teisipäev, 11. aprill 2017

Pudi

Mulle nii meeldib see ülehoolitsev e-aeg, kus arstiaja kohta selle lähenedes teavitus saadetakse.
Kolmapäeval (homme) kell 12 on mul aeg, eile tuli selle kohta e-kiri ja täna, hetk tagasi, tuli mobiilisõnum ka veel.
Vanasti mul tekkis aja lähenedes üha kindlam veendumus, et olen selle niikuinii endale valesti üles märkinud. See ebakindlus kasvas nii suureks, et paar tundi enne arstiaega hakkasin ma mõtlema, et pole üldse mõtet minnagi! :D Aga niipea kui mõtlesin, et helistaks siis registratuuri ja küsiks üle, tekkis jällegi tunne, et kuidas ma siis ikka valesti kirja panin! :p
Hakkan riietuma - jälle mõtlen, et nagunii sai valesti kirja, parem oleks mitte minna ja lolli mängida seal arstikabineti ukse taga :D

Aga nüüd - saan ühe kirja, võrdlen märkmeid - kõik õige!
Saan teise kirja - jälle, hoolikalt võrdlen oma märkmiku andmeid sõnumi sisuga.
Kõik õige! Eksimisvõimalust pole.
Huhh! :D


Ja veel mulle nii meeldib VT kool!
Õpetajad räägivad sageli seiku ja kogemusi oma elust, mida mulgi kodus huvitav kuulata :D
Ja kui ma eile soovitasin Väikul lugeda "Krahv Monte Cristot" selgus, et kaks õpetajat on juba lastele seda raamatut tungivalt soovitanud, kusjuures kumbki polnud emakeele-kirjandusõpetaja!

- - -

VT küsis minult eile, et kuidas see saab niimoodi olla, et mõnede oma sõpradega pole vahel mitte millestki rääkida, kuigi nende elud on ju nii teistsugune maailm, millega tutvudes saaks iga nurga peal "ohhoo!" imestada, aga mind tunneb ta läbi ja lõhki ja ikka jutustame iga päev ja kogu aeg on huvitav.
Hee, ma pole ise nagu selle peale kunagi mõelnudki, et kuidas me siis muudkui jahvatame ja jahvatame - teemad ja arvamused peaksid ammu juba 'otsas' olema...
Küllap siin on ikka lihtsalt avatus ja usaldus mängus, et teistega jutt otsa saab...
Jälle punkt avaluse kasuks! On huvitavam!

- - -

Ma vaatan, et me kõik oleme hakanud omletti erinevalt sööma.

Mees: 2 muna, majonees, leib-sai kõrvale.
Mina: 1 muna basiilikupulbriga, hapukoor, kaks viilu leiba kõrvale.
VT: 3 muna, kaks viilu kuiva leiba.

- - -

Avastasin endale kimbu eelarvamusi.

Mõtlesin üle pika aja oma kunagise naabritüdruku peale, kellel nagu ei läinud eriti hästi tollal, Mina kolisin tema kõrvale alles 15aastasena, tema oli mõned aastad vanem, aga kuidagi tõrjutud kohalike seas millegi pärast, mis jäi varasemasse aega. Ta sai lapse ja peika ei andnud üldse näole ... Siis elas ta veidi eemal mingi alkohoolikuga...
No vaat, lõin tema nime FB'sse nagu iga stalker teeb ja nägin, et ta tütar on nii suur ja ilus ja elavad Soomes ja mõtlesin just, et näed kui tore, neil läheb siiski hästi, kui nägin, et tütar on oma FB tutvustusse pannud mingi piiblilõigu tähise (st lõik ise polnud kirjas, aga midagi sellist nagu Matteuse 12.23) - ja ma kohe mõtlesin, et oi, paistab, et midagi on siiski pahasti.
Hakkasin ise ka selle mõtte üle imestama ja sain aru, et mul ongi selline arvamus, et kui tänapäeval noor inimene on aktiivselt ja avalikult kristlane, nii et see nende Insta ja FB kontodel välja paistab, siis on nende elus midagi vussis, nad on 'alahoolitsetud', 'vähearmastatud', hirmunud ja/või kurvad.


Teine mõte:
homoparaadid täiega rikuvad homode mainet, jättes neist mulje kui kerglastest liputajatest.
Samamoodi rikuvad veganite mainet teiste inimeste pitsapiltide all räuskajad, kes hakkavad raevukalt rääkima lehmade vangistamisest, vägistamisest ja nende laste röövimisest ja tapmisest.
Ma mõtlen vahel, et kas need inimesed ikka üldse on tegelikult veganid, või nad lihtsalt leidsid mingi sildi, mille all ennast teistest paremaks pidada ja teisi halvustada? Võiks arvata, et kui inimesel on nii väike kontroll oma emotsioonide üle, siis ta ei suuda kontrollida ka seda, mida ta suhu paneb.

VT klassiõed vaatavad seda prooviabielu-saadet ja VT on siis ka vaadanud - kusagilt Internetist.
Ta ütles, et üks tüdruk seal armus esimesse kolmest prooviabikaasast ja temaga koos olemise ajal sõi kõike, aga kui saabus teine, kes on elukutselt kokk, siis tüdruk avastas järsku, et ta ei söö igasuguseid asju, nii et kokapoiss ei saanud teda oma oskustega õnnelikuks teha. Aga kui piiga korra purjutas, siis vitsutas küll vorstikesi, nii et seda nägu :D
Mulle tundub, et need raevukad veganid peavad olema sama tüüpi piprad! :D


Aga teleka vaatamisest veel selline lugu, et mul kukkus kunagi teleka tagant juhe ära ja ma ei märganud. Mõtlesin, et hea küll, telekas läks katki ja mitu päeva hiljem tolmu pühkides alles sain aru, milles asi. Püüdsin juhet tagasi panna, aga selleks oleks tulnud telekas ette kallutada ja mul polnud piisavalt pikki käsi, et õlaga telekat toetada ja juhet sinna tagasi toppida.
Mõned nädalad hiljem võtsin oma kolmest puldist (telekas, videomakk, digiboks) patareid välja ja tõmbasin juhtmed pikendusest välja, et ma nagunii ei vaata.
Ja üleeile tõi VT oma kolm pulti ka minu tuppa. Et tema ka pole paar kuud telekat vaadanud ja pole mingit isu seda ka tegema hakata. Nii et võtsin ka tema omadel patareid välja ja tassisin aga kõik puldid esikusse karpi, teleka aga viisin elutuppa. Panin budapildi jälle keskele, teen kunagi ka pilti, aga täna on väga pime ja ma tahaks seinale kleebitud asju veidi ümber tõsta, kuid pole veel otsustanud, kuidas - ei leia vist sümmeetrilist paigutust, millest on kahjuvõitu :)

Vaatasime, et kui tahame sama kiiret ja tugevat internetti, siis pole eriti vahet, kui me telekanalitest ametlikult loobume, nii et paketi jätame ikkagi samaks, kuigi nüüd üldse keegi telekat ei vaata, need pole enam isegi elektrivõrku ühendatud. Välja arvatud köögi oma, tegelikult... Ei tea, kas ma ulatungi seda välja tõmbama...? Peab vaatama.

Vaat, selline elu meie metsas :)

14 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Imelik,mulle see Monte Cristo ja 3 musketäri ei meeldinud,kuigi muidu lugesin läbi kõik,mis kätte sain.Siis ei suutnud ma lugeda veel Nils Holgerssoni,mis oli kohutavalt üles kiidetud.Olen mõelnud,et peaks nüüd uuesti proovima,ta on mul vist isegi olemas.

karikate emand ütles ...

No see vast polegi täiskasvanute kirjandus? Või on?
Mina lugesin seda ikka siis, kui ta ilmus, kas 80. lõpus või 90. alguses, olin siis 11-12-13... Meil oli see kodus ja siis lugesin paarikuise vahega kaks korda. Kõik oli nii salapärane, armastus, reetmine, kuld, narkootikumid, kättemaks... :D
Ega rohkem pole lugenud ka...
Mul on paljude vanade lemmikutega lausa nii, et me lihtsalt ei julgegi vist mitte kunagi neid üle lugeda, sest ei taha oma mälestust rikkuda.

Musketäridega on nii, et minu mees kogu aeg räägib, et seda kirjutas Dumas' algselt ajaleheveeruna ja sai rea kaupa tasu, nii et lühilausetes dialooge on kõik kohad täis :D, sest iga uus tegelane ütleb oma repliigi või ühmatuse ju uue rea peal :p
Aga tema loeb oma lemmikkohti küll kogu aeg üle...
Ma ise lugesin haaratult, kuid pole üle lugemisele mõelnudki, järelikult ka polnud päris minu teema.

Aga Nils Holgersson ei meeldinud mulle ka. Pole õrna aimugi, kas ma viitsisin selle lõpuni lugeda, kuigi mul on suur vastumeelsus raamatute pooleli jätmise suhtes.

Kai Klaarika ütles ...

Mida see vegani kohta näitab, kui ta purjus peaga rumalusi teeb ja vorsti sööb? Miks siis pipar? Et kui teed purjuspeaga rumalusi ja pärast kahetsed, siis oled pipar? Aga kui ongi kahetsusväärne tegu?

karikate emand ütles ...

Ei, pipar ikka avalikkuse ees, et vorst on fui, aga vabamas õhkkonnas - purjus peaga või üksi kodus - kõlbab liha kenasti, kasvõi iga päev, sest keegi ei näe või saab purjusolemisega välja vabandada!

Ühe Yin/Yang tabeli järgi on liha kõige 'yang'im' toiduaine ja alkohol kõige suurema Yin energiaga toiduaine. Selle järgi on väga loogiline, et purjutaja soovib liha, et ennast tasakaalustada.
Kas ta võib siis end veganiks nimetada? Ma olen ilmselt liiga jäik, aga ma ütleks 'ei'.
Eriti kui ta purjutab mitu korda nädalas.
Muidu ma võiks ka ennast liha mittesööjaks nimetada, sest söön seda mitte sagedamini kui paar korda kuus ja siis umbes nii, et puhastan VT'le kana ja lutsutan kondid puhtaks. Ma lihasööke teen endale vast paar korda aastas, aga söögitegemise ajal mõnikord (tõesti harva) maitsen soolasust, kui suudan - tavaliselt tahaksin proovida, aga lihtsalt ei suuda liha suhu panna ja pean vabandama, et pole proovinud, kuidas maitsestamisega lugu on.

karikate emand ütles ...

Kuid jah, ma ütlen alati, et söön kõike, mida tahan, mille järgi isu on. Mul on siiski tunne, et ma söön OLULISELT vähem liha kui mõni võitlev vegan.

Aga kust ma tean, eks? Lihtsalt tunne on selline nende sõnavõtte lugedes ja pilte vaadates.

Kai Klaarika ütles ...

See pole kellegi isiklik piparlus, et vorst on fui. Vorst on halb, sest see on asjatu loomade piinamine. Ja tihti on inimesed enne selle suure asja taipamist olnud tavalised vorstisööjad. Vahel on siis ju raske endale ses mõttes vastu seista. Tead, mis on vale, aga teed ikka. Ei maksa ju halvustada. Võiks proovida mõista.

Kai Klaarika ütles ...

Aga muidugi ei peagi end sildistama, kui sa 99% eksimatu pole. Mina küll ei saa end sildistada. Aga ma saan aru, miks tahetakse olla ja/või ollakse vegan.

karikate emand ütles ...

Mm, see on tõesti väga intrigeeriv mõte, et ka silmakirjalikke inimesi tuleks toetada, sest sellel on põhjus ja sageli 'hea' põhjus. Inimene tahab olla hea, aga kui päriselt ei jaksa, siis karjub teiste pihta, mida peaks endale ütlema.

Olen ka tegelikult sageli mõelnud, et kuhupoole ma - totaalse aususe ja avameelsuse armastajana, kes ausust peab tähtsamaks igasugusest laitmatusest - siis kaldun: kas olen selle vegani poolt, kes ütleb välja, et sööb vahel midagi, mis pole päris ainult taimne, või selle poolt, kes ei ilmuta oma eksimusi avalikult ja justnimelt selle tõttu saab olla inspiratsiooniks teistele, tekitades usku, et on võimalik elada ainult veganina - see pole ettevõtmine, mis tuleks kohe lootusetuna maha kanda.

Ja tõesti ei teagi!
Nii palju olen mõelnud, aga ikka ei tea.
Mu enda puhul kindlasti mitterääkimine oleks hästi palju jubedam, kui eksimuste tunnistamine ja ma niikuinii eeskujuks ei sobikski, sest mul on kindel kavatsus igas asjas teha seda, mida ma ise tahan - mitte ainult toitumises.
Mul on selline tunne, et mulle ikkagi lihtsalt meeldib vaadata 100% vegan-instagramme ja mitte teada, mitte mõelda, mida nad pildilt välja jätavad :D


Aga mulle tundub, et need kümned või sajad tuhanded veganid, kes seda 100% on, ei käigi eriti teistega pahandamas, sest nad saavad aru, kui raske see on, nemad lihtsalt jagavad lõputu kannatlikkusega infot, aga teevad seda oma kontode/platvormide all. Ja kindlasti veganlus muudab maailma paremaks ja puhtamaks paigaks. Ma ka heameelega oleks vegan, kuid mulle tundub, et kui sa ikka pead mitmeid toidulisandeid selle veganismi kõrvale tarvitama (organismid on ju nii erinevad ja isegi sama organism erinevas kliimas võib vajada hoopis teist toitu), siis pole see laias laastus inimesele sobiv toitumisviis (üksikutele kindlasti!) ja piisab täiesti sellest, kui me vähendame liha ja piimatooteid oma menüüs, olles teadlikud, kui kasulik see meie planeedile on. Näiteks meie ei ole enam ammu-ammu juustu ostnud, ainult Väikule, kui ta tellib, ja siis see kõik ongi ainult talle, keegi ei nakitse sealt kõrvalt... Aga väga huvitav asi meenus praegu - jõuludeks kinkisid erinevad inimesed meile kokku 5 juustukäntsakat! :D
Ei tea, mis märk see veel oli!?! :D
Me juustu maitset armastame küll kõik väga ...

Kai Klaarika ütles ...

Iga normaalne inimene jagabki ju kannatlikult infot, ei räuska-röögi.
Taimetoitlastele on ainult vitamiini b12 lisaks vaja.

karikate emand ütles ...

:)

Skarabeus ütles ...

Holgerssonist.Kui see esimest korda välja tuli,peeti seda piltlikult geograafiaõpikuks.Mäletan, et mulle isiklikult meeldis kohutavalt.Aga ma olen vana kah,omas ajastus,kus kõik mõõõdupuud olid teised...

karikate emand ütles ...

Ahhaa! Geograafia ja vene keel olid minu meelest kõige tüütumad õppeained maailmas! :D

Eve Raudla ütles ...

Ma olin lapsena suur raamatukoi,aga jah,pikki loodukirjeldusi ei suutnud lugeda.Aga näiteks üks mu lapsepõlvelemmikuid Kalle Blomkvist ja Rasmus algab ka kolmveerandleheküljelise looduskirjeldusega kohast,kus asus professori suvila.See oleks peaaegu raamatust eemale peletanud.Õnneks sirvisin ja sattusin huvitavatele kohtadele.Praegu tundub see kirjeldus igati muhe.

karikate emand ütles ...

Nii vahva! :)

Mu mees jälle räägib, et oli väike poiss, kui sai sünnipäevakingituseks "Valgekihva".
Ta oli kuidagi varem juba seda raamatut silmanud ja teadis, mille ta saab ja oli tohutult õhinas, et suur hundi pilt kaanel ja kindlasti kohutavalt põnev! Ja pidi siis esimeste lehekülgede pikkade looduskirjelduste juures pettumusest peaaegu nutma hakkama. Isegi hundid tulid mängu alles hiljem :)