Äratundmisrõõm

Tõin kolmapäeval raamatukogust vaat sellised raamatud:

1. Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar "Meie aasta Siberis"
2. Raim Farhadi "Sära, päike!"
3. Vissarion "Viimne testament. Ettekuuutus / Pöördumiste raamat"
4. Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"
5. Yangzom Brauen "Raudlind. Kolm Tiibeti naist"

Minu voodipeatsis oleva lauakese nukker hetkeseis...

Siberi-raamatu leidsin täitsa kogemata - otsisin seda Vissarioni õpetustega raamatut Esterist ja viskas selle ka ette. Ma sarja ei vaadanud ja ei teadnudki, et nad seal Siberis just Vissarioni järgijate hulgas elasid. Alguses mõtlesin, et oleks teadnud, oleks vist vaadanud..., aga ega ma tegelikult poleks :D
Mulle meeldivad ainult sellised sarjad, mis on iga päev samal ajal, nii et ma saaksin selle oma päevaplaani sisse kirjutada :D
(Tegelikult on telekad meil kõik elektrist lahti ühendatud, mitte keegi ei vaata.)

Arbo seal Siberis tegi rohkem 'meestetööd' - muudkui ehitas ja rassis ja filmis...
Tuuli sai oma kahe väikese pojaga vast veidi vähem vehkida, igatahes on Arbo kirjutatud lõigud ka nagu mingi sihiga, Tuuli lood on mõtisklevamad ja tundlikumad/tundeküllasemad.
Sealsetele inimestele üldse väga meeldivad soorollid ja tööjaotus - khm, mina kiidan ka heaks! :D
Ju ma ikka maa- või metsa-loom olen. Hallolluse asemel on mul ürgollus.

Arbos on näha vastutava pereliikme tuska, kannatamatust ja kärsitust.
Tuuli hing sai seal nagu rohkem hõisata! :)

Ma üldiselt ei viitsi enam raamatupostitusi teha, sest viimasel ajal olen lugemise asemel pigem  astraalrände teinud ... NOT! :D  niisama istunud ja kui üldse loen, siis pigem üle. Meel nagu ei vaja väga palju 'lahutust' praegu.

Aga 'lahutustega' seoses - vissarionlased tirivad oma keerulisemad probleemid kõik puha omaküla vissarionlaste Pere ette. Kes iganes tahab, võib asja kohta oma nägemust pakkuda. Nad leiavad, et see pakub väga palju tuge. Näiteks jättis üks mees oma naise teise ja noorema pärast maha ja see esimene naine oli äärmiselt õnnetu. Aga kui nädal aega hiljem temaga teledoku jaoks jutule saadi, siis oli ta - nädala ajaga! - juba maha rahunenud ja olukorrast mõnevõrra ... eee ... desidentifitseerunud??? :D No, suutis asja kõrvalt vaadata ühesõnaga, ei olnud enam suur tihe pilv hüljatust, reedetust ja alandust.
Meil mõnel ei jätku isegi poolest elust, et teise poolde mõistvalt suhtuma hakata... :D

Tuuli kommenteerib seda nii:

"Ja tõenäoliselt on abi ka sellest, et üks probleem nii põhjalikult läbi nämmutatakse. Kui sa ei nuta üksi õhtuti patja, vaid kogu külaga hommikust õhtuni ainult oma juhtumit lahkad, siis mingil hetkel on see nii läbi arutatud, et sealt mõne uue tahu väljavõlumine käiks tõelisele detektiivilegi üle jõu. See teema muutub lausa tüütuks ja lõpuks ei viitsi sellele enam isegi mõelda!"

Jee!
Ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes seda märkab ja sellest räägib!
Et kui mingi emotsioon teeb tuska või mõte häirib, siis ära suru seda alla, see ainult pikendab ja tugevdab ebamugavust. Just nimelt teadlikult tegele sellega ja mõtlemisest parem oleks kirjutamine või rääkimine. Rääkimine avardab pilti ja kuidagi ... teeb asja reaalsemaks, et päriselt ongi nii nagu on! See tunne läheb üle, et wadda fuh is dis??? Ja kirjutamisega on nii, et kui järeldused ja tunded jäävad kirja panemata, siis muudkui aga ketrad neidsamu, et detailid meelest ära ei läheks. Näiteks loetled aga üles kõiki näiteid sellest, kuidas eelmine elukaaslane halvasti käitus, püüdes mitte midagi unustada. Pane parem kirja, punkt punkti haaval ja loe aga üle, kuni tõesti siiber saab. Ja mingil hetkel ikka see lisanduste visandus lõppeb ka.
Kui pabereid ära visata või põletada ei saa, siis midagi ikka nakitseb veel ja tõenäoliselt on see midagi meis endas, mitte teises osapooles. Näiteks lihtsalt see: mis mul viga on, et ma lasin endaga niimoodi käituda?
Ma arvan, et see pool tööst on palju olulisem ja meie halva enesetunde tegelik põhjus.
Me peame endale tunnistama, et me ise reetsime end ning seejärel taastama või looma usalduse enda vastu.
Selleks tuleb lihtsalt tegudega kinnitada, et me kuulame nüüd enda vajadusi ja tormame endale kohe appi, kui miski ei meeldi :), et me ei ütle endale "kuss!" kui ebameeldiv tunne pead tõstab.

Konfliktides, kus üks tahab üht ja teine teist, olen ma soovitanud mõelda lausele "Aga sa ära taha seda, mida sa tahad - taha seda, mida mina tahan, et sa tahaksid!"
Kas ei hakka natuke imelik? :D

Aga jah, ma arvan ka, et kui teised sinu murest sinuga ja omavahel ka muudkui lätutavad, siis tekib endal juba selline tunne, et juhtus mis juhtus, aitab nüüd kah, see pole ju nii suur asi.


Siberi-raamat on väga-väga mõnusaks lugemismaterjaliks, eriti kui saadet näinud pole. Värvilisi fotosid on palju ja need on ilusad ja huvitavad. Pisikeste poiste naljakatest ütlemistest on tehtud koomiksiribad, mis on võrratult armsad! :)

Huvitav oli lugeda, et kogukonnas alustati vegan-toidulistena, kuid sellel olid halvad tagajärjed, nii et nüüd tarbib suur osa vissarionlastest ikka mune ja piima(tooteid) ka. Ma just alustasin üht vegan-raamatut, mille kunagi Väikule kinkisin. See on ka nii soe ja armas, need inimesed, kes (nii mõnigi kord oma tervise hinnaga) loomset ei tarbi ja soovivad sellega teiste tähelepanu tõmmata loomade väärkohtlemisele mitmesugustes tööstustes, on nii vaprad ja imeliselt tublid, aga mul on hea meel ka selle üle, et üha rohkem julgevad häält teha ka need, kes on olnud veganluse innukad pooldajad ja sellest mitmesuguste probleemide tõttu avalikult loobunud - hoolimata sellest, et nad saavad hullul kombel hurjutatud endiste kaaslaste poolt, see on tõesti kohutav! :D Üks imekaunis elufilosoofia pole pääsenud järgijatest, kes kasutavad seda ideoloogiat teiste materdamiseks ja enda esiletõstmiseks.
Jahmatus ja värinad!... :p
Aga see armas raamatuke jääb mul nüüd pooleli, kuni raamatukogust toodu läbi loen, üks Haruki Murakami raamat tuleb ka kunagi teistele töts-töts järele...


Aa, aga viskasin pilgu ka Vissarioni Viimasesse testamenti...
Tema järgijate eluviis on paradiisina võluv, aga raamatu esimese lehekülje lõpus oli selline jutt:

"9. Siitmaalt edasi jagunevad inimesed kas valguse või pimeduse jõudude esindajateks. Kolmandat võimalust ei tule.
10. Nendest, kes eemal seisavad ja õpetuse tõhususe üle arutlevad, saavad kurjuse kandjad. Keeldumine tegutsemast muudatuste ajastul vaid suurendab vastasseisu."

O! M! G!
Nagu valgusfoor näitaks järsku korraga kolme kollast tuld...
Põgene, vaba laps! :D

Aga eks ma loen ta sellegipoolest huviga läbi. Mõne hea ütluse vast ikka leiab mehelt, kes nii ägeda kogukonna on rajanud... :)



Ooookei, see sai nüüd kuidagi väga segasummasuvaline postitus ja et asi veel segasem oleks, lisan ma siia suvalisi pilte, mille juuni kaustast leidsin:

Nii tore, kui sul on laps, kes oma titekad pluusid sulle annab,

mulle see T(udu)-särk väga meeldib :)

***

Üksvahe ma sõin iga päev omletti '0'

(kuna ma voodis söön ja pudistada ei taha, on hapukoorega kaetud leivaviilud omleti all,

et saaks noa-kahvliga süüa ja ei peaks kätt puruseks tegema...)

***

Doktor Riina Raudsik kinnitab, et dieediga kaalus juurde võtta on raskem kui alla võtta!

Nomismaütlesin! :)

***

Tegin internetitesti, et saada teada, kui puhas mu hing siis täpselt ikkagi on:

Puhtam enam ei saakski olla :D

Yay! :D

***

 Ja Väiku ka tervitab!

😘😘😘