VT nentis: "Sina vist oled kõigi oma nõrkustega 'kapist väljas', sinu avalik nägu on täpselt seesama, mis kodune nägu."
Siis juba uurivalt ja etteheitvalt: "Sa vist üldse ei häbene mitte midagi?"
Päris etteheitvalt: "Sa oled täiesti häbitu!"
Mina ei raatsi midagi öeldagi, istun ja naeratan üliõnnelikult :D
Minu meelest on see ideaalne, kui me ühest küljest õpime oma mõtteid, tundeid ja tegusid / tegematajätmisi mõistma ja mitte häbenema, ning teisest küljest - püüame mitte teha ja öelda neid asju, mille ilmsikstulek meile piinlik oleks.
Siia otsa nümfomaaninaljake, mille ma üht Oscar Wilde'i ütlust otsides netist leidsin:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar