laupäev, 8. aprill 2017

Inimesed meie elus

Ma olen mõelnud, kui "mõttetuid" ja ebameeldivaid inimesi mu elus on olnud, ja et see idee, et me peaksime kõigilt meie elus olevatelt inimestelt midagi õppima, on täiega solvav :D, sest ...!
Ja et kindlasti pole kõik nii täpses seoses välja rihitud, et kõik inimesed, kes kohtuvad, on õpetamas kõiki, keda nad kohtavad..., aga
samas sain alles täna aru, kui kohutavalt palju mind on aidanud Venna ja Z lahkuminek.



Mu Vend on see inimene, kes püüdleb ideaali poole. Pühapäevahommikused pannkoogid, talvised jalutuskäigud metsas, sõidud mere äärde, igal asjal oma koht, kes kasutab, see puhastab, ilus, korras, teadlik elu. Superisa! Hooliv kaasa, kes ei ropenda, pole labane, vahel harva napsutab, aga kui korra kolme aasta jooksul purju jääb, siis häbeneb silmad peast ja külvab naise kingitustega üle.
Ilus ka veel! :D
Musklis ja sale.
Z ütles, et kui ta Venda esimest korda nägi raamatukogus, kus Z töötas, siis ta mõtles, et see on kõige ilusam mees, keda ta elu sees näinud on.
Nii et täiuslik mees! :)

Ja Z - naerusuu, tohutu süda, tohutult avar ja kõikelubav elunägemine, ilu, tugevus, julgus, seiklushimu.
Olen kindel, et ta ei karda mitte midagi.
Ta on nagu leegitsev süda :)

Ja mu täiuslikul Vennal 'õnnestus' ta ebakindlaks ja õnnetuks muuta.



Just selle pideva "teeme kõik ilusti ja muudkui aga areneme ja räägime" suhtumisega.
Vend on selline... "ehitaja", Z on pulbitseja - jõgi, mis iga käänaku peal uue elu avastab ja seda vaimustusega tervitab.


Seda kurbmängu kõrvalt vaadates oli mul nii palju lihtsam (kuigi tervelt kaks aastat võttis ikkagi aega!) jõuda arusaamisele, et me - iseenesest, täpselt sellisena nagu me just praegu oleme, oleme täiuslikud. Sellest, mis me oleme, on küllalt. You are enough! Me ei pea mitte kunagi mitte kellegi ees ega mitte millegagi oma olemasolu õigustama või seda kuidagi välja teenima. Sellel, mis me oleme, on tekkimislugu ja põhjus ja see lugu on võibolla kurb, aga kindlasti ilus ja sügavalt puudutav. Kui me ise näeksime kõiki oma kujunemise harusid, siis me tormaksime ennast kallistama ja ütleksime endale, et oleme kõige ilusamad inimesed maailmas. Nagu ka kõik teised! Meiega on kõik korras, kõik on hästi! Ja teistmoodi pole!

Seega see hirmus kurb lugu minu suguvõsa harus ehk suguharus :p aitas mind jube palju.
Polegi siis vist ime, et ma olen nende suhte peale nii palju mõelnud - see aitas mul iseennast selgemaks saada.
Siit ka mõtlemisainet teistele inimestele: kui te ise või teie sugulased või psühholoog teid häbistab/häbistavad, et mõtlete liiga palju teiste inimeste probleemidele, millega teil midagi pistmist pole, siis ärge üldse uskuge! Me ei mõtle asjadele, millega meil pistmist pole! Teiste inimeste elud huvitavad meid, sest nende näidete abil, nende mõista püüdmise abil, püüame luua selgust enda ellu.
Teine variant on, et mõtleme teistele, kuna enda elu on liiga õudne! :)
Sageli saame alles hiljem aru, kudapidi see sedapuhku oli...
Nii või teisiti - me mõtleme just selle peale, millele meil vaja on mõelda! See võib olla asendus, kuid siis meil ongi hetkel aseainet vaja. Kõik on ok! Kõigeks on oma aeg.

(((Keda huvitab, siis Z töötas vahepeal 3-4 nädalat Tallinnas, aga ta lasti lahti, sest ... :D Eestis ei hoita tööl inimest, kes oma vigadele osutamise peale naerma puhkeb :D.

Ikkagi, ma arvan, et igaühe ellu - kas nüüd just töö- ja pereellu, see on natuke raskem küsimus? :D - kuluks selline elav ja tuline ime ära nagu Z. Kui ma peaksin kahe käe peal üles lugema asjad, mille eest ma praegusele elule kõige tänulikum olen, siis Z top 10 hulgast ei puuduks! Kuigi ma endiselt temaga ei suhtle :D.

Kus Z praegu on ja mis ta teeb, seda ma isegi ei tea, pole paar nädalat nagu uurinud.)))



YAY! 🙋🍀
:p



Siis umbes kuu aega tagasi juhtus selline asi, et ma mõtlesin, et oo... ma olen kogu aeg mõelnud, et mida paganat ma Emmakese pealt küll õppima peaksin? Ma tahaks enam vähem igas asjas tema vastand olla. Ja siis järsku mõtlesin, et Emmakesele pole keegi piiride kohta nii karme ja valusaid õppetunde andnud kui mina. Et äkki on asi lihtsalt niipidi, et Emmakesel on väga vaja just selliseid õppetunde, mida minusugune asotsiaal ja kompromissitu inimene saab pakkuda lämmatajale. Ja kujutage ette, ma avasin arvutis Instagrami ja seal oli esimese pildikesena just selline mõte, et kui meile näib, et me kontaktist midagi ei õpi, siis võibolla olime hoopis meie selles suhtes väärtusliku õppetunni andja.
Nii et... kõik ikkagi võib olla tihedamas seoses, kui ma siin vahepeal mõtlesin..., et kui täpselt seda kangast ikka kududa annab? Kas ikka kõigi elus on iga sekund täpselt välja arvestatud selliseks, mida tema areng vajab? Äkki siiski? :)



Ja siis ma veel mõtlesin sellele, et ma ei suuda kujutleda, et mõni narkootiline aine saaks anda suurema õnnetunde, kui mina siin vahepeal niisama molutades kogen. (Iga päev, põhimõtteliselt. Praegu ka! :D)



Ja sealt edasi, et ma olen alati arvanud, et naine vajab selleks, et elu tunduks õnnestunud, kasvõi üht sellist suhet mille puhul ta tunneb, et enam õnnelikum ja lähedasem olla ei saagi! Keegi pole kunagi olnud õnnelikum!
Aga et kui ma praegu, niisuguse tundega, mis mul praegu on, oleksin näiteks 20-aastane, siis ma küll suhet ei tahaks. Iga suhe on kaasa toonud mingeid kõikumisi, aga praegu olen ma stabiilselt väga õnnelik. Ja ilmselt on naisi, kes on kogu aeg üksi õnnelikumad kui suhtes.
Seega ma olen eksinud, kui olen arvanud, et üksiolemine on ilusate ja tarkade naiste needus ja tuimade totside paratamatus. See seisund, mis mul viimastel kuudel olnud on ---- ma ei tahaks seda mitte millegagi ohustada :D. Pigem tahaks lausa hoiatada, et kui te olete õnnelikud, siis vaadake suhtlemisega ette! :D

Aga saan aru, et see on rumal.
Raske on näha enda tee eelolevate käänakute taha.
Ja kui see on nii, et meie ellu tulevad just need inimesed, keda meil sel hetkel vaja, siis ... jääb soovitada ikka pigem avaliolekut, aga mitte klammerdumist või kiindumist, sest kõik kaob, miski pole püsiv, kõik muudab seisundit ja me ei tea, kui kiiresti...
Isegi mõistus võib kaduda! :D
:D
D:
*_*



Sorri selle viimase, sobimatu pildi pärast - ma avastasin mingid ülivanad pildikataloogid oma Documents kaustast :D

Luv ya! 💋

4 kommentaari:

Nell ütles ...

Ka negatiivsed inimesed ning halvad suhted õpetavad meid. Õpetavad kuidas oma elu mitte elada. Kui on piisavalt nutti, et teiste vigadest õppida (sest enda vigade ise tegemine on vist inimlikum kui teiste omadest õppimine) :D

karikate emand ütles ...

Seda ikka, aga siin on kaks "aga" :D

Esiteks sugulaste puhul oled sa juba ammu üle õppinud - nad jäävad liiga kauaks, õppetund on ammu käes.
(Ja nüüd siis võib alata õppetund teisele poolele, et sa keeldud osalemast tema elus, kui iseseisvaks saad.)

Teiseks, "õppetunnid" võivad olla nii valusad, et keeravad meie psüühika pikaks ajaks kihva, sandistavad meid emotsionaalselt - ja iga niimoodi sandistatud inimene kenasti jagab seda neile, kellega ise kokku puutub.
Asi aga pole selles, et inimesel oli võimalus õppida, aga näe kus loll, ei õppinudki ära, et inimestest, kes sind peksavad, tuleb eemale hoida, vaid hakkas ise teisi hävitama või otsis endale alati uue peksja kogu ülejäänud elu jooksul. Pole õiglane öelda, et juba väikelapseeas psüühiliselt sandistatud laps peaks õppima, kui aru pähe tuleb. Täiesti võimalik, et ta pole täiskasvanumaks saades enam õpivõimeline, või on lugu nii, et mõistus ajab oma joru ja murdmata jäänud mustrid kisuvad hoopis teises suunas ja sel juhul mõistus lihtsalt jääb alla, sest keegi ei taha elada kogu aeg hambad ristis, ennast valvates.

Ahh, tegelt, mõned ilmselt tahavad ka :D

Aga tavaliselt on nii, et ükskõik, mismoodi inimesed elavad ja õpivad/õppimast keelduvad - neil on hästi kõvad argumendid selle poolt, miks asjad on just nii! :)
See tekitab lausa aukartust... - milline hämmastav, etteaimamatu müsteerium see inimhing ikka on! :)
Kõik inimese juures on lihtsalt imeline! :)

karikate emand ütles ...

Ei noh, sellise jama putrasin siia kokku, et ise ka ei saa aru, mida öelda tahtsin.

Ehk siis
1. õpetaja peaks lahkuma, kui õppetund on omandatud - sugulastega seda ei juhtu.

2. õpetaja peaks ilmuma, kui inimene on potentsiaalselt õpivalmis. Väike laps destruktiivselt käituva lapsevanema käe all ei ole veel õpivalmis, kuid risk igaveseks rikutud saada on väga suur ja 'õppimine' on siin iroonilistes jutumärkides, sest midagi ta sellest kogemusest kahtlemata paratamatult õpib, aga kasuks see talle ei tule.

Ainult seda tahtsingi öelda! ;)

go-movies ütles ...

good post gomovies