Jutuke uhhuudele

Mul oli kunagi superlahe emakeele-kirjandusõpetaja, kellel olid väga jõulised arvamused.
Kirglikud inimesed on alati põnevad ja eriti tore on, kui nad ei tee seda viga, et arvavad, et nende tunnetatud tõde peakski laienema üle ilma ja tema - hüüdnimega Mure Maik - oli just selline supervõimas ja väga armastatud õpetaja.

Igatahes tema suust kuulsin ma esimest korda mõtet, et kui inimene on endaga rahul, siis ta areng peatub.
Tundsin kohe, et see on täitsa vale, aga mul polnud tollal seda va argumenteerimisauru.

Nüüd ma mõtlen, et kui inimene, arenedes, mingil hetkel peaks soovima millegi pärast oma arengut peatada ja jääb vaimselt suletuna kinni hoidma 'praegusest elust', siis võib areng, jah, huugama jääda, nagu käivitatud auto, millel on potentsiaal edasi liikuda, kuid keegi ei vajuta gaasipedaalile..., aga üldiselt ma arengu seisma jäämisesse ei usu. No kesse usuks! :D Punnita seal ühe koha peal olla palju tahad, aga ükskord keegi kasvõi müksab su liikuma, või liigud tasapisi ikkagi nii, et ei kavatse seda märgata. Mina igal juhul paigalseisu ei usu, kuigi suur hirm hoiab meid kindlasti kohal kinni, kui meil on kavatsus vales suunas end liikuma sundida - ja jumal tänatud selle hirmu eest! Loen Instas nii palju loosungeid selle kohta, et kõige rohkem arendab meid asi, mida me kõige rohkem kardame. Oh, jumal küll, pole seda vaja uskuda! Ükskõik, kas asi on karjääri-hariduse vallas või kuulub pigem romantika kilda - hirm annab märku, et mõtleme minna vales suunas, puntra-poole. Kui me tahame teha midagi kaelamurdvat aga 'õiget', siis tunneme elevust, mitte vastikust-hirmu. Ega 'kõhutunne' ei valeta!

Mu lemmik juutuuber Teal Swan postitas hiljuti video: Integration - The True Mission of God.
Põhiliselt ta seal kinnitas, et 'Jumal' on armastus ja armastus on osadus. Kui me kedagi/midagi armastame, siis tahame selle endasse võtta niivõrd, kui see on võimalik. Seega ei viibuta jumal meile pilvepiirilt näppu ja ei manitse 'korralik' olema, vaid armastab meid 100% täpselt sellisena, nagu me oleme, koos kõigi nende omadustega, mida me ise enda puudusteks loeme.

Ja ka inimene ise, kui tal on tugev enesekaemus=arusaam jumalikkusest, oskab armastada ennast üleni.

Aga miks enamik meist siiski ei oska ennast niimoodi armastada?
Ma arvan, et armastus eeldab suurt mõistmist ja kaastunnet. Kui me aga oleme enda suhtes kaastundlikud, siis avastame, et meil on raske sundida end tegema asju, mida me teha ei taha. Selleks, et oma kohustusi täita, peame me sageli enda vastu halastamatud olema. Efektiivsuse ja eneseväärikuse nimel säilitatakse kriitilisus enda suhtes - ja seega väga sageli paratamatult ka kriitilisus ümbritsevate inimeste suhtes. Kui meie peame ennast pingutama, siis hurjutame ja põlastame neid lillelapsi, kes alati lähevad kergemat teed. Teiste inimeste lihtsa-elu valik kõigutab meie arusaama pingutamise vajalikkusest ja me mõistame ullikesi hukka, isegi kui nad on silmnähtavalt õnnelikumad kui meie - millest võiks ju järeldada, et nad on millestki paremini aru saanud. Õnnelik = tark. Me ise valime tulemuse olemisele, sellel on ränk hind ja seega me soovime, et teised oma valikutega meie eluviisi valideeriksid.

See viimane lõik läks nüüd Teali jutust täitsa mööda, aga oli tema videost siiski inspireeritud.

Ma ei saa öelda, et valige tulemuste asemel õnn/elu hetkes.
Ega kust mina tean, kuidas ja kustpoolt see õnn teiste inimeste õuele tuleb...
Aga mu enda kogemus ütleb, et mida ausam ja järeleandlikum ma oma tahtmiste-mittetahtmiste osas olen olnud, seda õnnelikum, kindlasti. Ja hästi lahe, et ka VT seletas täna sel teemal pikalt, et parem on teistele öelda, et 'aga ma ei taha seda teha', kui ära teha ja siis vastikult käituda, et teine tunneks, et tegi sulle oma palvega liiga :D

Autentsus on ikkagi õnnelikkuse võti, aga kas me julgeme seda kasutada ...?

Eks igaüks peabki seda ise otsustama.
Võibolla ongi liiga vara!
Mida mina teiste inimeste teekonnast tean?!

Igal juhul - katsuge elada nii, et te ei sahmerda selle nimel, et saaks kunagi hiljem õnnelik olla! :)
Ja ikka-ikka, püüdke leida viis kallistada oma vea-mälestusi!
Ärge unustage, et te ei teinud midagi valesti ja ei tee ka edaspidi.
Elu on müsteerium - imetlege seda. Ärge püüdke seda kontrollida!

Luv ya! 💖