Pole veel poole pealgi, aga näen, et tsitaate saab ühe teksti jaoks liiga palju. Seega jupitan.
Ei saa öelda, et see raamat just pärl on tema kõnede mahakirjutuste seas. Siin on ka sellist juttu otse lindilt maha kirjutatud, et "kustutage nüüd tuled ära, see viimane jätke põlema" ja "kellel külm on, võib endale teki peale võtta". Et noh, see pole nüüd päris raamatuvääriline jutt, aga eks ta annab õhkkonna edasi.
Veel ma vaatan, et need tema naljakad õpetlikud anekdoodid on ikka väga valdavad siin :)
Aga selleks, et avaneda ja vabaneda, tuleb teatud õhkkond luua. Usun, et koha peal ta kasutas neid väga täpselt ja täiesti sobivas inspiratsioonihoos, aga eks ta natuke naljakasti vallatu on, õppetunni kohta :)
Aga mis ta siis ka räägib?
Et eksistentsi olemust tunned vaikuses, mis on täis olemise rõõmu.
"Meel pakub sulle aseaineid. Kui sa pole rõõmus, siis hakkab sinu meel rõõmule mõtlema. Kui sa ei tea, mis on armastus, mõtleb su meel armastuse kohta välja 1001 definitsiooni. Kui sa aga armastad, siis pole su meelel enam mitte midagi teha ja meel lihtsalt lakkab olemast."
*
"Me ei korda ealeski midagi, mida me juba teame. Me kordame seda, mida me ei tea ning selle läbi loome me illusiooni, et me teame. Kui me tõesti teame, et ma olen jumal, ma olen ülim reaalsus, siis miks meil on vaja seda iga päev korrutada? Me ei korda ju seda, mida me teame. Me kordame seda, mida me ei tea. Üha uuesti ja uuesti korrates hakkame me looma illusiooni, et me mõistame neid sõnu sügavuti."
:D
Selle peale ma olen mõnigi kord oma reaalsuse olemust ja inimeseks olemise imetabasusi lahkavaid blogitekste kirjutades mõelnud. Et kui see kõik oleks minu jaoks selge kui seebivesi, siis ma ei mõtleks enam selle peale. Ei kirjutaks sellest. Kirjutatul on alati segaduse ja teadmatuse maitse juures... :)
*
Isemõtlemise ja enda eest seismise vajalikkusest:
"Valitsejad lollitavad rahvast alati, öeldes: "Te olete märtrid. Te surete ja loote uue liikumise. Tänu teie surmale sünnib sotsialism, kommunism, ülemaailmne demokraatia. Teil tuleb surra. /Või end alla suruda üldsuse kasu nimel. - minu lisandus./ Üksikisikul ei ole suurt väärtust, väärtus on vaid inimkonnal."
Kuid inimkonda ei eksisteeri mitte kusagil mujal kui sõnades. Kõik, kellega me kohtume, on üksikisikud. Inimkonda ei kohta mitte kusagil. Kusagil mujal kui nendes sõnades ei ole mitte midagi sellist nagu inimkond olemas."
Tore! Ma päris hiljaaegu rääkisin sellest millegagi seoses. Et usk, et kui end nudite sootsiumile 'suupärasemaks', olete hästi teinud, on alusetu. Olge isekam. Püüdke oma õnne. Mitte keegi teine, ammugi mitte mingi ühiskond, ei tule teie eest teile "rõõska õnne sülle tooma", nagu üks luuletaja ütles. Või vähemalt midagi sellist...
:p
*
Vabalt kulgevast, loomulikust meditatsioonist:
"Millised tegurid iseloomustavad mittetegemist? Esimeseks teguriks on see, et su meelel ei tohiks olla millegi tegemise tunnet. Ükskõik, millal sa mediteerima asud, kui sa tunned, et ma teen meditatsiooni, ma tegelen Jumala kummardamisega, ma palvetan, ma teen - ükskõik mida -, siis tegemistunne loob pinge. Tegutsemistundele järgneb alati rahutus, aga mittetegemistundele järgneb rahu, rahunemine. Esmalt, kui me istume mediteerima, siis mõtleme, et hakkasime midagi tegema. Aga see on vale, sest meditatsioonis ei ole mitte mingit võimalust midagi teha. Kahjuks on meie keeled tegemisele orienteeritud keeled. Mittetegemise keelt ei ole olemas."
Haa, ma räägin teile nüüd ühe naljaka loo.
Kui ma viimati Emmakese juures Issakese sünnipäeva tähistamas käisin, siis rääkisin, et olen hakanud üha osavamalt 'tegemata tegutsema', et - teen ainult neid asju, mida ma nagu juba teen, mis kasvavad vajadusest nii loomulikult välja, et pole vaja otsustadagi, et ma nüüd teen. Blogimine on väga hea näide - sageli ma avastan end kirjutamas. Mul on olnud umbmäärane plaan mingist asjast kirjutada, aga ju siis on mõte küpseks saanud ja ma avastan, et olengi kirjutamas, kui hakkan otsima, kuidas juttu kokku võtta :D
Rääkisime sellest, et kui inimene rassib ja tal on elus asju, mida ta tunneb, et peab tegema, siis minu meelest peaks ta hoopis aja maha võtma ja niikaua laisklema, kuni ta avastab end midagi tegemas, sest ta tahab süüa, näiteks.
Et üks tasand on, et ma teen, sest on vaja teha.
Teine tasand on see, et ma ise tahan teha - aga saab sealt veel edasi minna, kus otsus tegutseda käib nii alateadlikult, et sa pigem leiad end tegutsemas. Et selline elusse integreeritud seisud, (võimalikult) pidev voo seisund.
Emmake alguses rääkis, et ikka tuleb teha ebameeldivaid asju - ja kes olen mina, et vaielda. Inimeste reaalsused erinevad, selge see. Ma lihtsalt paljastan omi mõtteid ja kuulan aupaklikult lugusid teiste inimeste reaalsusest.
Siis käis natuke aega möödarääkimisi, mille jooksul me Emmakesega teineteisest päris hästi aru ei saanud ja siis ta justkui väitis, et see, et ma tunnen, et ma võin teha ja et ma siis teen, on üks ja sama asi.
Kuna minu meelest ikka päris polnud, siis ma oma mõtet veel täpsustasin ja ütlesin, et on kolm taset, mitte kaks:
1. ma pean tegema,
2. ma võin teha, teadlikult valin tegemise.
3. ma teen, märkan end tegutsemas.
Selle peale teatas Emmake järsku: "JAH. MINA TEAN, et on kolm astet. Ma ei teadnud, et sinu meelest on kaks.
Mul jäi suu lahti :D, aga temaga vaieldes pole võimalik võita, nagu näha ka juuresolevalt 'pildilt' :D
Ta väänab mõtteid ja sõnu väga meelevaldselt ja märkustele vastab raevuga :D - sa ei saa mingit pointi tõestada, kui su kaaslane selliseid võtteid kasutab :p
Nii et ma võtsin rõõmsasti uue teema, kui olin suu jälle liikuma saanud :D
Noh, Osho, heh... ma millalgi räägin temast ka edasi!... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar