OSHO "Vaikus. Sinu olemuse sõnum" / viimane osa

No selle raamatu sain ka nüüd läbi, nii et viimased katkendid:

"Armastusel on janu vaid ühe asja järele - olla kõigega üks, ühineda kõigega. Tema ainsaks kannatuseks on eraldatus, eraldatus inimestest. Eraldatus kõigest muust on tema agoonia ja ängistus."

Imelik lugu, aga mida rohkem ma sekeldan ja suhtlen, seda teravamat tühjust, endast ja teistest lahutatust tunnen. Kui ma aga istun kodus nagu padakonn, tekib see ühtsustunne kiiresti. Näib ka mulle endale paradoksaalne, kuid nii see lihtsalt on. Kuidas ja miks - pole õrna aimugi!

*

Armastus on alati kõikehõlmav. Kui meie armastus sõltub teatud inimestest ja nende käitumisest, on tegemist millegi muuga.

/Kahe üksikisiku tasandil ei saa ühinemist toimuda./ "Kuid armastaja seda ei näe. Vastupidi - ta arvab, et inimene, kellesse ta on armunud, ei ole piisavalt osavõtlik ning see ongi põhjus, miks ta end eraldiolevana tunneb. /.../ Tema arvab, et inimene, kellelt ta armastust ootab, ei armasta teda piisavalt - ja seetõttu ei saa nad üks olla. Seega saab ta oma partneri peale vihaseks ega taipa, et kogu tema armastuse tasand on vale."

Palju, mis Osho armastusest räägib, on mulle aastaid tagasi tundunud elukauge.
Näiteks mismoodi armastus oma partneri ja lapse vastu peaks olema sama intensiivne kui armastus võõra vastu? Mismoodi peaks lapse kaotus olema sama valus kui võõra inimese surm? Nüüd tean sama, aga seletada ei oska minagi paremini kui Osho. Mõtlen vahel, et kui nüüd keegi mu lähedastest sureb (minuga on selline haruldane lugu, et ma pole elu sees surma tõttu kallist inimesest ilma jäänud, nii et tean, et pean ootama, kuni see juhtub, sest selliste sündmustega kipub nii olema, et tegelikkuses võid hoopis teisiti käituda, kui varem arvad, et käituksid), siis saan näha, kas on nii, nagu ma arvan - et ma tunnen, et kõik on hästi. Et ma pole midagi kaotanud, vaid mu elus on pikka aega olnud üks tore inimene ja see on kingitus. Aga näis, eks!? :)

"Sõnadel on omad piirangud, head ja vead. Sõnad on võimelised väljendama seda, mida võib näha ja mida saab kogeda - nendega saab millelegi viidata. Kuid viitamise peale võib vaadata ka vales suunas."

*

Ja minu lemmiarutlus :) :

"Kui tahad, et rahu saabuks, siis peaks juba esimesest sammust alates teekond olema rahulik ja kannatlik. Kui tahetakse midagi ühiskonnas saavutada, siis tuleb lakkamatult ringi kihutada - selleks on vaja hullust, palavikulisust. Kui keegi tahab saavutada jõukust, kui keegi tahab vallutada maailma /.../, siis seda ei saa saavutada läbi rahu. Seda saab saavutada vaid läbi rahutu tormamise, vaid läbi pingelise ja palavikulise kiiruse, vaid läbi hullumeelse ringikihutamise. Aga on olemas teine maailm, mis on selle täpne vastand. Kui soovid saavutada armastust, õndsust, jumalikkust, siis tuleb sul liikuda väga rahulikult, justkui jõgi, mis ainsagi laineta muudkui voolab.
/.../
Ainult see, kes suudab terve igaviku oodata, on võimeline astuma rahulikke samme - kui ta on valmis terve igaviku ootama ja mitte kiirustama, kui ta ei kiirusta ja ei ole nõudlik."

Poleks arvanudki, aga ka see revolutsioonilistest, uutest ideedest vaba raamat lõpuks ikkagi meeldis mulle väga :)
Eks ta vist loomulik on: kui ikka räägitakse armastusest ja vaikelust, siis mina olen alati üks suur noogutav kõrvik :)
Nüüd väike rõõmus joogatiir ja trallallaa, päev võib alata! :)