Pessoa katked, seekord eesti keeles

Võtsin jälle oma poolelioleva Pessoa kätte. Nii ilusasti kirjutab, kuid tema vastikust väljendav eemaletõmbumine inimestest ja maailmast teeb lugemise kuidagi rusuvaks. Eile ja üleeile avastasin end vabal ajal vaatamas sarja Eureka, et ei peaks Pessoad lugema. Võibolla peakski selle raamatu kätte võtma kahel järjestikusel päeval ja siis kuuks ajaks unustama - nagu ma üldiselt teinud olengi :D

Seekord mõtlesin, et tõlgin katked eesti keelde, sest mulle tegelikult ei meeldi 'diskrimineerida' omavanuseid ja vanemaid lugejaid, kes koolis hoopis saksa keelt õppisid, või siis õppisid inglise keelt, aga ei saanudki seda selgeks, sest kokkupuude selle keelega tollal väljaspool koolitunde puudus.

Mõistagi on mu tõlge kohmakas, kuid mina juhtumisi pole perfektsionist, kuna tahan asjad siiski valmis saada :D

Aga nüüd siis lõigukesed hõrgu mossitaja sulest:

*
"Olen hämmingus, kui midagi lõpule viin. Hämmingus ja häiritud. Minu perfektsionistlik instinkt peaks mind lõpetamast takistama; see peaks mind takistama isegi alustamist. Kuid mu tähelepanu hajub ja ma hakkan midagi tegema. Tulemus pole tahtejõu väljund vaid tahte alistumine. Ma alustan, kuna mul pole jaksu korralikult mõelda; ma viin asjad lõpule, kuna mul pole julgust pooleli jätta. See raamat on mu arguse väljendus."

*
"Ühel päeval, ma ei tea, millisel just, leidsin ma end sellest maailmast, olles tundetuna elanud ajast, mil ma ilmselt sündisin, kuni selle hetkeni. Kui ma küsisin, kus ma olen, anti mulle ebatõeseid ja üksteisele vastu käivaid vastuseid. Kui ma palusin neil endale öelda, mida ma tegema peaksin, valetasid nad, ja kõigi jutt erines. Kui ma segadusse sattununa teel peatusin, olid kõik šokeeritud, et ma ei jätkanud teekonda tont teab kuhu, või et ma vähemalt tagasigi ei pööranud - mina, kes ma ärkasin üles ristteel ja ei teadnud, kust ma tulnud olin. Ma nägin, et olin laval, kuid ei jaganud mõhkugi oma rollist, kusjuures teised lausisid oma fraase kõhklematult. Nägin, et olin riietatud kannupoisiks, kuid nad ei andnud mulle kuningannat ja süüdistasid mind selles, et ta mul puudub. Ma nägin, et mu käes oli paber sõnumiga, mille pidin edasi andma, ja kui ma neile ütlesin, et paber on tühi, naersid nad mu üle. Ja ma ei tea siiamaani, kas nad naersid seetõttu, et kõik paberid on tühjad, või kuna teade tuleb lihtsalt ära arvata."

*
"Kõik revolutsionäärid, muide, on rumalad, nagu ka kõik reformijad, ainult vähemal määral - vähemal, kuna nad on vähem tülikad.
Revolutsionäär või reformija - nad teevad sama vea. Võimetuna oma ellusuhtumist ja sisemaailma valitseda ning seda muuta - mis on kõik - ta põgeneb, pühendades ennast teiste inimeste ja välise maailma muutmisele. Iga revolutsionäär ja reformaator on põgenik. Muutuste nimel võidelda tähendab olla suutmatu muutma ennast. Reformida tähendab olla elujõuetu.
Tundlik ja ausameelne inimene, kui ta muretseb kurjuse ja õigluse puudumise pärast maailmas, alustab nende vastu võitlemist lähima allika, iseenda juures. See ülesanne võtab kogu ta elu."

*
"Miski ei aja mind rohkem närvi kui sõnavara, mida kasutatakse sotsiaalsest vastutusest rääkides. Juba ainuüksi sõna "kohustus" on mulle vastik nagu soovimatu külaline. Kuid väljendid "kodanikukohus", "solidaarsus", "humanitaarsus" ja teised seda sorti sõnad tekitavad minus jälestust nagu aknast välja kallatud prügi, mis maandub otse minu kaelas. Mind solvab eeldus, et need väljendid võiksid minusse puutuda, et ma peaksin leidma need olevat väärtuslikud ja isegi tähendusrikkad."

*
"Horatius ütles, et õiglane mees jääb kohkumatuks, isegi kui maailm tema ümber kokku variseb. Kuigi see kujund on absurdne, on mõte õige. Isegi kui see, mis me teeskleme olevat (kuna me eksisteerime koos teiste inimestega), kokku variseb, peaksime jääma kõigutamatuks - mitte selle pärast, et me oleme õiglased, vaid selle pärast, et me oleme meie ise, ja iseolemine tähendab, et meil pole mingit pistmist välise maailmaga, isegi kui see variseb kokku kõige selle otsa, mis me maailma jaoks oleme."

*
"Vahetu kogemus on vältimismeetod või pelgupaik nende jaoks, kellel puudub igasugune kujutlusvõime."

*
"Tegevusetus teeb kõik heaks. Tegutsemisest hoidumine annab meile kõik. Kujutlus on ülim, kuni see ei vii meid tegutsemisele. Keegi ei saa olla maailma valitseja, välja arvatud oma unistustes. Ja need meie hulgas, kes ennast tõesti tunnevad, soovivad olla maailmavalitsejad."

*
"Meeldib see mulle või mitte - kõik, mis pole minu hing, on minu jaoks vaid taust ja dekoratsioonid."

*
"Kõik, mis me teeme - kas kunstis või elus - on hädine koopia sellest, mida me arvasime end tegevat."