Kuidas ma sandi iseloomuga olin

Olen siin viimasel ajal heaolutundest hubisenud... Sellest kirjutades olen maininud ka halvemaid aegu, mil ma olen nähvanud või irooniline olnud. Olen mõelnud ka näidetele, aga peale ühe, millest kunagi ka kirjutanud olen (ja võimalik, et rohkem kui üks kord), ei tulnud nagu mitte midagi meelde. Nii et viimaste kuude jooksul on mu peas korduvalt keerelnud küsimus, et kuidas minu meeleolulangusteaegne halb iseloom siis üldsegi avaldus, kui jätta kõrvale see, et ma ei viitsinud mitte midagi teha (aga tegin kordades rohkem kui praegu!) ja lohistasin ennast mööda seinu ringi, silmad aukus ja lillad...

Ahsoo, see 'ära kasutatud' näide oli selline, et ütlesin Mehele, kes oli toidupoes kenasti ära käinud ja pani külmutatud toidud jääkappi, külmasõbralikud toidud külmkappi ja kuivained kuivainekappi, et "Mis sa neist asjadest ära topid - tead ju, et ma hakkan kohe süüa tegema!"
See oli minu enda meelest nii kohutav ja alatu, et ma ei tundnud ennast isegi süüdi :D
See nagu... ei tulnudki minu seest.
Kohe, kui olin selle välja öelnud (ja endiselt vingus tujus, mitte vabandav) mõtlesin endale, et "Drop dead, bitch!" aga kuidagi ... tuimalt. Sest see oli minu meelest andestamatult loll asi, mida öelda ja vot, ongi kõik põhjas! :p

Ja minu meelest juhtus seesama asi üks kord veel - sama märkus!
Mingi napakas jama lipsab suust välja..., mida pole nagu mõelnudki...
Lihtsalt olin nii väsinud kogu aeg, et asjade kappidest välja võtmine oli päriselt ka suur suur asi.
Kui mina poes käisin, siis jätsin kotid esikusse ja 'koomasin' paar tundi voodis. Alles siis tõusin üles ja panin asjad ära.
Ma olin ikka enam vähem liikumisvõimetu, gravitatsioon oli minu jaoks viiekordne. Tolmuimeja toru edasi tagasi liigutasin kogu kehaga.
Imelik, et ma ise aru ei saanud, et see pole lihtsalt "mõnel on rohkem energiat, teisel vähem, mõnel ülipalju, teisel - minul - pole pea üldse".
Aga vaat, ei saanud.


No aga tahaks nagu teisi lugusid ka siia kõrvale..., aga ei tule mitte!...




Aga eile juhtus selline lugu, et mulle tuli täpselt meelde, kuidas ma sandi iseloomuga olin :)

Nimelt tuli VT koolist, seekord oli ta nõus sööma makarone (prae)sibula ja vorstiga, ning hakkas kapist endale piima võtma. Ukseriiulil oli kaks piimapakki. VT katsub esimest - natuke on sees. Katsub teist - täis, kinnine pakk. VT jääb hetkeks kõhklema.

Ja ma tean mida ta mõtleb: "Piimapakilõpud on kahtlased. Tahaks piima, mis on kindlasti värske. Aga lõpp tuleb enne ära juua. Aga ... piimapakilõpud on kahtlased. Ei tea, kas ma ikka tahangi üldse piima?"

Ja mina ütlesin julgustavalt: "Võta sa uus piim, ma kallan selle lõpu omale kohvi peale."

Aga "paha mina" oleks hoiatavalt ja järsult märkinud: "Vana tuleb enne ära juua, kui uue kallale lähed! Kes sinu meelest need pakilõpud ära peaks jooma?"

Ja ma saan aru, et see tundub pigem õiglane kui lubamatult järsk, paha inimese jutt.

Aga mitte minu maailmas.

Kuidagi on nii, et kui ma ütlen midagi, mis pole mõistev ja julgustav, siis ma ise lihtsalt ei ela seda eriti üle :D
Olen hellik, see on selge.
Siin ma kindlasti kompromissi ei taha teha. Ja ei tee.
Pole mina.

Ma mõtlen nii, et kui me elaksime mitte 90, vaid näiteks 900 aastaseks, ja saaksime lapsed mitte 20, vaid 200 aastastena, siis me oleksime alati hellad ja toetavad oma laste vastu/suhtes, sest me oleme juba nii palju näinud, kuidas karmus lihtsalt ei tööta, stressi suurendamine meie lastes ei too head tulemust. Kui me oleksime 200 aastased, siis me teaksime, et mitte midagi meiega ei juhtu, kui peaksime lusikatäie piima pakipõhjast kas ise jooma või kraanikaussi kallama. Palju tähtsam on, et elusatel inimestel oleks hea, et nad tunneksid end armastatuna. (Vahemärkusena - Oo, kui tore, et ma inglise keeles ei blogi - praegu oleks siin tõenäoliselt mõni võitlev vegan, kes minuga hävitavalt kurjustaks, et ma sama ka lehmale ei soovi. Kusjuures ma ju soovin, ainult et piima tahaks, ja mul on ainult hea meel, kui laps joob. Asendajad (peale selle kahtlase kaerapiima) on ju jube kallid kõik!) Kahjuks me elame nii lühikese elu, et avaram pilt ei jõua veel moodustuda ja mingid ülimõttetud asjad hakkavad kiirustades ja stressates jube tähtsad tunduma. Fookus kaob või pole see isegi jõudnud tekkida.

Igatahes, saan aru, et need asjad, mida ma "nähvasin", need "mürgised ütlused" on enamjaolt sellised asjad, mida võib õiglaseks pidada ja tavaliselt peetaksegi. Võibolla kuuluksid need 'märkused' isegi "hea kasvatuse" juurde, mis on väga irooniline - ma juba keskkoolis mõtlesin, et "hea kasvatus" on ilmselt pöördvõrdeline sellega, kui hästi laps end ise tunneb :D
Mida kunstlikum, treenitum, enda autentsest olemise viisist eemaldatum laps, seda paremini kasvatatud...

Igatahes, mina tunnen/tean, et pehmus on minu stiil ja ma tahan pigem surra, kui oma last rangusega kasvatada. Kõik, mida ma teha saan, on aidata tal olukorda paremini mõista - kui ma muidugi isegi mõistan, aga teise vaatepunkti tavaliselt ikka saan anda. Ma tahan, et ta ise teeks otsused ja kui need lahknevad sellest, mida mina oleks otsustanud, siis ma tunnen veidi uhkust - kogu see jutt, mis me räägime, kõik need tunnid iga nädal - kuid ma pole tema mõttemaailma allutanud :)
Tema on palju kriitilisem kui mina - nii enda kui minu suhtes.
Aga tema võib! :)
Ta on ju nii palju noorem ka. :)

Samas järjekindel tuleb väikese lapsega ikka olla ja ka mina olin.
Mina näiteks mitte kunagi ei lasknud VT'd, toit pihus ja lõug pudrune, laua äärest minema.
Ja teised asjad... :)
Aga VT oli mulle just sobiv laps - talle meeldis, et ma alati rääkisin, miks me teatud asju ei tee ja teisi teeme, mitte lihtsalt ei öelnud, et "tee nii!" või "ära tee!". Oli selline rõõmus ja hea lapseke :)

Sellel pildil ei ole VT, lihtsalt üks võõras numpster! :)

💜