Autorit mina küll välja ei loe.
Eks ma olen leierdanud sel teemal juba küllalt, aga inimesed minu ... kaugemas läheduses ...? :D ei taipa sellst justkui midagi ja ka internetis kolades jääb mulje, et inimesed üldiselt püüavad heategude tegemise harjumuse kujundamise kaudu heaks saada.
Millal saab inimene heaks?
Ma arvan, et siis, kui ta ise tunneb, et ta on hea, tahab head, mõtleb head.
See aga tuleb endaga tegelemisest, mitte maailma paremaks muutmisest, või õieti: kui inimene endaga tegeleb - ausalt, aupaklikult ja hellalt -, siis ta ühel hetkel vältimatult tunneb end hästi, heana, ja elab otsekohe ka heas maailmas ning maailm saabki parem.
Hea olemine - nüüd juba ka teiste vastu - lihtsalt juhtub. Sellega pole üldse vaja eraldi tegeleda.
Aga seda ma ei tea, kas palju suhtlev ja paljude inimestega kohtuv inimene saab seda saavutada, sest inimesed ajavad meid ju närvi :D
Ma arvan, et üksi metsas inimene ei viitsi näiteks ropendada...
Enamik ropendab selleks, et teistele teada anda, et nüüd on ta tõeliselt pahane või tige :p
Ilma vägisõnadeta teised ei usu ju, võtavad kergelt...
Ja tasapisi jõuab vandumine ka sisekõnesse, näiteks kui internet jukerdab või midagi maha ajad...
Väiku avaldas eile arvamust, et ropendavad inimesed on ebanormaalsed, lausa haiged.
Mind hakkas huvitama, et kui geisid on, ütleme, 10% ja ropendavaid inimesi 80%, siis kumbad on tema meelest normaalsemad/tavalisemad? Võiks ju olla, et ropendajad, sest nende esinemissagedus on nii suur ja ka esinemissagedust võib ju normiks pidada - kui 80% inimestest midagi teeb, siis see on ju norm.
VT leidis, et homoseksuaalne inimene on ikka palju normaalsem, olgu pealegi haruldasem.
Eeldusel muidugi, et ta ei ropenda :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar