laupäev, 9. detsember 2017

... and they have escaped the weight of darkness*

Lasin endale mõned aastad tagasi kinkida Cindy Wigglesworthy raamatu "Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust". Alles paar päeva tagasi hakkasin lugema ja no ... ei ole hea raamat! Kuidagi jube igav on. Üldse ei inspireeri. Pealkiri tundus nii 'minu teema', aga panin puusse selle valikuga.

Kahekümne ühest spirituaalsest oskusest jäi silma ainult kahekümnes: spirituaalselt intelligentsel inimesel on teistele rahustav mõju. Egomängud jäävad tema juures ära. Kõik on selge ja puhas.
See on tore tähelepanek!
Mõnel 'gurul' on ego nii tugev, et üldse ei saa aru, mida tal õpetada on ... - aga näe!, on inimesi, kes räägivad just temaga sama keelt ... - üks järjekordne siiruviirulise maailma imeasju! Midagi ei põlata ära, kõigest on millekski kasu, kasvõi lihtsalt maailmapildi avardamiseks.



Mis mulle veel meeldis oli, et autor puudutas põgusalt seda, et kui oled spirituaalselt 'küllaltki arenenud' inimene, siis hoolid sellest, kuidas teised end tunnevad. Kui aga oled juba 'päris arenenud', siis teed õiget asja isegi siis, kui teise inimese ego matsu saab. Sul on teisest inimesest kahju, aga sa ei lase sellel oma valikut mõjutada. Sa ei pea aitama teise inimese egol püsida (ega, muide, ka vastupidi: sul pole kohustust teise inimese ego eemaldada).
No ütleme näiteks, et ma tulen osturallilt ja saan aru, et ma jala/bussiga ei jaksa oma kaubahunnikut koju lohistada, ning ma otsustan helistada sõbrale, et äkki see tuleks ja tooks mu koju ära. Suhted peaksid olema nii ausad, et sõber saaks mulle öelda, et ta ei taha tulla ja mulle meenutada, et mul on võimalik takso tellida. Võibolla ma solvun, aga selles on süüdi minu enda alusetu eeldus, et teised inimesed peaksid minu huvisid teenima ja see, et ma ei oska ebaisekalt mõelda: ma näen enda vajadust ja seda, et keegi saaks mind aidata, kuid ma ei peatu hetkekski, et mõelda, kas neil ikka on ka endal vajadus ja lausa pool-kohustus see minu vajadus täita. Kui ma natukenegi solvun takso-soovituse peale, siis järelikult ma mingil määral arvan, et sõber PEAKS mulle järele sõitma. Ma ei hoia sõpra oma mõtetes vaba inimesena - mu sõber on mu mõtetes inimesena, kes on (mingil määral) minu teenistuses. See on ekslik mõttelaad, mis toob inimestele palju-palju kannatusi. Iga solvumise puhul tasub endalt tõsiselt järele uurida, miks me arvame, et inimene ei tohtinud käituda nii nagu tema tahtis - pidades silmas omi vajadusi - vaid oleks pidanud käituma nii, nagu meie tahtsime-ootasime?


Ja jälle ... ilmselt saab niimoodi mõelda vaid asotsiaal, kellel pole kahju minevikku jätta inimesed, kelle mõttemustrid nende ellu täiesti ebavajalikke egodraamasid toovad. Ja üldsegi ... kui sa tunned end süüdi, et sõbrale järgi ei lähe ja talle taksot soovitad, siis sõber kuuleb seda su häälest ja võib  tõepoolest  reageerida solvumisega! :D  Kui aga puhtsüdamlikult tunnistad, et tahad 'õudselt magada' praegu, ilma eelduseta, et su sõber solvub/ei solvu (sest sa ei ütle seda sõbra võimaliku reaktsiooni pärast, sa tegutsed ainult endast lähtudes), siis on võimalus, et sõber mõistab ja soovib sulle soojalt magusaid unenägusid :)



Mis aga sellegi raamatu juures nina kirtsu ajas, oli 'jälle-see-pingutamisjutt' :D
Et arenenud inimene jälgib, valvab ja distsiplineerib ennast, kasvatab viisakust nagu lihast.

Räägin sellest vist igas postituses viimasel ajal, aga 'hea olemine' on nii tähtis, et ei saa ka vakka jääda: heaks saab siis, kui lubad endal olla täpselt selline, nagu oled. Sa saad hea olla alles siis, kui sinul on hea. Sa oledki tegelikult hea - kui sa tunned end halvana, siis oled endale liiga teinud! Mõista ennast. Luba endale kõik emotsioonid, mis tekivad. Lohuta ennast, kui oled olnud 'halb'. Armasta ja hoia ennast. Mõista seda, et ka teistel on õigus endast hoolida ja nad võivad seda tehes rumalalt isekad ja täiesti ebaõiglased olla. Teised inimesed ei pea meie enesetunnet teenima - nad on siin enda pärast. Kui nad käituvad halvasti, siis tunnevad nad hetkel, et neil on midagi olulist puudu. Ära võta seda isiklikult. Kui nemad arvavad, et sa peaksid hetkel nende enesetunde ja vajaduste teenistuses olema, siis mõista neid, aga ära allu. Nad näevad ainult oma vajaduste mätta otsast seda olukorda. Vajadus on nii tugev, et sõber võib vihastuda, kui talle meelde tuletad, et sul on omal jällegi selline vajadus, mis läheb tema vajaduse täitmisega vastuollu, või et sa ei saa olla tema poolt, sest - nii nagu sina olukorda näed - su sõber on ise eksinud või ebaõiglane.

Kui sa sead sihiks enda eest hoolitsemise, hoolitsed sa 'kõrvalsaadusena' teiste eest hoopis paremini, kui otse nende eest hoolitseda püüdes.

Ja ärge võtke endale nii palju kohustusi, et ei jaksa oma eluga toime tulla.
Olen üsna kindel, et me kõik tohime elada õnnelikuna, mida iganes kes iganes meie valikutest ka ei arvaks.

Happy is the new rich, nagu öeldakse :)

///
Oot, ma lisan siia vahele parema pildi sellest rohelisest asjandusest - see on märkmik pealkirjaga "A Book Of Nonsense" ehk 'mõttetuste raamat' :)
Sinine süda on mu ainus kee, mida pean amuletiks, see on õige vana ... otsin ta välja, kui tunnen end hõredaks jäämas ... ja kannan vahetpidamata ööl, päeval ja duši all, kuni end jälle tugevana tunnen :)



///



Lõpetuseks üks mu 2017 novembri lemmikalbumitest :) - lihtsaid puhtaid harmooniaid ja vabu häälekesi :)



* "... and they have escaped the weight of darkness" on ühe Olafur Arnaldsi albumi pealkiri.

Kommentaare ei ole: