Oma jope!

Jalutasime Mehega eile raamatukokku, mind ootas seal Jiddu Krishnamurti "Vabanemine teadaolevast". Täna hommikul hakkasin lugema ja ennäe, mis vahva üllatus - ka Krishnamurti arvab, et inimene ei saa hingeliselt areneda muidu kui asotsiaalina :D
Okei, ta päris nii ei ütle, aga siiski-siiski, vaadake ise:

Tavapärane meetod kulgeb servast sissepoole ning püüab aja, harjutamise ja loobumise kaudu järk-järgult leida seda sisemist lille, sisimat ilu ja armastust - tegelikult tehakse kõik selleks, et muutuda piiratuks, väiklaseks ja ebaehtsaks. /.../ kui inimene lõpuks jõuab keskmeni, siis ei leia ta sealt midagi, sest ta hing on muutunud võimetuks, tuimaks ja tundetuks.
/.../
Seega, kui meie, mitte intellektuaalselt, vaid tegelikult, täielikult hülgame igasuguse nn vaimse autoriteedi, kõik kombetalitused, tavandid ja dogmad, tähendab see seda, et oleme üksi ja vastuolus ühiskonnaga, me lakkame olemast lugupeetud inimesed. Lugupeetav inimene ei saa kuidagi läheneda sellele piiritule ja mõõdetamatule tõelusele.

Veel Krishnamurtilt:

Kogu usuajaloo vältel on usujuhid meile kinnitanud, et kui peame kinni teatud tavandeist, kordame teatud palveid või loitse, järgime kindlaid malle, surume alla oma soove, kontrollime oma mõtteid, õilistame oma kirgi, piirame himusid ja hoidume seksuaaltungi rahuldamisest, siis, pärast piisavat keha ja hinge piinamist, leiame midagi, mis on kõrgemal sellest tühisest elust. Ja seda ongi miljonid nn religioossed inimesed läbi aegade teinud: kas siis eraldatuses, minnes kõrbesse, mägedesse või koopasse või hoopis rännates kerjakausiga külast külla või liitudes kloostrikogudusega ning sundides oma meelt kindlaksmääratud malli järgima. Kuid piinatud, murtud meel, meel, mis tahab igasugusest rahutusest pääseda, meel, mis on välismaailma maha salanud ning distsipliini ja kuulekuse abil tuimaks tehtud - säärane meel, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vastavalt oma moonutatusele.*
___
* Toimetaja märkus:
See tähendab, et vigadest ehk pattudest - isekusest, himudest, soovidest - ei vabane neid jõuga alla surudes, vaid neid nähes, mõistes, teadvustades, seejärel neist välja kasvades. Inimene, kes nii kaugele pole veel arenenud, kes oma meelt piinab, kes eneses midagi maha surub ja oma soovidega võitleb, ei ole veel tõeliselt religioosne, vaimulik

Ja veel traditsioonilise elu- ja hinge edendamise juurest minema astumisest:

Kui aga eitate seda /elu ja arengumalli/, sest mõistate selle totrust ja lapsikust, kui põlgate selle ära võimsa taipamise mõjul, sest olede vaba ja ei karda, siis loote eneses ja enda ümber suure rahutuse, kuid astute lugupeetavuse lõksust välja. Siis leiate, et te ei püüdle enam. See on esimene asi, mida tuleb õppida - mittepüüdlemist. Kui püüdlete, siis te tegelikult ainult jõllitate vaateaknaid.

Tuleb tunnistada, et tema sõnadevalik ja negatiivsus tekitab minus veidi võõristust, aga sisuliselt olen kogenud sama. Ma siiski sugugi ei nimetaks traditsioonilisemat (nii religioosset kui mittereligioosset) elumõtestamist "totraks ja lapsikuks", see on ju palju parem kui segadus või mittemõtlemine. Ka ei ütleks ma, et et ühiskonnast välja astumine looks inimese ümber "suure rahutuse". Vastupidi!

Püüdlemise osaga ma olen väga nõus, kuid mulle tundub, et seda on võimatu seletada :D

Mis mulle veel väga meeldis oli väljapoolt sissepoole kulgeva arengu kujund.

Mina näen õpetuste abil enda aitamist samuti väljapoolt sissepoole kulgevana, kuid tavaliselt jääb inimesel selle sisima mina ja välise mina vahele surve, pingestatud lõhe, millest on võimatu ainult õpetuste abil üle saada. See tee on ette nähtud pooleli jääma.

Pead seestpoolt alustama, ennast seestpoolt väljapoole 'lahti rullima' hakkama ja siis leppima sellega, et see osa, mida oled aastakümneid või elusid väljapoolt sissepoole ehitanud, tuleb suures osas ümber lükata!

Ma vist ei rääkinudki toona, aga selle väljapoolt-sissepoole asjaga oli mul rohkem kui aasta tagasi väga huvitav kogemus.

Kõik enesearendajad on kuulnud metafoori, et meie kõigi sisemuses on jumalik hing nagu säravpuhas kalliskivi, aga sellele on peale ladestunud kogemuste ja väärarvamuste-illusioonide kattekiht, millest tuleks vabaneda, et hing saaks särada. Ja see on nii kõigi inimestega, eks!

Tundus väga loogiline ja usutav, selge see, et termineid leida sellise asja kirjeldamiseks on keerukas, aga üldiselt siiski arusaadav. Kui inimene imelikult käitub, siis sa tuletad endale kenasti meelde, et näed neid väliseid kihte ja oma sisemuses on ta muidu igati kobe hing! :p

Aga järsku – jälle justkui iseenesest – ma ei näinud enam seda välist kihtide kapsapead, vaid hoopis seda sisemist osa. Ja nende pealmiste kihtide olemasolu oli asi, mida ma pidin meeles hoidma inimestega suheldes.

Samadest osadest koosnev maailm, aga totaalne perspektiivimuutus.

Väga veider, eks!? :)

Aga täitsa asjassepuutumatuid pilte siia otsa:

Sellise kandikuga tulin ma täna varahommikul köögist:

Ühes kruusis kuum vesi, mida kõige esimese asjana tarvitan.

Siis kruus musta kohviga - jäetud ruumi jääkuubikute jaoks, 

mis on lillas kruusis, et kui mu kohvineelud ei võimalda kohvi jahtumist oodata, siis saan jäätükid sisse sulpsatada, kui kohv on ära tõmmanud. 

Neljandaks topsiks on veel üks, veidi suurem kruus musta kohviga.

Viies on kann kuumutatud piimaga.

Esimese asjana tahan ma musta kohvi, järgmise asjana piimaga kohvi :D

Ja kirjutamise pidin vahepeal katki jätma, sest Õde astus läbi, et teed juua ja veidi juttu puhuda (ta on jälle Austraaliast kodus käimas ja tegelikult ta juba oli minu juures neli päeva juba eelmisel nädalal ära, nüüd on ta põhimõtteliselt sõbranna juures) ja siis ma jõin veel koos temaga ühe piimaga musta tee, nii et... olen terve päevanormi topsikuid juba tühjendanud täna :D

Hehe, pealkirja ma panin Krishnamurti arengukäsitlust silmas pidades, aga Õde juhtumisi laenas mult jope, hehe, naljakas kokkusattumus :p