja talle taksot soovitad, siis sõber kuuleb seda su häälest ja võib  tõepoolest  reageerida solvumisega! :D  Kui aga puhtsüdamlikult tunnistad, et tahad 'õudselt magada' praegu, ilma eelduseta, et su sõber solvub/ei solvu (sest sa ei ütle seda sõbra võimaliku reaktsiooni pärast, sa tegutsed ainult endast lähtudes), siis on võimalus, et sõber mõistab ja soovib sulle soojalt magusaid unenägusid :)

Mis aga sellegi raamatu juures nina kirtsu ajas, oli 'jälle-see-pingutamisjutt' :D
Et arenenud inimene jälgib, valvab ja distsiplineerib ennast, kasvatab viisakust nagu lihast.

Räägin sellest vist igas postituses viimasel ajal, aga 'hea olemine' on nii tähtis, et ei saa ka vakka jääda: heaks saab siis, kui lubad endal olla täpselt selline, nagu oled. Sa saad hea olla alles siis, kui sinul on hea. Sa oledki tegelikult hea - kui sa tunned end halvana, siis oled endale liiga teinud! Mõista ennast. Luba endale kõik emotsioonid, mis tekivad. Lohuta ennast, kui oled olnud 'halb'. Armasta ja hoia ennast. Mõista seda, et ka teistel on õigus endast hoolida ja nad võivad seda tehes rumalalt isekad ja täiesti ebaõiglased olla. Teised inimesed ei pea meie enesetunnet teenima - nad on siin enda pärast. Kui nad käituvad halvasti, siis tunnevad nad hetkel, et neil on midagi olulist puudu. Ära võta seda isiklikult. Kui nemad arvavad, et sa peaksid hetkel nende enesetunde ja vajaduste teenistuses olema, siis mõista neid, aga ära allu. Nad näevad ainult oma vajaduste mätta otsast seda olukorda. Vajadus on nii tugev, et sõber võib vihastuda, kui talle meelde tuletad, et sul on omal jällegi selline vajadus, mis läheb tema vajaduse täitmisega vastuollu, või et sa ei saa olla tema poolt, sest - nii nagu sina olukorda näed - su sõber on ise eksinud või ebaõiglane.

Kui sa sead sihiks enda eest hoolitsemise, hoolitsed sa 'kõrvalsaadusena' teiste eest hoopis paremini, kui otse nende eest hoolitseda püüdes.

Ja ärge võtke endale nii palju kohustusi, et ei jaksa oma eluga toime tulla.
Olen üsna kindel, et me kõik tohime elada õnnelikuna, mida iganes kes iganes meie valikutest ka ei arvaks.

Happy is the new rich, nagu öeldakse :)

///
Oot, ma lisan siia vahele parema pildi sellest rohelisest asjandusest - see on märkmik pealkirjaga "A Book Of Nonsense" ehk 'mõttetuste raamat' :)
Sinine süda on mu ainus kee, mida pean amuletiks, see on õige vana ... otsin ta välja, kui tunnen end hõredaks jäämas ... ja kannan vahetpidamata ööl, päeval ja duši all, kuni end jälle tugevana tunnen :)

///



Lõpetuseks üks mu 2017 novembri lemmikalbumitest :) - lihtsaid puhtaid harmooniaid ja vabu häälekesi :)

* "... and they have escaped the weight of darkness" on ühe Olafur Arnaldsi albumi pealkiri.

KRISTIN NEFF "Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha"

Loomulikult ma pidin selle raamatu laenutama, sest enda vastu suuremeelne olemine on peaaegu ainuke asi, millest ma viimase aasta või kahe vältel rääkinud olen :D

Eks siin on tõesti sama jutt mis mul. Ei arvanud, et raamatust palju tsitaate saan, aga praegu olen 128. leheküljel ja sain tõestust, et see on korralikult läbi uuritud teema psühholoogidel ja järeldused olid nii kenad, et ma parem panen selle tsitaadi siia kõige esimeseks asjaks ja võibolla siis kunagi hiljem, kui olen raamatut edasi lugenud, teen sellest raamatust lisapostituse - aga võibolla ka mitte, sest ega siin midagi rabavalt uudset ju pole.

Aga nüüd see tsitaat:

Üks teadusajakirjanduse kõige selgemaid ja ühesemaid järeldusi on, et enese vastu kaastundlikumad inimesed kalduvad olema vähem murelikud ja depressiivsed. See seos on tugev: enesekaastunne vastutab kolmandiku kuni poole ulatuses selle varieeruvuse eest, mis inimeste seas depressiooni ja ärevuse osas eksisteerib. See tähendab, et enesekaastunne on peamine depressiooni ja ärevuse eest kaitsev tegur.

No vaat! :)
Olge enda vastu lahked!


Ja varem siia toksitud tsitaadid ka, eestpoolt siis:

*

Kui pakume pidevalt ise endale hoolitsust ja mõistmist, hakkame samuti tundma end hoolt ja tunnustust väärivana. Kui lubame endale empaatiat ja toetust, õpime arvestama, et abi on alati käepärast. Kui mähime end enesesõbralikkuse sooja embusse, tunneme end kindlalt ja turvaliselt.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli küll nooremana nii, et mina pakkusin oma partnerile hoolitsust ja mõistmist ning ootasin, et tema jälle omakorda mind sellega varustaks. Ma ei tulnud üldse selle peale, et ma peaksin ise ennast mõistma ja lohutama. Kui mina olin kogu aeg oma partneri vajadustele häälestatud, siis eeldasin, et tema peaks samamoodi olema minu vajadustele häälestatud. Kui partner oli tähelepanematu, olin jõle kuri, sest mulle tundus, et ta jättis mu ilma võimalusest toetust saada. Kuid see on lühinägelik seisukoht. Mees näiteks on kogu aeg nautinud toetust, aga seda boonusena. Enese suhtes mõistva inimesena ei sõltunud ta välisest toetusest ja kui tal oli raskem, siis keskenduski endale, mitte mulle. Nüüd leian, et nii ongi hea, ainult et - parem oleks, kui inimene lihtsalt omaette ei hoiaks vaid ütleks oma partnerile, et ta on hetkel endale keskendunud, ja mille pärast.
Samas tuleks eneseavaldamisoskust kellegi pealt õppida - ei saa oodata, et see ise hakkab ilmnema ning ei saa süüdistada inimest, kes ei heieta pidevalt sellest, kui imelikult ja haavatavalt ta end täna tunneb.

*

Peonarkootikum MDMA (teisisõnu ecstasy) jäljendab oksütotsiini toimet ning seetõttu ollakse pärast selle tarvitamist nii enda kui ka teiste vastu pehmem, armastavam ja sõbralikum.

Oh mah gahd! Ma arvasin, et see ajab niisama elevile, teeb energiliseks.
Ma paneks kõik inimesed vahetult enne töölt koju pere juurde jõudmist ecstasyt või oksütotsiinisutsukest võtma - siis elaksid kõik pered teadmisega, et mitte kusagil pole nii hea kui kodus, ja mitte keegi pole nii tore kui su oma pere.
Vah, narkodiiler oleks minu tõeline kutsumus :D

*

Kui oleme langenud lõksu ja hakanud arvama, et asjad peavad hästi minema, siis kaldume arvama, et et miski on kohutavalt valesti, kui meil äkki hästi ei lähe. /.../ Kui läheneksime täiesti loogiliselt, siis arvestaksime tõsiasjaga, et tuhanded asjad võivad elus iga hetk viltu minna, seega on väga tõenäoline - õigupoolest lausa möödapääsmatu -, et kogeme reaalselt raskusi.

Mõeldud on siis lõksu, mille sisuks ongi arvamus, et kui me oleme arukad ja head, siis peab meil kogu aeg hästi minema ja tülin/möödapanek/raskus on tulnud meie eksimusest või eksitusest.
Väga nõus!

*

Kui oleme näinud palju vaeva endast positiivse pildi loomisega, siis kipume tajuma ohtu, kui teistel läheb meist paremini.

Hmmnjaa, seda minagi kogu aeg räägin. Et kui me pingutame, siis tahame selle eest tasu, mille üks osa kipub enamasti olema see, et teised ütlevad "ohhoo!", kui me enda saavutustest räägime :D.
Eriti teravalt torkab see silma USA filmides ja seriaalides, kui need, kes on saanud doktorikraadi, nõuavad, et neid kutsutakse doktor 'Smithiks', mitte härra 'Smithiks' ja parandavad nördinult otsekohe, kui keegi neid argise härra-tiitliga ristib. See on pööraselt huvitav, sest näitab ju just nõrkust ja sõltuvust, inimese väiksust.

*

Siin on tsiteeritud Hermann Hesset:

"Te teate sügaval sisimas päris hästi, et on olemas vaid üks ime, üks jõud, üks lunastus ... ja seda nimetatakse armastuseks. Armastage siis oma kannatusi. Ärge punnige neile vastu, ärge põgenege nende eest. See on teie tõrksus, mis haiget teeb, ei miski muu."

Mulle hakkab tunduma, et sada aastat tagasi teadsid kõik inimesed, et kannatuste eest ei saa ära joosta ja neid ei saa eitamise, teesklemise ja bravuuriga vähendada - ikka ainult enese inimlikkuse aktsepteerimisega.
Aga noh, raske on oma lapsi õpetada samaaegselt võimalikult kõrgele hüppama ja kaotustega leppima. Ei tule leppida mitte niivõrd kaotusega kui sellega, et suur hulk energiat läks raisku. Leppida ei tule mitte sellega, et energia läks raisku, vaid et me olime pingutuse tõttu teiste suhtes kärsitumad ja jäime lõbust ilma, tehes sel ajal - nagu selgub - tulutut tööd. See muidugi ei kehti pingutuste puhul, mida teeme nokitsedes asja kallal, mis meile endale põnevust ja huvi pakub. Sageli aga pingutame selleks, et ühiskonnas tunnustust saada, väljendugu see siis kõrgemas palgas, suuremas tunnustuses või paremas seksuaalpartnerite valikus :p Kui anname oma rõõmu ja jõu ära ja ei saagi midagi vastu, siis on ikka paha tunne küll... (Rõõmu ära andmise all pean ma silmas seda, et kui meil on raske, siis räägime teiste inimestega ära-sega-mind-toonil, isegi kui need on meie kõige kallimad.)


See raamat ilmus alles mõned kuud tagasi, nii et raamatukogus tuleks end ilmselt järjekorda panna ...
Samas, tõlge või teksti toimetamine on niruvõitu ("ning see õigustab omakorda tema õiglast viha"), nii et otseselt soovitada ei saa.


Aa, aga tegelikult midagi rabavat ma lugesin küll.

Võibolla te teate, et autistlikud lapsed on kergesti üle stimuleeritavad, mis tähendab, et neil võib ka väljaspool kodu vingeid jonnihooge ette tulla. Ma ise alati mõtlen, kui mõnda vanemat kui nelja-aastast poe ees kriiskamas näen, et ehk on jonn, ehk on autism. Aga olen küll näinud mööduvaid tädisid kurja nägu tegemas ja näpuga viibutamas käimas neile lastele. Selles raamatus aga ütles üks naine, et tema autistist lapsele andis võõras tädi poes laksu, et last distsiplineerida.
Vaat see tõesti rabas!

Täiuslikkusest

Mõtlen sellest viimasel ajal väga tihti: miks üksikutel inimestel on võimalik elu tajuda täiuslikuna ja teistel sealsamas kõrval mitte?

Kõigel, mida inimesed teevad, tunnevad ja ütlevad, on taust ja 'ajalugu', mis on nad sellesse punkti toonud.

Kui laps sünnib, on osa temast määratud geenidega, osa on loomusega määratletud -- ja loomus on midagi väga salapärast, mis ei sõltu ainult geenide ja kogemuste vastastikmõjust. Last mõjutab ka ema rasedusaegne meeleolu, raseduse ja sünnituse füüsiline kulg, kodune õhkkond, kodune kasvatus ja --- tegelik eeskuju, mida vanemad annavad. Kasvatus ja tegelikkus võivad olla väga väga erinevad. (Olen palju näinud, et inimesed ropendavad oma laste ees, kuid lastel ropendada ei luba. Seda tehes õpetavad nad oma lastele, et ropendamine on okei, kuid samal ajal on ise veendunud, et nad on oma lastele õpetanud, et ropendamine ei sobi! Nagu wow! :D) Sealt edasi vahetud kogemused ja kultuuriruum, taustameeleolud, mis kõik 'reageerivad' selle salapärase loomusega ja muudavad inimese psüühikat pisihaaval kogu aeg. Kui me saame sellest aru, siis me enam ei vanguta pead inimeste 'veidra' käitumise üle ega arva, et inimestel on midagi viga, vaid mõistame, et inimene on täpselt selline, nagu ta peabki olema, arvestades tema loomust ja kogemusi, nendevahelist reageerimist. Inimene on sadist? - jah, kui on, siis see on tema puhul loomulik. Varastab - loomulik. Kardab paaniliselt nööpe - loomulik. Saab erakorralise vereülekandega HI-viiruse - loomulik, kui me läheme kõiki nüansse pidi piisavalt kaugele tagasi. Kõik on täpselt just nii nagu peab, ehk minu meelest - täiuslik.

Kui me ei meeldi endale, siis selle pärast, et me arvame, et me peaksime olema teistsugused, kui me tegelikult hetkel oleme, suutma teha/tunda rohkem või midagi muud, kui me parasjagu suudame/tunneme. Kuid see on alati eksitus. Me peamegi olema täpselt sellised nagu me oleme. Me oleme täiuslikud. Mitte ühtki viga pole mitte kusagil.

See ei tähenda, et me ei saaks muutuda.
Kuid muutuda saab pigem MÕISTMISE kaudu, mitte käskude, keeldude, enesesüüdistamise, enese survestamise ja distsipliini abil.
Samamoodi saame me teisi inimesi 'muuta' (tegelikult: neil muutuda aidata) ainult nii, et aitame neil olukorda ja ennast mõista, kuid üldiselt kasutatakse inimeste muutmiseks süütunde tekitamist ehk/ja karistust.


See aeg pole olnud väga pikk, mil ma olen maailma ja inimesi niimoodi vaadanud, kuid nüüd tundub arusaamatu, kuidas on võimalik teine vaade.
Samas isegi VT jaoks tundub see mõttetu ja kasutu jutt ja ma saan aru, et see peab olema kas ebaloogiline või pole inimeste jaoks (või inimkonna jaoks tervikuna näiliselt? - aga äkki päriselt ka) kasulik elu, inimesi ja maailma niimoodi näha...
Sest loomulikult on ka sellel väga hea põhjus, miks inimesed iseenda ja teiste suhtes nii leppimatud on. Nii see peabki olema. Kõik peabki olema just nii nagu see on.



Loen NISARGADATTA MAHARADŽi seni ainsat eesti keeles ilmunud raamatut "Sinu ärkvelolek on uni". Olen tema juttu kahe päeva jooksul lugenud 6 lehekülge ja tunnen kogu aeg, et lihtsalt ei raatsi edasi minna... Teadsin seda autorit varem ingliskeelsete tsitaatide kaudu ja tema mõtteterad on mulle äärmiselt sümpaatsed, kuid niimoodi küsimuste-vastuste vormis pikemalt lugedes tundub see jutt mulle nii haruldane ja "kallis", et ei raatsi järgmist lehekülge keeratagi...

Nii ma siis siin konutan täna... :D

Hüpe

"Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega, kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata."

Jälle Krishnamurti ja see pole minu rõhutatud tekst - nii oligi juba originaalis.
Et siis vahva: jälle sama jutt, mis mul viimasel ajal! High five, Krishnamurti! :D

Aga kõik see pole mingi probleem

Jiddu Krishnamurtilt veel üks lõik:

"Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite."

Raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Lugesin selle lõigu VT'le ette, et näha, kas sellest on võimalik (kasvõi ainult ühe võimaliku elujõulise tõena) aru saada ka inimesel, kes ei usu taassündi. Väiku ei usu, nimelt. Tema arvab, et sipsime siin maskeraade korraldavas ühiskonnas eluiiveldusega võideldes, kuni lõpuks avaneb meeldiv võimalus kõrvad pea alla panna. Ma küsin vahel, kas teda ei häiri, et mina tema eksistentsialistliku äga kõrval rõõmus ja positiivne olen? Ta ütleb, et õnnelikult inimeselt tuleb hea energia, nii et üldse ei häiri, tore on! Tore jah! :)

Aga täitsa üllatas, et VT ka arvab, et ei tohi lasta teistel ennast "endast välja" viia: kõige tähtsam on elada oma elu iseendana - ükskõik, kui lühikeseks see elu seetõttu ka jääda võib. Huvitav, et nii saab mõelda ka inimene, kes usub ühteainsasse ellu. Ma oletasin, et talle peaks see mõte näima kasutu filosofeerimisena, mida päriselu elades silmas pidada niikuinii ei ole võimalik.

Üldse, liigutav on mõelda sellele, et meil on praegu siin seitse miljardit inimhinge kogemas maailma täiesti endaomasel viisil, võideldes, peites, säästes, kaitstes, nõudes, õpetades, haarates ja hoidudes... Enamik teeb enda arvates endale head, seisab oma huvide eest, kuid peab seetõttu pidevalt konkureerima või ennast tõestama, kuna millegipärast samastatakse ennast oma eluväljendusega ja ei suudeta seda näha lihtsalt ühena võimalikust maailmakogemusest ülejäänud seitsme miljardi seas. See pole tegelikult nii tähtis, kuidas sa oma asju ajad, kui sa ikka pead silmas enda ja teiste hingeruumi.

Kui suuta märgata seda, et minu kogemus on lihtsalt üks miljardite võimaluste seas, siis kaob ka vigade tegemise mure. Eks me ikka sündisime siia kogemusi saama ja ennast avardama, ning seda saab teha täitsa igasuguste kogemuste abil, nii et pole eriti võimalik puusse panna :D, eriti kui sa ei jookse sinna, kuhu pere või ühiskond näpuga näitab, vaid ajad oma sisemist tuld taga :)

Aga Krishnamurti tsitaadi võib kokku võtta nii: on väga oluline, et sa aru saaksid, et need asjad, mida sa oluliseks pead, pole seda teps mitte! :D
Sellepärast on see vabanemise filosoofia.


Aga ka Krishnamurtit lugedes ma jälle mõtlen, et jeerum, millises maailmas see autor küll elab (elas)? Kust ta välja koukis selle maailma, "mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust?"
Džiisus!!! :D
Aga noh, igale indiviidile meie seitsmest miljardist tuleb lubada tema maailmanägemus ja -kogemus, mis on ilmselt just see, mida tema hing seekord vajab (vajas), nii et mis seal ikka... :p

Jiddu Krishnamurti: muutumisest

"Kõigepealt, kas te suudate hüljata igasuguse autoriteedi? Kui suudate, siis tähendab see, et te ei karda enam. Mis seejärel juhtub? Kui hülgate millegi võltsi, mida olete ilmatu kaua kaasas kandnud, kui viskate maha mistahes koorma, mis siis toimub? Teil on rohkem jõudu, kas pole nii? Siis on teil rohkem suutlikkust, hoogu, intensiivsust ja elujõudu. Kui te seda ei tunne, siis pole te seda koormat maha visanud, te pole heitnud kõrvale autoriteedi rõhuvat raskust. 

Aga kui te olete selle koorma hüljanud ja teil on see vägi, milles pole raasugi hirmu - hirmu teha vigu, hirmu käituda õigesti või valesti - kas pole see jõud ise muutuseks? Me vajame suurt hulka jõudu, aga raiskame seda hirmu peale. Kui tuleb jõud, mis tekib igasuguse hirmu hülgamisest, siis toob see jõud iseenesest põhjaliku sisemise revolutsiooni. Teil pole vaja selleks lillegi liigutada."

Mõte läheb veel edasi, aga ma kommenteeriks enne kaht asja.
Esiteks räägib Krishnamurti hirmu hülgamisest, mitte selle ületamisest. Kui sa pead hirmu ületama või ennast ületama, siis teed vale asja. Ka Osho soovitab: "Ole lihtsalt LOOMULIK!"
Käitu oma loomusele vastavalt ja ära arva, et sa pead ennast ületama - sa pead ikka ennast hoidma ja endaga 'koos olema', mitte sellest üle ronida püüdma.
Teiseks - õiget elu elades tundub tõepoolest, et sa ei pea lillegi liigutama.

Peatükk jätkub:

"Nii olete jäänud vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis inimese jaoks, kes kõigesse sellesse /arengusse/ tõsimeelselt suhtub. Kui te ei otsi enam kelleltki või milleltki abi, siis oletegi vaba ise teada saama. Kui on vabadus, siis on ka jõud; vabadus ei saa kunagi mingit kurja teha, sest see on täiesti erinev mässust. Ei ole sellist asja nagu õige või vale toimimine, kui on tegemist vabadusega. Te olete vabad ja selle keskmest toimitegi. Kuna pole hirmu, siis suudab hing tunda armastust. Kui on armastus, võib hing teha just seda, mida ta tahab."

Need, kes teksti jälgisid ja mõistsid näevad, et Krishnamurti ei oska oma mõtet ikkagi lahti seletada, nii palju jääb hämaraks, mistõttu see lõik ei veena ega juhata/aita mitte kedagi, kes seda ise juba kogenud pole. Täitsa kahju, aga ilmselt paratamatu. Ma näen ise ka, et olemuslikke kaemusi pole võimalik lahti seletada. Ja Krishnamurti tõesti püüab, Sri Nisargadatta Maharaj näiteks lihtsalt loobib pärleid, ilma lugejale-kuulajale nii väga vastu tulemata ja - on seega (minu jaoks) paaaaljupalju täpsem. Eks taoistid ole ka juba ammu pikalt ja laialt seletanud seda, et mida rohkem sa seletad, seda kaugemal tõest on sinu jutt. Jumala eest!
Ja ikkagi me kuulame, loeme ja kirjutame... :)
Milline segadus! :)

Kaks lõiku altpoolt veel selline tekst:

"Olla vaba igasugustest autoriteetidest, nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on seetõttu alati värske, noor, süütu, täis tarmukust ja kirge. Vaid sellises seisundis inimene õpib ja jälgib. Selleks on vaja teravat teadvelolekut sellest, mis teie sees toimub, ilma et te toimuvat parandaks või ütleks sellele, milline see peaks või ei peaks olema, sest parandamisega toote mängu taas ühe autoriteedi, tsensori."

Jah, siit tulebki suurem osa meie probleeme: meil on ettekujutus, et asjad (sealhulgas meie enda tunded) peaksid olema teisiti, kui need on. Siis me kannatame. Kui me lõpetame vaimse vastuseisu ja võtame tegelikkuse omaks, saab muutumine äkitselt võimalikuks. See näib paradoksaalne, aga nii need asjad lihtsalt käivad! :D

Mõnusat nädalavahetust! 😘

P.S: Tsitaadid on raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Oma jope!

Jalutasime Mehega eile raamatukokku, mind ootas seal Jiddu Krishnamurti "Vabanemine teadaolevast". Täna hommikul hakkasin lugema ja ennäe, mis vahva üllatus - ka Krishnamurti arvab, et inimene ei saa hingeliselt areneda muidu kui asotsiaalina :D
Okei, ta päris nii ei ütle, aga siiski-siiski, vaadake ise:

Tavapärane meetod kulgeb servast sissepoole ning püüab aja, harjutamise ja loobumise kaudu järk-järgult leida seda sisemist lille, sisimat ilu ja armastust - tegelikult tehakse kõik selleks, et muutuda piiratuks, väiklaseks ja ebaehtsaks. /.../ kui inimene lõpuks jõuab keskmeni, siis ei leia ta sealt midagi, sest ta hing on muutunud võimetuks, tuimaks ja tundetuks.
/.../
Seega, kui meie, mitte intellektuaalselt, vaid tegelikult, täielikult hülgame igasuguse nn vaimse autoriteedi, kõik kombetalitused, tavandid ja dogmad, tähendab see seda, et oleme üksi ja vastuolus ühiskonnaga, me lakkame olemast lugupeetud inimesed. Lugupeetav inimene ei saa kuidagi läheneda sellele piiritule ja mõõdetamatule tõelusele.

Veel Krishnamurtilt:

Kogu usuajaloo vältel on usujuhid meile kinnitanud, et kui peame kinni teatud tavandeist, kordame teatud palveid või loitse, järgime kindlaid malle, surume alla oma soove, kontrollime oma mõtteid, õilistame oma kirgi, piirame himusid ja hoidume seksuaaltungi rahuldamisest, siis, pärast piisavat keha ja hinge piinamist, leiame midagi, mis on kõrgemal sellest tühisest elust. Ja seda ongi miljonid nn religioossed inimesed läbi aegade teinud: kas siis eraldatuses, minnes kõrbesse, mägedesse või koopasse või hoopis rännates kerjakausiga külast külla või liitudes kloostrikogudusega ning sundides oma meelt kindlaksmääratud malli järgima. Kuid piinatud, murtud meel, meel, mis tahab igasugusest rahutusest pääseda, meel, mis on välismaailma maha salanud ning distsipliini ja kuulekuse abil tuimaks tehtud - säärane meel, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vastavalt oma moonutatusele.*
___
* Toimetaja märkus:
See tähendab, et vigadest ehk pattudest - isekusest, himudest, soovidest - ei vabane neid jõuga alla surudes, vaid neid nähes, mõistes, teadvustades, seejärel neist välja kasvades. Inimene, kes nii kaugele pole veel arenenud, kes oma meelt piinab, kes eneses midagi maha surub ja oma soovidega võitleb, ei ole veel tõeliselt religioosne, vaimulik

Ja veel traditsioonilise elu- ja hinge edendamise juurest minema astumisest:

Kui aga eitate seda /elu ja arengumalli/, sest mõistate selle totrust ja lapsikust, kui põlgate selle ära võimsa taipamise mõjul, sest olede vaba ja ei karda, siis loote eneses ja enda ümber suure rahutuse, kuid astute lugupeetavuse lõksust välja. Siis leiate, et te ei püüdle enam. See on esimene asi, mida tuleb õppida - mittepüüdlemist. Kui püüdlete, siis te tegelikult ainult jõllitate vaateaknaid.

Tuleb tunnistada, et tema sõnadevalik ja negatiivsus tekitab minus veidi võõristust, aga sisuliselt olen kogenud sama. Ma siiski sugugi ei nimetaks traditsioonilisemat (nii religioosset kui mittereligioosset) elumõtestamist "totraks ja lapsikuks", see on ju palju parem kui segadus või mittemõtlemine. Ka ei ütleks ma, et et ühiskonnast välja astumine looks inimese ümber "suure rahutuse". Vastupidi!

Püüdlemise osaga ma olen väga nõus, kuid mulle tundub, et seda on võimatu seletada :D

Mis mulle veel väga meeldis oli väljapoolt sissepoole kulgeva arengu kujund.

Mina näen õpetuste abil enda aitamist samuti väljapoolt sissepoole kulgevana, kuid tavaliselt jääb inimesel selle sisima mina ja välise mina vahele surve, pingestatud lõhe, millest on võimatu ainult õpetuste abil üle saada. See tee on ette nähtud pooleli jääma.

Pead seestpoolt alustama, ennast seestpoolt väljapoole 'lahti rullima' hakkama ja siis leppima sellega, et see osa, mida oled aastakümneid või elusid väljapoolt sissepoole ehitanud, tuleb suures osas ümber lükata!

Ma vist ei rääkinudki toona, aga selle väljapoolt-sissepoole asjaga oli mul rohkem kui aasta tagasi väga huvitav kogemus.

Kõik enesearendajad on kuulnud metafoori, et meie kõigi sisemuses on jumalik hing nagu säravpuhas kalliskivi, aga sellele on peale ladestunud kogemuste ja väärarvamuste-illusioonide kattekiht, millest tuleks vabaneda, et hing saaks särada. Ja see on nii kõigi inimestega, eks!

Tundus väga loogiline ja usutav, selge see, et termineid leida sellise asja kirjeldamiseks on keerukas, aga üldiselt siiski arusaadav. Kui inimene imelikult käitub, siis sa tuletad endale kenasti meelde, et näed neid väliseid kihte ja oma sisemuses on ta muidu igati kobe hing! :p

Aga järsku – jälle justkui iseenesest – ma ei näinud enam seda välist kihtide kapsapead, vaid hoopis seda sisemist osa. Ja nende pealmiste kihtide olemasolu oli asi, mida ma pidin meeles hoidma inimestega suheldes.

Samadest osadest koosnev maailm, aga totaalne perspektiivimuutus.

Väga veider, eks!? :)

Aga täitsa asjassepuutumatuid pilte siia otsa:

Sellise kandikuga tulin ma täna varahommikul köögist:

Ühes kruusis kuum vesi, mida kõige esimese asjana tarvitan.

Siis kruus musta kohviga - jäetud ruumi jääkuubikute jaoks, 

mis on lillas kruusis, et kui mu kohvineelud ei võimalda kohvi jahtumist oodata, siis saan jäätükid sisse sulpsatada, kui kohv on ära tõmmanud. 

Neljandaks topsiks on veel üks, veidi suurem kruus musta kohviga.

Viies on kann kuumutatud piimaga.

Esimese asjana tahan ma musta kohvi, järgmise asjana piimaga kohvi :D

Ja kirjutamise pidin vahepeal katki jätma, sest Õde astus läbi, et teed juua ja veidi juttu puhuda (ta on jälle Austraaliast kodus käimas ja tegelikult ta juba oli minu juures neli päeva juba eelmisel nädalal ära, nüüd on ta põhimõtteliselt sõbranna juures) ja siis ma jõin veel koos temaga ühe piimaga musta tee, nii et... olen terve päevanormi topsikuid juba tühjendanud täna :D

Hehe, pealkirja ma panin Krishnamurti arengukäsitlust silmas pidades, aga Õde juhtumisi laenas mult jope, hehe, naljakas kokkusattumus :p

VISSARION "Viimne Testament. Ettekuulutus / Pöördumiste raamat"

Sain läbi Vissarioni raamatu ja olen täiesti rabatud: nii tusasetoonilist ja ähvardusi täis usukuulutust pole minu silm veel näinud. Ja ma ei usu, et mul väga kõrged ootused olid. Enne seda lugesin Tuuli ja Arbo siberiaasta-raamatut ja sealt selgus, et ka Vissarion ja tema järgijad ootasid 2012 aasta detsembris maailmalõppu... - mis jäi Vissarioni kaastundlike palvete tõttu tulemata. Nii et kõige labasem ja äranämmutatum kultusjutt, mis peaks kõiki äravalitud-olemise-himulisi juba ammu ära tüüdanud olema. Aga kuidas ta selle kamba intelligente sinna Siberisse kokku sai aetud, tont seda teab! Äkki ta mõjub isiklikus kokkupuutes teisiti? On ju küllaga neid õpetajaid, kellest leviv energia inimesed 'ära nõiub'.

Kirjutis aga pole ei kaunilt, ei arukalt, ega ka põnevalt sõnastatud. Käib pidev ähvardamine, et kui sa 100% oma jõust kaasinimeste kasuks ei rakenda (mis on Jumalale meelepärane), saad hukka ja - mõtle oma laste peale, kes sinu pattude tõttu koos sinuga surema peavad! Iga mõne peatüki järel teeb ta taas kord selgeks, et tema pakub "jumalikku tarkust", ainsat, mis viib inimesed vaimuvalgusse. See tarkus tuleb vastu võtta selle üle arutlemata - tema juba arutleb ise teie eest ära, ja kes allikavee maitse üle aru pidama jääb, see juba eemaldub valgusest ja saab hukka. Kõik teised jutumehed pakuvad inimlikku tarkust, mis jätab inimese hinge pimedusse ja see (hing) - saab hukka, teadagi!
Vingerdamavõtvalt naiivne.

Ta ei ütle kunagi "meie, inimesed, oleme sellised..." vaid kogu aeg on "teie". Milline vaimne õpetaja ei näe kõige all olevat ühtsust ja enda samasust teiste inimestega? Tõesti, ebameeldiv lugeda!
Armastusest ja osadustundest kantud lauseid on siin täpselt null, kuigi paaris kohas ta siiski ootamatult märgib, et on järsku inimestega võrdne ja kui inimesed teda usuvad, jätkub neil kõigeks jõudu, mis ta neile teha annab. Kui jõudu ei jätku - järelikult pole inimese usk täielik ja hing puhas.
Elu peab tema sõnul olema üks pidev enesepiitsutamine ja -taltsutamine.
Tuleb vastuvaidlematult teha, mis Jumal on sulle määranud ja uskuda sellesse, et Jumal näeb sinu pingutusi ja premeerib sind ilma, et sa ise peaksid vähem konti murdvat või südamelähedasemat tööd/tegevust otsima.
Tekib küsimus, kust ma teada saan, et teen seda asja, mida Jumal määras? Vissarion ütleb? Või selle järgi, et elu on raske, saangi aru, et elan õigesti??? :D

Tavaliselt on eneseimetlejad vähemalt heatujulised :D, tema nagu ootakski, et ta ei meeldi lugejale, ja siis ähvardab, mis juhtub, kui tema räägitud tões kaheldakse või seda lausa ei usuta. See raamat on täis täielikku jama ja sellest pole ju midagi, ka jama jaoks on maailmas koht, aga ta väljendab ennast nii pahuralt, et minu mõistus ei võta, miks keegi peaks tahtma sellist asja lugeda. Näide:

"Kuidas küll ei taha enamik inimesi taas kuulda oma elavas ihus ilmunud Õpetaja häält vaid seepärast, et nii kaob võimalus pidada tema asemel ise oma tarkasid kõnesid, tegelikult sel moel pattu levitades.
Oh, te rästikute sugu, kui silmakirjalik on teie keel!"

Mehh, köhh, minu vä?! :D

Õpetaja on mõistagi Vissarion, taassündinud Jeesus Kristus - jah, ta selgelt ja üheselt mõistetavalt ütleb, et ta on Kristuse taaskehastus.

Kirjanik ta pole, mõtleja ka mitte, lihtsalt imiteerib piiblikeelt ja halvasti pealegi.

Pole sugugi ime, et ta on raamatute avaldamise ja tõlkimise osas pire ja väidab, et arvustamisel kisutakse tema jutt kontekstist välja ja siis materdatakse ebaõiglaselt.

Kuna tal on siiski palju armastajaid ja austajaid ning ehk ka Eestis, siis mul on see mure, et inimesed võivad uskuma jääda, et enda eest hoolitsemine on isekas ja teiste soovide täitmine on õilis. Ka Vissarion ise ütleb, et kõik on omavahel seotud ja kui see nii on, siis headus ja rõõm, mida me tunneme, on headus ja rõõm 'ühises katlas'. Tervendades ennast me juba tervendamegi teisi enda kõrval ja seega maailma. Ma ei tea, kas on teistpidist teed, aga enda rõõmutundele keskendumise kaudu maailma parandamine toimib kindlasti ja sealjuures täiesti valutult!
Enesesalgamine ja eneseohverdus tekitab enamikul inimestest siiski pigem - täiesti õigustatud - vimma, millele järgneb kas passiivne või ilmne agressiivsus. Samuti on küllaga inimesi, kes peavad end andjateks, aga tegelikult topivad teistele igasust kola kaela, pressivad oma värke peale ja sina pead nad siis välja kannatama, sest oled värki (sunnitult) vastu võtnud, mida üldse pole tahtnudki. Nii et ... ettevaatust selle 'eneseohverdusega' ja igapäevase heateo kirja saamisega! :)

Kui mõtlema hakata, siis see looduslähedane, kasin ja karske elu, mille puhul võimalikult palju meisterdatakse omaenda kätega ja kasvatatakse ise, on ju väga paljudele varasematelegi mõtlejatele parim tundunud, võtkem näiteks amišid, mennoniidid, veel varem katarid, ka 'nature boys', lebensreform-liikumine Saksamaal nii 100 aastat tagasi, veganid, minimalistid ja muud naturalistid nüüd takkajärgi - alati on olnud seltskondi, kes leiavad, et maailm on muutunud liiga kunstlikult keeruliseks ja vaja on tagasi kastemärja heinamaa ja palja tagumiku (või vähemalt jalgade) juurde pöörduda.

Seega pean üllatusega tõdema, et pärast selle raamatu lugemist ei taipa ma üldse, kuidas nii keskpärase mõistusega inimene nii paljusid inspireerib? Muud ei oska pakkuda, kui vahetus kontaktis tekkivat energeetilist mõju...

Lõpetuseks veel üks tsitaat (Järelsõna: 215-217)

"Isegi siis, kui sa üksinda oma toas viibides vihastad tooli peale, mille otsa ootamatult komistasid, lähtub sinu olemusest energiasäde ja liigub hetkega üle maa ning võimendub sinu vendade võhiklusest. Tõesti, teises maailma otsas puhkeb sellest tulekahju. Selles tules hukkuvad su vennad - suuremad ja väiksemad. Suur nutt kestab seal kaua."

Mnjahh...

Nüüd ma lähen ilmselt otseteed põrgusse :p
Suure nutuga, mis kestab veel kaua...

Kas need tiibetlased ikka tõesti peavad nii räpased olema?

Lugesin tiibeti-šveitsi verd noore naise Yangzom Braueni kirjutatud raamatut "Raudlind. Kolm Tiibeti naist". Kogu see osa, mis rääkis pere/suguvõsa elust Tiibetis, kuidas nad sealt dalai-laama kannul Indiasse pagesid ja sealsetes tiibetlaste kogunemiskohtades ellu püüdsid jääda, oli väga põnev ja siis kui raamatu lõpuni oli jäänud 1/5, hakkas Šveitsis sündinud autori enda elukutseotsingute jutt, mis tundus ikka täitsa igav ja kohatu, kuni tulin selle peale, et tema nime guugeldada ja sain teada, et autor on näitleja.
Ahsoo!
No siis võibolla kedagi huvitab ka see osa raamatust.

Mind lõpuks huvitas piisavalt palju, et otsisin välja tema filmid ja vaatasin ühe 25. sajandist rääkiva sci-fi actioni ära ka ("Aeon Flux"). Polnud viga! Avarad inimtühjad tsementkoridorid mulle täitsa meeldivad :D


Aga tiibetlaste kurikuulsast räpasusest...

Ma olen ikka mõelnud, et kui sa seal suitsevas köögis istud ja ahju alla jakisõnnikut korjad, siis saad paratamatult mustaks, aga tuleb välja, et vähemalt veel 40 aastat tagasi polnudki tavalisel tiibetlasel kombekski end pesta, ammugi mitte üle kere, ja üleni paljas olemine oli üldse äärmiselt tavatu ja piinlik - isegi kui keegi ei näinud.

1980. aastate esimesel poolel Tiibeti sugulasi külastanud autor kirjutab:

"Majades polnud tualette, veevärki ega isegi mitte väikeseid pesuruume, kuid tiibetlastel puudus ka harjumus end paljaks võtta või duši all pesta. Ainult vahetevahel käisid tiibeti sugulased ennast jõe ääres pesemas, jalgu, ülakeha ja juukseid, kõike eraldi. Nad pesid hambaid harva ja peaaegu ei vahetanudki riideid, mille pesemisega nad samuti end ei vaevanud."

Tollal viie aastasele autorile meeldis see väga ja meenutas tema lemmikkangelase - Pipi Pikksuka elu :), et milleks kõike kogu aeg nühkida, kui kõik jälle mustaks saab - parem juba kohe tegelda sellega, mis  pähe tuleb  ja mitte vaevata end koristamise ja küürimisega :)
(Kuigi ma mäletan, et Pipi vähemalt ühe korra ikka üritas harjadel suusatades põrandat küürida.)

Vahi siis! Et riideid kantakse, kuni need paakund nartsudena ise seljast kukuvad! :D

Aga ikkagi põnev ja ilus maa :)

Põgenemise lugu oli küll väga kole!

Autori ema Sonam oli siis vaid kuueaastane plikatirts ja pidi teinekord läbi väiksemate jääkülmade mägijõgede kahlama rinnuni vees ja riiete kuivatamiseks lõket ka teha ei saanud, kuna nad olid ju piiriületajad. Üle laia jõe viiv neljast köiest koosnev rippsild oli veel jubedam valik, kuid ka üks selline tuli ületada ja kuueaastane tegi seda omal jalul täis õigustatud surmahirmu.

Mägede lumi võis päeval sulada, nii et sellest tekkis jääkuubikutega supp, millest tuli läbi kahlata.

Kui laps jäälõhesse kukkus, pidi ta lootma, et keegi märkab ja leiab tee tagasi tema juurde, sest abi hüüdmine oli rangelt keelatud.

Need Sinisuka sarja raamatud vist ongi peamiselt Euroopa silmis eksootilistest kultuuridest pärit naiste südantlõhestavad lood...

Vaat, Aasias elades oleksin mina ka feminist ... või nunn, ei oskagi öelda kumb... :D

Äratundmisrõõm

Tõin kolmapäeval raamatukogust vaat sellised raamatud:

1. Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar "Meie aasta Siberis"
2. Raim Farhadi "Sära, päike!"
3. Vissarion "Viimne testament. Ettekuuutus / Pöördumiste raamat"
4. Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"
5. Yangzom Brauen "Raudlind. Kolm Tiibeti naist"

Minu voodipeatsis oleva lauakese nukker hetkeseis...

Siberi-raamatu leidsin täitsa kogemata - otsisin seda Vissarioni õpetustega raamatut Esterist ja viskas selle ka ette. Ma sarja ei vaadanud ja ei teadnudki, et nad seal Siberis just Vissarioni järgijate hulgas elasid. Alguses mõtlesin, et oleks teadnud, oleks vist vaadanud..., aga ega ma tegelikult poleks :D
Mulle meeldivad ainult sellised sarjad, mis on iga päev samal ajal, nii et ma saaksin selle oma päevaplaani sisse kirjutada :D
(Tegelikult on telekad meil kõik elektrist lahti ühendatud, mitte keegi ei vaata.)

Arbo seal Siberis tegi rohkem 'meestetööd' - muudkui ehitas ja rassis ja filmis...
Tuuli sai oma kahe väikese pojaga vast veidi vähem vehkida, igatahes on Arbo kirjutatud lõigud ka nagu mingi sihiga, Tuuli lood on mõtisklevamad ja tundlikumad/tundeküllasemad.
Sealsetele inimestele üldse väga meeldivad soorollid ja tööjaotus - khm, mina kiidan ka heaks! :D
Ju ma ikka maa- või metsa-loom olen. Hallolluse asemel on mul ürgollus.

Arbos on näha vastutava pereliikme tuska, kannatamatust ja kärsitust.
Tuuli hing sai seal nagu rohkem hõisata! :)

Ma üldiselt ei viitsi enam raamatupostitusi teha, sest viimasel ajal olen lugemise asemel pigem  astraalrände teinud ... NOT! :D  niisama istunud ja kui üldse loen, siis pigem üle. Meel nagu ei vaja väga palju 'lahutust' praegu.

Aga 'lahutustega' seoses - vissarionlased tirivad oma keerulisemad probleemid kõik puha omaküla vissarionlaste Pere ette. Kes iganes tahab, võib asja kohta oma nägemust pakkuda. Nad leiavad, et see pakub väga palju tuge. Näiteks jättis üks mees oma naise teise ja noorema pärast maha ja see esimene naine oli äärmiselt õnnetu. Aga kui nädal aega hiljem temaga teledoku jaoks jutule saadi, siis oli ta - nädala ajaga! - juba maha rahunenud ja olukorrast mõnevõrra ... eee ... desidentifitseerunud??? :D No, suutis asja kõrvalt vaadata ühesõnaga, ei olnud enam suur tihe pilv hüljatust, reedetust ja alandust.
Meil mõnel ei jätku isegi poolest elust, et teise poolde mõistvalt suhtuma hakata... :D

Tuuli kommenteerib seda nii:

"Ja tõenäoliselt on abi ka sellest, et üks probleem nii põhjalikult läbi nämmutatakse. Kui sa ei nuta üksi õhtuti patja, vaid kogu külaga hommikust õhtuni ainult oma juhtumit lahkad, siis mingil hetkel on see nii läbi arutatud, et sealt mõne uue tahu väljavõlumine käiks tõelisele detektiivilegi üle jõu. See teema muutub lausa tüütuks ja lõpuks ei viitsi sellele enam isegi mõelda!"

Jee!
Ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes seda märkab ja sellest räägib!
Et kui mingi emotsioon teeb tuska või mõte häirib, siis ära suru seda alla, see ainult pikendab ja tugevdab ebamugavust. Just nimelt teadlikult tegele sellega ja mõtlemisest parem oleks kirjutamine või rääkimine. Rääkimine avardab pilti ja kuidagi ... teeb asja reaalsemaks, et päriselt ongi nii nagu on! See tunne läheb üle, et wadda fuh is dis??? Ja kirjutamisega on nii, et kui järeldused ja tunded jäävad kirja panemata, siis muudkui aga ketrad neidsamu, et detailid meelest ära ei läheks. Näiteks loetled aga üles kõiki näiteid sellest, kuidas eelmine elukaaslane halvasti käitus, püüdes mitte midagi unustada. Pane parem kirja, punkt punkti haaval ja loe aga üle, kuni tõesti siiber saab. Ja mingil hetkel ikka see lisanduste visandus lõppeb ka.
Kui pabereid ära visata või põletada ei saa, siis midagi ikka nakitseb veel ja tõenäoliselt on see midagi meis endas, mitte teises osapooles. Näiteks lihtsalt see: mis mul viga on, et ma lasin endaga niimoodi käituda?
Ma arvan, et see pool tööst on palju olulisem ja meie halva enesetunde tegelik põhjus.
Me peame endale tunnistama, et me ise reetsime end ning seejärel taastama või looma usalduse enda vastu.
Selleks tuleb lihtsalt tegudega kinnitada, et me kuulame nüüd enda vajadusi ja tormame endale kohe appi, kui miski ei meeldi :), et me ei ütle endale "kuss!" kui ebameeldiv tunne pead tõstab.

Konfliktides, kus üks tahab üht ja teine teist, olen ma soovitanud mõelda lausele "Aga sa ära taha seda, mida sa tahad - taha seda, mida mina tahan, et sa tahaksid!"
Kas ei hakka natuke imelik? :D

Aga jah, ma arvan ka, et kui teised sinu murest sinuga ja omavahel ka muudkui lätutavad, siis tekib endal juba selline tunne, et juhtus mis juhtus, aitab nüüd kah, see pole ju nii suur asi.


Siberi-raamat on väga-väga mõnusaks lugemismaterjaliks, eriti kui saadet näinud pole. Värvilisi fotosid on palju ja need on ilusad ja huvitavad. Pisikeste poiste naljakatest ütlemistest on tehtud koomiksiribad, mis on võrratult armsad! :)

Huvitav oli lugeda, et kogukonnas alustati vegan-toidulistena, kuid sellel olid halvad tagajärjed, nii et nüüd tarbib suur osa vissarionlastest ikka mune ja piima(tooteid) ka. Ma just alustasin üht vegan-raamatut, mille kunagi Väikule kinkisin. See on ka nii soe ja armas, need inimesed, kes (nii mõnigi kord oma tervise hinnaga) loomset ei tarbi ja soovivad sellega teiste tähelepanu tõmmata loomade väärkohtlemisele mitmesugustes tööstustes, on nii vaprad ja imeliselt tublid, aga mul on hea meel ka selle üle, et üha rohkem julgevad häält teha ka need, kes on olnud veganluse innukad pooldajad ja sellest mitmesuguste probleemide tõttu avalikult loobunud - hoolimata sellest, et nad saavad hullul kombel hurjutatud endiste kaaslaste poolt, see on tõesti kohutav! :D Üks imekaunis elufilosoofia pole pääsenud järgijatest, kes kasutavad seda ideoloogiat teiste materdamiseks ja enda esiletõstmiseks.
Jahmatus ja värinad!... :p
Aga see armas raamatuke jääb mul nüüd pooleli, kuni raamatukogust toodu läbi loen, üks Haruki Murakami raamat tuleb ka kunagi teistele töts-töts järele...


Aa, aga viskasin pilgu ka Vissarioni Viimasesse testamenti...
Tema järgijate eluviis on paradiisina võluv, aga raamatu esimese lehekülje lõpus oli selline jutt:

"9. Siitmaalt edasi jagunevad inimesed kas valguse või pimeduse jõudude esindajateks. Kolmandat võimalust ei tule.
10. Nendest, kes eemal seisavad ja õpetuse tõhususe üle arutlevad, saavad kurjuse kandjad. Keeldumine tegutsemast muudatuste ajastul vaid suurendab vastasseisu."

O! M! G!
Nagu valgusfoor näitaks järsku korraga kolme kollast tuld...
Põgene, vaba laps! :D

Aga eks ma loen ta sellegipoolest huviga läbi. Mõne hea ütluse vast ikka leiab mehelt, kes nii ägeda kogukonna on rajanud... :)



Ooookei, see sai nüüd kuidagi väga segasummasuvaline postitus ja et asi veel segasem oleks, lisan ma siia suvalisi pilte, mille juuni kaustast leidsin:

Nii tore, kui sul on laps, kes oma titekad pluusid sulle annab,

mulle see T(udu)-särk väga meeldib :)

***

Üksvahe ma sõin iga päev omletti '0'

(kuna ma voodis söön ja pudistada ei taha, on hapukoorega kaetud leivaviilud omleti all,

et saaks noa-kahvliga süüa ja ei peaks kätt puruseks tegema...)

***

Doktor Riina Raudsik kinnitab, et dieediga kaalus juurde võtta on raskem kui alla võtta!

Nomismaütlesin! :)

***

Tegin internetitesti, et saada teada, kui puhas mu hing siis täpselt ikkagi on:

Puhtam enam ei saakski olla :D

Yay! :D

***

 Ja Väiku ka tervitab!

😘😘😘

Pessoa katkeid

"Iga väiksemgi toimetus rõhub mind nagu mingi kangelastegu. Juba mõte liigutuse tegemisest kurnab mind, nagu see oleks midagi, mida ma ka tegelikult ette võtan.
Mul pole pürgimusi. Elu teeb mulle haiget. Ma ei tunne end hästi ei seal, kus ma olen, ega suuda kujutleda ka mõnd teist kohta, kus mul võiks hea olla."

*

"Mu tüdimus on nii ääretu, õudus elus olemisest nii valdav, et ma ei suuda kujutleda midagi, mis võiks olla leevendav, vastupidiselt mõjuv, pehmendav või tähelepanu mujale juhtiv. Magamine äratab minus sama suurt õudust kui kõik muu. Suremine on sama jube kui iga teine asi. Minemine ja peatumine ühtviisi võimatud. Lootus ja kahtlus võrdselt külmad ja hallid."

*

"Kolm päeva vahetpidamata lõõsanud kuumuse ajal luuras torm ärevas vaikuses, kuni otsustas mujale õõtsuda, ning siis saabus õrn, kosutav soojus, mis paitas asjade eredaid piirjooni. Samamoodi juhtub mõnikord ka elus, et elamisest rusutud hing tunneb äkitselt kergendust, ilma mingi nähtava põhjuseta."

*

"Olen tusane strateeg, kes - olemata võitnud ühtegi lahingut - on õppinud naudingut leidma oma vältimatu kaotuse kaardistamisest iga uue ettevõtmise eelõhtul."

*

"Ja mu hinge sügavikus on hetke ainsa reaalsusena terav ja nähtamatu lein, kurbus, nagu kellegi nuuksed pimedas toas."

Fernando Pessoa "Rahutuse raamat"

On ikka kurb kuju! :D

Ma kohe ei tea, mida öelda... Arvan, et kuigi need katkendid pakuvad mullegi äratundmismomente, pole eriti tore neid rohkem jagada :P

Küll ikka võib üks inimene possutada!

Aga siiski, ilusti kirjutab oma leinalaule...

Pessoa katked, seekord eesti keeles

Võtsin jälle oma poolelioleva Pessoa kätte. Nii ilusasti kirjutab, kuid tema vastikust väljendav eemaletõmbumine inimestest ja maailmast teeb lugemise kuidagi rusuvaks. Eile ja üleeile avastasin end vabal ajal vaatamas sarja Eureka, et ei peaks Pessoad lugema. Võibolla peakski selle raamatu kätte võtma kahel järjestikusel päeval ja siis kuuks ajaks unustama - nagu ma üldiselt teinud olengi :D

Seekord mõtlesin, et tõlgin katked eesti keelde, sest mulle tegelikult ei meeldi 'diskrimineerida' omavanuseid ja vanemaid lugejaid, kes koolis hoopis saksa keelt õppisid, või siis õppisid inglise keelt, aga ei saanudki seda selgeks, sest kokkupuude selle keelega tollal väljaspool koolitunde puudus.

Mõistagi on mu tõlge kohmakas, kuid mina juhtumisi pole perfektsionist, kuna tahan asjad siiski valmis saada :D

Aga nüüd siis lõigukesed hõrgu mossitaja sulest:

*
"Olen hämmingus, kui midagi lõpule viin. Hämmingus ja häiritud. Minu perfektsionistlik instinkt peaks mind lõpetamast takistama; see peaks mind takistama isegi alustamist. Kuid mu tähelepanu hajub ja ma hakkan midagi tegema. Tulemus pole tahtejõu väljund vaid tahte alistumine. Ma alustan, kuna mul pole jaksu korralikult mõelda; ma viin asjad lõpule, kuna mul pole julgust pooleli jätta. See raamat on mu arguse väljendus."

*
"Ühel päeval, ma ei tea, millisel just, leidsin ma end sellest maailmast, olles tundetuna elanud ajast, mil ma ilmselt sündisin, kuni selle hetkeni. Kui ma küsisin, kus ma olen, anti mulle ebatõeseid ja üksteisele vastu käivaid vastuseid. Kui ma palusin neil endale öelda, mida ma tegema peaksin, valetasid nad, ja kõigi jutt erines. Kui ma segadusse sattununa teel peatusin, olid kõik šokeeritud, et ma ei jätkanud teekonda tont teab kuhu, või et ma vähemalt tagasigi ei pööranud - mina, kes ma ärkasin üles ristteel ja ei teadnud, kust ma tulnud olin. Ma nägin, et olin laval, kuid ei jaganud mõhkugi oma rollist, kusjuures teised lausisid oma fraase kõhklematult. Nägin, et olin riietatud kannupoisiks, kuid nad ei andnud mulle kuningannat ja süüdistasid mind selles, et ta mul puudub. Ma nägin, et mu käes oli paber sõnumiga, mille pidin edasi andma, ja kui ma neile ütlesin, et paber on tühi, naersid nad mu üle. Ja ma ei tea siiamaani, kas nad naersid seetõttu, et kõik paberid on tühjad, või kuna teade tuleb lihtsalt ära arvata."

*
"Kõik revolutsionäärid, muide, on rumalad, nagu ka kõik reformijad, ainult vähemal määral - vähemal, kuna nad on vähem tülikad.
Revolutsionäär või reformija - nad teevad sama vea. Võimetuna oma ellusuhtumist ja sisemaailma valitseda ning seda muuta - mis on kõik - ta põgeneb, pühendades ennast teiste inimeste ja välise maailma muutmisele. Iga revolutsionäär ja reformaator on põgenik. Muutuste nimel võidelda tähendab olla suutmatu muutma ennast. Reformida tähendab olla elujõuetu.
Tundlik ja ausameelne inimene, kui ta muretseb kurjuse ja õigluse puudumise pärast maailmas, alustab nende vastu võitlemist lähima allika, iseenda juures. See ülesanne võtab kogu ta elu."

*
"Miski ei aja mind rohkem närvi kui sõnavara, mida kasutatakse sotsiaalsest vastutusest rääkides. Juba ainuüksi sõna "kohustus" on mulle vastik nagu soovimatu külaline. Kuid väljendid "kodanikukohus", "solidaarsus", "humanitaarsus" ja teised seda sorti sõnad tekitavad minus jälestust nagu aknast välja kallatud prügi, mis maandub otse minu kaelas. Mind solvab eeldus, et need väljendid võiksid minusse puutuda, et ma peaksin leidma need olevat väärtuslikud ja isegi tähendusrikkad."

*
"Horatius ütles, et õiglane mees jääb kohkumatuks, isegi kui maailm tema ümber kokku variseb. Kuigi see kujund on absurdne, on mõte õige. Isegi kui see, mis me teeskleme olevat (kuna me eksisteerime koos teiste inimestega), kokku variseb, peaksime jääma kõigutamatuks - mitte selle pärast, et me oleme õiglased, vaid selle pärast, et me oleme meie ise, ja iseolemine tähendab, et meil pole mingit pistmist välise maailmaga, isegi kui see variseb kokku kõige selle otsa, mis me maailma jaoks oleme."

*
"Vahetu kogemus on vältimismeetod või pelgupaik nende jaoks, kellel puudub igasugune kujutlusvõime."

*
"Tegevusetus teeb kõik heaks. Tegutsemisest hoidumine annab meile kõik. Kujutlus on ülim, kuni see ei vii meid tegutsemisele. Keegi ei saa olla maailma valitseja, välja arvatud oma unistustes. Ja need meie hulgas, kes ennast tõesti tunnevad, soovivad olla maailmavalitsejad."

*
"Meeldib see mulle või mitte - kõik, mis pole minu hing, on minu jaoks vaid taust ja dekoratsioonid."

*
"Kõik, mis me teeme - kas kunstis või elus - on hädine koopia sellest, mida me arvasime end tegevat."

OSHO "Vaikus. Sinu olemuse sõnum" / viimane osa

No selle raamatu sain ka nüüd läbi, nii et viimased katkendid:

"Armastusel on janu vaid ühe asja järele - olla kõigega üks, ühineda kõigega. Tema ainsaks kannatuseks on eraldatus, eraldatus inimestest. Eraldatus kõigest muust on tema agoonia ja ängistus."

Imelik lugu, aga mida rohkem ma sekeldan ja suhtlen, seda teravamat tühjust, endast ja teistest lahutatust tunnen. Kui ma aga istun kodus nagu padakonn, tekib see ühtsustunne kiiresti. Näib ka mulle endale paradoksaalne, kuid nii see lihtsalt on. Kuidas ja miks - pole õrna aimugi!

*

Armastus on alati kõikehõlmav. Kui meie armastus sõltub teatud inimestest ja nende käitumisest, on tegemist millegi muuga.

/Kahe üksikisiku tasandil ei saa ühinemist toimuda./ "Kuid armastaja seda ei näe. Vastupidi - ta arvab, et inimene, kellesse ta on armunud, ei ole piisavalt osavõtlik ning see ongi põhjus, miks ta end eraldiolevana tunneb. /.../ Tema arvab, et inimene, kellelt ta armastust ootab, ei armasta teda piisavalt - ja seetõttu ei saa nad üks olla. Seega saab ta oma partneri peale vihaseks ega taipa, et kogu tema armastuse tasand on vale."

Palju, mis Osho armastusest räägib, on mulle aastaid tagasi tundunud elukauge.
Näiteks mismoodi armastus oma partneri ja lapse vastu peaks olema sama intensiivne kui armastus võõra vastu? Mismoodi peaks lapse kaotus olema sama valus kui võõra inimese surm? Nüüd tean sama, aga seletada ei oska minagi paremini kui Osho. Mõtlen vahel, et kui nüüd keegi mu lähedastest sureb (minuga on selline haruldane lugu, et ma pole elu sees surma tõttu kallist inimesest ilma jäänud, nii et tean, et pean ootama, kuni see juhtub, sest selliste sündmustega kipub nii olema, et tegelikkuses võid hoopis teisiti käituda, kui varem arvad, et käituksid), siis saan näha, kas on nii, nagu ma arvan - et ma tunnen, et kõik on hästi. Et ma pole midagi kaotanud, vaid mu elus on pikka aega olnud üks tore inimene ja see on kingitus. Aga näis, eks!? :)

"Sõnadel on omad piirangud, head ja vead. Sõnad on võimelised väljendama seda, mida võib näha ja mida saab kogeda - nendega saab millelegi viidata. Kuid viitamise peale võib vaadata ka vales suunas."

*

Ja minu lemmiarutlus :) :

"Kui tahad, et rahu saabuks, siis peaks juba esimesest sammust alates teekond olema rahulik ja kannatlik. Kui tahetakse midagi ühiskonnas saavutada, siis tuleb lakkamatult ringi kihutada - selleks on vaja hullust, palavikulisust. Kui keegi tahab saavutada jõukust, kui keegi tahab vallutada maailma /.../, siis seda ei saa saavutada läbi rahu. Seda saab saavutada vaid läbi rahutu tormamise, vaid läbi pingelise ja palavikulise kiiruse, vaid läbi hullumeelse ringikihutamise. Aga on olemas teine maailm, mis on selle täpne vastand. Kui soovid saavutada armastust, õndsust, jumalikkust, siis tuleb sul liikuda väga rahulikult, justkui jõgi, mis ainsagi laineta muudkui voolab.
/.../
Ainult see, kes suudab terve igaviku oodata, on võimeline astuma rahulikke samme - kui ta on valmis terve igaviku ootama ja mitte kiirustama, kui ta ei kiirusta ja ei ole nõudlik."

Poleks arvanudki, aga ka see revolutsioonilistest, uutest ideedest vaba raamat lõpuks ikkagi meeldis mulle väga :)
Eks ta vist loomulik on: kui ikka räägitakse armastusest ja vaikelust, siis mina olen alati üks suur noogutav kõrvik :)
Nüüd väike rõõmus joogatiir ja trallallaa, päev võib alata! :)

OSHO "Vaikus. Sinu olemuse sõnum" / 2. jupp

"Pole mingit võimalust jumalikkust kinni püüda ja seda sõnadesse panna. Seda saab väljendada ainult läbi vaikuse, seda pole võimalik mitte mingite sõnadega väljendada. Me saame kogeda jumalikkust ainult täielikus vaikuses. Seda pole võimalik mitte mingi pühakirjaga väljendada. Me eeldame, et saame pühakirju lugedes teada tõe, kuid need on kõigest tühjad sõnad. Need on sündinud kaastundest ja armastusest; need inimesed, kes neid sõnu algselt kõnelesid, lootsid tõesti, et suudavad oma teadmisi nende sõnadega edasi anda. Nad mõtlesid, et kogu inimkond peaks mõistma seda, mida nemad on teada saanud. Kuid sõnad jäid tühjaks /.../. Kui sul ei ole oma kogemust, siis jäävad sõnad tühjaks nagu tühjad kassetid, nad ei anna mitte midagi edasi."

*

"Kõige õnnetum asi inimese elus on see, et me oleme ära kaotanud ühtsuse eksistentsiga, me oleme kaotanud ära oma sisemise kooskõla ja harmoonia eluga. Me jääme elust väga kaugele. Meil ei ole tervikuga enam mitte mingit ühendust; meie ja eksistentsi vahelist silda enam ei eksisteeri."

*

"Kui me ei integreeri end hingega, kui me ei saavuta eluga ühtsust, ei suuda me elu vaimu ja elu hinge mõista. Elu vaim on jumalikkus, see on tõde. Pole ainsatki muud viisi elu tunda, kui sellega üheks saada. Kui me seda ei tea, kuidas suudame siis tõeliselt elada? Seepärast kardamegi nii väga surra. Kui keegi saab kord elu maitset tunda, siis surm on kadunud. Tema jaoks ei ole enam üldse mingit surma. Surmahirm näitab, et me ei tea seda, mis on elu."

*

Nihilistid ja nende hapud viinamarjad:

"Inimesed, kes ei suuda rõõmu tunda lillede üle, kes ei suuda rõõmu tunda laulude üle, käivad ringi ja räägivad, et elu on inetu, mõttetu. Nad peidavad oma läbikukkumisi hukkamõistu taha."

Oshol on palju pistmist olnud mingisse usuliini kuuluvate sellidega, kes panevad pahaks seda, et ta elu naudib. Kahjuks ei ole võimalik teiste inimeste silmi avada :), meil on vaja meie uskumusi - nii oskame me ennast 'koos hoida'. Millest aga hoiduda võiks, on teiste inimeste eluviisi kritiseerimine ja enda paremaks pidamine. Kui me oma mingitlaadi pingutuste tõttu end teistest paremaks peame, siis oleme eksiteel, kuid meil on seda hetkel vaja, et oma pingutusi õigustada. Arvan ma.

*

"Mida rohkem elus sa oled, seda rohkem sa tunned. Sinu tajumisvõime paraneb, sinu vastuvõtlikkus kasvab. Kui muutud vaikseks, siis tunned end elavamana."

*

"Elukorraldus meie ühiskonnas on selline, et inimlikkus ja eksistent ei saa ehedalt avalduda. Me oleme valel teel juba lapsepõlvest saati. /.../
Elu kogemiseks on meil vaja ausat ja autentset meelt.
Meie meeled ei ole ausad, need on formaalsustest hõivatud. Me ei ole armastanud autentselt ega vihanud autentselt, me ei ole vihastanud autentselt ega andestanud autentselt."

Tjah, eks ta ole, juba lapsepõlves õpime, et teatud tunded ei kõlba ja nende olemasolu tuleb häbeneda, nende väljendamisest hoiduda. Tegelikult tuleks lapsed õpetada oma ja teiste inimeste valusse lugupidavalt suhtuma. End materdades, alla surudes ja ignoreerides me ei kasva. Aga seda tehakse, kuna 'kasvuvalusid' näib niimoodi olevat vähem. Kui me endal avalduda ei luba, hakkabki elu tunduma koormana.

Noh, tänaseks jälle aitab! :)

OSHO "Vaikus. Sinu olemuse sõnum" / 1. osa

Valisin endale peatse sünnipäeva kingiks vaikuse-raamatu! :)
Pole veel poole pealgi, aga näen, et tsitaate saab ühe teksti jaoks liiga palju. Seega jupitan.

Ei saa öelda, et see raamat just pärl on tema kõnede mahakirjutuste seas. Siin on ka sellist juttu otse lindilt maha kirjutatud, et "kustutage nüüd tuled ära, see viimane jätke põlema" ja "kellel külm on, võib endale teki peale võtta". Et noh, see pole nüüd päris raamatuvääriline jutt, aga eks ta annab õhkkonna edasi.

Veel ma vaatan, et need tema naljakad õpetlikud anekdoodid on ikka väga valdavad siin :)
Aga selleks, et avaneda ja vabaneda, tuleb teatud õhkkond luua. Usun, et koha peal ta kasutas neid väga täpselt ja täiesti sobivas inspiratsioonihoos, aga eks ta natuke naljakasti vallatu on, õppetunni kohta :)


Aga mis ta siis ka räägib?
Et eksistentsi olemust tunned vaikuses, mis on täis olemise rõõmu.

"Meel pakub sulle aseaineid. Kui sa pole rõõmus, siis hakkab sinu meel rõõmule mõtlema. Kui sa ei tea, mis on armastus, mõtleb su meel armastuse kohta välja 1001 definitsiooni. Kui sa aga armastad, siis pole su meelel enam mitte midagi teha ja meel lihtsalt lakkab olemast."

*

"Me ei korda ealeski midagi, mida me juba teame. Me kordame seda, mida me ei tea ning selle läbi loome me illusiooni, et me teame. Kui me tõesti teame, et ma olen jumal, ma olen ülim reaalsus, siis miks meil on vaja seda iga päev korrutada? Me ei korda ju seda, mida me teame. Me kordame seda, mida me ei tea. Üha uuesti ja uuesti korrates hakkame me looma illusiooni, et me mõistame neid sõnu sügavuti."

:D
Selle peale ma olen mõnigi kord oma reaalsuse olemust ja inimeseks olemise imetabasusi lahkavaid blogitekste kirjutades mõelnud. Et kui see kõik oleks minu jaoks selge kui seebivesi, siis ma ei mõtleks enam selle peale. Ei kirjutaks sellest. Kirjutatul on alati segaduse ja teadmatuse maitse juures... :)

*

Isemõtlemise ja enda eest seismise vajalikkusest:

"Valitsejad lollitavad rahvast alati, öeldes: "Te olete märtrid. Te surete ja loote uue liikumise. Tänu teie surmale sünnib sotsialism, kommunism, ülemaailmne demokraatia. Teil tuleb surra. /Või end alla suruda üldsuse kasu nimel. - minu lisandus./ Üksikisikul ei ole suurt väärtust, väärtus on vaid inimkonnal."
Kuid inimkonda ei eksisteeri mitte kusagil mujal kui sõnades. Kõik, kellega me kohtume, on üksikisikud. Inimkonda ei kohta mitte kusagil. Kusagil mujal kui nendes sõnades ei ole mitte midagi sellist nagu inimkond olemas."

Tore! Ma päris hiljaaegu rääkisin sellest millegagi seoses. Et usk, et kui end nudite sootsiumile 'suupärasemaks', olete hästi teinud, on alusetu. Olge isekam. Püüdke oma õnne. Mitte keegi teine, ammugi mitte mingi ühiskond, ei tule teie eest teile "rõõska õnne sülle tooma", nagu üks luuletaja ütles. Või vähemalt midagi sellist...
:p

*

Vabalt kulgevast, loomulikust meditatsioonist:

"Millised tegurid iseloomustavad mittetegemist? Esimeseks teguriks on see, et su meelel ei tohiks olla millegi tegemise tunnet. Ükskõik, millal sa mediteerima asud, kui sa tunned, et ma teen meditatsiooni, ma tegelen Jumala kummardamisega, ma palvetan, ma teen - ükskõik mida -, siis tegemistunne loob pinge. Tegutsemistundele järgneb alati rahutus, aga mittetegemistundele järgneb rahu, rahunemine. Esmalt, kui me istume mediteerima, siis mõtleme, et hakkasime midagi tegema. Aga see on vale, sest meditatsioonis ei ole mitte mingit võimalust midagi teha. Kahjuks on meie keeled tegemisele orienteeritud keeled. Mittetegemise keelt ei ole olemas."

Haa, ma räägin teile nüüd ühe naljaka loo.

Kui ma viimati Emmakese juures Issakese sünnipäeva tähistamas käisin, siis rääkisin, et olen hakanud üha osavamalt 'tegemata tegutsema', et - teen ainult neid asju, mida ma nagu juba teen, mis kasvavad vajadusest nii loomulikult välja, et pole vaja otsustadagi, et ma nüüd teen. Blogimine on väga hea näide - sageli ma avastan end kirjutamas. Mul on olnud umbmäärane plaan mingist asjast kirjutada, aga ju siis on mõte küpseks saanud ja ma avastan, et olengi kirjutamas, kui hakkan otsima, kuidas juttu kokku võtta :D

Rääkisime sellest, et kui inimene rassib ja tal on elus asju, mida ta tunneb, et peab tegema, siis minu meelest peaks ta hoopis aja maha võtma ja niikaua laisklema, kuni ta avastab end midagi tegemas, sest ta tahab süüa, näiteks.

Et üks tasand on, et ma teen, sest on vaja teha.
Teine tasand on see, et ma ise tahan teha - aga saab sealt veel edasi minna, kus otsus tegutseda käib nii alateadlikult, et sa pigem leiad end tegutsemas. Et selline elusse integreeritud seisud, (võimalikult) pidev voo seisund.

Emmake alguses rääkis, et ikka tuleb teha ebameeldivaid asju - ja kes olen mina, et vaielda. Inimeste reaalsused erinevad, selge see. Ma lihtsalt paljastan omi mõtteid ja kuulan aupaklikult lugusid teiste inimeste reaalsusest.
Siis käis natuke aega möödarääkimisi, mille jooksul me Emmakesega teineteisest päris hästi aru ei saanud ja siis ta justkui väitis, et see, et ma tunnen, et ma võin teha ja et ma siis teen, on üks ja sama asi.

Kuna minu meelest ikka päris polnud, siis ma oma mõtet veel täpsustasin ja ütlesin, et on kolm taset, mitte kaks:
1. ma pean tegema,
2. ma võin teha, teadlikult valin tegemise.
3. ma teen, märkan end tegutsemas.

Selle peale teatas Emmake järsku: "JAH. MINA TEAN, et on kolm astet. Ma ei teadnud, et sinu meelest on kaks.

Mul jäi suu lahti :D, aga temaga vaieldes pole võimalik võita, nagu näha ka juuresolevalt 'pildilt' :D
Ta väänab mõtteid ja sõnu väga meelevaldselt ja märkustele vastab raevuga :D - sa ei saa mingit pointi tõestada, kui su kaaslane selliseid võtteid kasutab :p
Nii et ma võtsin rõõmsasti uue teema, kui olin suu jälle liikuma saanud :D


Noh, Osho, heh... ma millalgi räägin temast ka edasi!... :D