"Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega, kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata."
Jälle Krishnamurti ja see pole minu rõhutatud tekst - nii oligi juba originaalis.
Et siis vahva: jälle sama jutt, mis mul viimasel ajal! High five, Krishnamurti! :D
2 kommentaari:
A ma'i saa aru. Hüpata? Kuhu? Kõrgemale-kaugemale? Kellestki üle? Üle oma varju?
Noo ei, ma arvan, et endast üle ronida üritada pole küll üldse vaja ja see on lausa kahjulik.
Tsitaat varasemast postitusest:
"Käitu oma loomusele vastavalt ja ära arva, et sa pead ennast ületama - sa pead ikka ennast hoidma ja endaga 'koos olema', mitte sellest üle ronida püüdma.
Teiseks - õiget elu elades tundub tõepoolest, et sa ei pea lillegi liigutama."
Ma püüdsin omaenda blogi guugeldada, aga ei leidnud seda õiget "hüppe-kohta" ikka üles, ainult selle:
"Mõned päevad tagasi sain aru, et minust on märkamatult saanud müstik.
Müstik oled sa siis, kui oled heast peast hakanud elu usaldama ja tunned osadust kõigega ja oled üpris püsivalt õnnelik. On tõesti 'müstiline', miks peaks keegi universumit, jumalat või elu järsku usaldama hakkama. Meil kõigil on olnud valusaid luhtumisi. Usalduse ja osadustunde teket ei saa loogiliselt selgitada. See nagu juhtuks iseenesest. See on väga puhastav kogemus ja iga tavaline päev näib imeline."
Kõige olulisem - tegelikult seda 'hüpet' teha pole üldse vaja. Saab ka ilma. Ja võibolla seda pole isegi võimalik teha... Mul on selline tunne, et minuga see lihtsalt juhtus, ise.
Kui me maailma vaatleme ja tundma õpime siis oleme nagu ringi keskpunktis ja laiendame seda horisonti: meie teadmised laienevad ja samal ajal laieneb ka see puutekoht tundmatuga, nii et mõneti jääb lausa tunne, et saame üha teadlikumaks kõigest sellest, mida me veel ei tea: mida rohkem teame, seda lollemana ennast tunneme.
Kui mingil põhjusel juhtub see 'hüpe', siis järsku sa enam pole ringi keskpunkt, vaid oled kuidagi selle ringi kohal ja näed, kuidas nagu seeneniidistikuna kõik omavahel seotud on. Siis saad aru, et absoluutselt kõigel, mida inimesed ütlevad ja teevad, on seonduslik põhjus, mistõttu kaob arvamus, et inimesed teevad vigu. Vigu pole.
Ehh, ega ma vist paremini seletada ei oska küll..., aga jah, pole vaja hüpata, kui seda on üldse võimalik tahtega teha... mina ei teinud, nii et mina ei tea :)
Ma pigem ütleksin, et see hüpe toimus, kui ma enam ei tahtnudki ennast hullumoodi arendada..., kui ma nagu 'endasse rahunesin'...
Postita kommentaar