KRISTIN NEFF "Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha"

Loomulikult ma pidin selle raamatu laenutama, sest enda vastu suuremeelne olemine on peaaegu ainuke asi, millest ma viimase aasta või kahe vältel rääkinud olen :D

Eks siin on tõesti sama jutt mis mul. Ei arvanud, et raamatust palju tsitaate saan, aga praegu olen 128. leheküljel ja sain tõestust, et see on korralikult läbi uuritud teema psühholoogidel ja järeldused olid nii kenad, et ma parem panen selle tsitaadi siia kõige esimeseks asjaks ja võibolla siis kunagi hiljem, kui olen raamatut edasi lugenud, teen sellest raamatust lisapostituse - aga võibolla ka mitte, sest ega siin midagi rabavalt uudset ju pole.

Aga nüüd see tsitaat:

Üks teadusajakirjanduse kõige selgemaid ja ühesemaid järeldusi on, et enese vastu kaastundlikumad inimesed kalduvad olema vähem murelikud ja depressiivsed. See seos on tugev: enesekaastunne vastutab kolmandiku kuni poole ulatuses selle varieeruvuse eest, mis inimeste seas depressiooni ja ärevuse osas eksisteerib. See tähendab, et enesekaastunne on peamine depressiooni ja ärevuse eest kaitsev tegur.

No vaat! :)
Olge enda vastu lahked!


Ja varem siia toksitud tsitaadid ka, eestpoolt siis:

*

Kui pakume pidevalt ise endale hoolitsust ja mõistmist, hakkame samuti tundma end hoolt ja tunnustust väärivana. Kui lubame endale empaatiat ja toetust, õpime arvestama, et abi on alati käepärast. Kui mähime end enesesõbralikkuse sooja embusse, tunneme end kindlalt ja turvaliselt.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli küll nooremana nii, et mina pakkusin oma partnerile hoolitsust ja mõistmist ning ootasin, et tema jälle omakorda mind sellega varustaks. Ma ei tulnud üldse selle peale, et ma peaksin ise ennast mõistma ja lohutama. Kui mina olin kogu aeg oma partneri vajadustele häälestatud, siis eeldasin, et tema peaks samamoodi olema minu vajadustele häälestatud. Kui partner oli tähelepanematu, olin jõle kuri, sest mulle tundus, et ta jättis mu ilma võimalusest toetust saada. Kuid see on lühinägelik seisukoht. Mees näiteks on kogu aeg nautinud toetust, aga seda boonusena. Enese suhtes mõistva inimesena ei sõltunud ta välisest toetusest ja kui tal oli raskem, siis keskenduski endale, mitte mulle. Nüüd leian, et nii ongi hea, ainult et - parem oleks, kui inimene lihtsalt omaette ei hoiaks vaid ütleks oma partnerile, et ta on hetkel endale keskendunud, ja mille pärast.
Samas tuleks eneseavaldamisoskust kellegi pealt õppida - ei saa oodata, et see ise hakkab ilmnema ning ei saa süüdistada inimest, kes ei heieta pidevalt sellest, kui imelikult ja haavatavalt ta end täna tunneb.

*

Peonarkootikum MDMA (teisisõnu ecstasy) jäljendab oksütotsiini toimet ning seetõttu ollakse pärast selle tarvitamist nii enda kui ka teiste vastu pehmem, armastavam ja sõbralikum.

Oh mah gahd! Ma arvasin, et see ajab niisama elevile, teeb energiliseks.
Ma paneks kõik inimesed vahetult enne töölt koju pere juurde jõudmist ecstasyt või oksütotsiinisutsukest võtma - siis elaksid kõik pered teadmisega, et mitte kusagil pole nii hea kui kodus, ja mitte keegi pole nii tore kui su oma pere.
Vah, narkodiiler oleks minu tõeline kutsumus :D

*

Kui oleme langenud lõksu ja hakanud arvama, et asjad peavad hästi minema, siis kaldume arvama, et et miski on kohutavalt valesti, kui meil äkki hästi ei lähe. /.../ Kui läheneksime täiesti loogiliselt, siis arvestaksime tõsiasjaga, et tuhanded asjad võivad elus iga hetk viltu minna, seega on väga tõenäoline - õigupoolest lausa möödapääsmatu -, et kogeme reaalselt raskusi.

Mõeldud on siis lõksu, mille sisuks ongi arvamus, et kui me oleme arukad ja head, siis peab meil kogu aeg hästi minema ja tülin/möödapanek/raskus on tulnud meie eksimusest või eksitusest.
Väga nõus!

*

Kui oleme näinud palju vaeva endast positiivse pildi loomisega, siis kipume tajuma ohtu, kui teistel läheb meist paremini.

Hmmnjaa, seda minagi kogu aeg räägin. Et kui me pingutame, siis tahame selle eest tasu, mille üks osa kipub enamasti olema see, et teised ütlevad "ohhoo!", kui me enda saavutustest räägime :D.
Eriti teravalt torkab see silma USA filmides ja seriaalides, kui need, kes on saanud doktorikraadi, nõuavad, et neid kutsutakse doktor 'Smithiks', mitte härra 'Smithiks' ja parandavad nördinult otsekohe, kui keegi neid argise härra-tiitliga ristib. See on pööraselt huvitav, sest näitab ju just nõrkust ja sõltuvust, inimese väiksust.

*

Siin on tsiteeritud Hermann Hesset:

"Te teate sügaval sisimas päris hästi, et on olemas vaid üks ime, üks jõud, üks lunastus ... ja seda nimetatakse armastuseks. Armastage siis oma kannatusi. Ärge punnige neile vastu, ärge põgenege nende eest. See on teie tõrksus, mis haiget teeb, ei miski muu."

Mulle hakkab tunduma, et sada aastat tagasi teadsid kõik inimesed, et kannatuste eest ei saa ära joosta ja neid ei saa eitamise, teesklemise ja bravuuriga vähendada - ikka ainult enese inimlikkuse aktsepteerimisega.
Aga noh, raske on oma lapsi õpetada samaaegselt võimalikult kõrgele hüppama ja kaotustega leppima. Ei tule leppida mitte niivõrd kaotusega kui sellega, et suur hulk energiat läks raisku. Leppida ei tule mitte sellega, et energia läks raisku, vaid et me olime pingutuse tõttu teiste suhtes kärsitumad ja jäime lõbust ilma, tehes sel ajal - nagu selgub - tulutut tööd. See muidugi ei kehti pingutuste puhul, mida teeme nokitsedes asja kallal, mis meile endale põnevust ja huvi pakub. Sageli aga pingutame selleks, et ühiskonnas tunnustust saada, väljendugu see siis kõrgemas palgas, suuremas tunnustuses või paremas seksuaalpartnerite valikus :p Kui anname oma rõõmu ja jõu ära ja ei saagi midagi vastu, siis on ikka paha tunne küll... (Rõõmu ära andmise all pean ma silmas seda, et kui meil on raske, siis räägime teiste inimestega ära-sega-mind-toonil, isegi kui need on meie kõige kallimad.)


See raamat ilmus alles mõned kuud tagasi, nii et raamatukogus tuleks end ilmselt järjekorda panna ...
Samas, tõlge või teksti toimetamine on niruvõitu ("ning see õigustab omakorda tema õiglast viha"), nii et otseselt soovitada ei saa.


Aa, aga tegelikult midagi rabavat ma lugesin küll.

Võibolla te teate, et autistlikud lapsed on kergesti üle stimuleeritavad, mis tähendab, et neil võib ka väljaspool kodu vingeid jonnihooge ette tulla. Ma ise alati mõtlen, kui mõnda vanemat kui nelja-aastast poe ees kriiskamas näen, et ehk on jonn, ehk on autism. Aga olen küll näinud mööduvaid tädisid kurja nägu tegemas ja näpuga viibutamas käimas neile lastele. Selles raamatus aga ütles üks naine, et tema autistist lapsele andis võõras tädi poes laksu, et last distsiplineerida.
Vaat see tõesti rabas!