Pessoa katkeid

"Iga väiksemgi toimetus rõhub mind nagu mingi kangelastegu. Juba mõte liigutuse tegemisest kurnab mind, nagu see oleks midagi, mida ma ka tegelikult ette võtan.
Mul pole pürgimusi. Elu teeb mulle haiget. Ma ei tunne end hästi ei seal, kus ma olen, ega suuda kujutleda ka mõnd teist kohta, kus mul võiks hea olla."

*

"Mu tüdimus on nii ääretu, õudus elus olemisest nii valdav, et ma ei suuda kujutleda midagi, mis võiks olla leevendav, vastupidiselt mõjuv, pehmendav või tähelepanu mujale juhtiv. Magamine äratab minus sama suurt õudust kui kõik muu. Suremine on sama jube kui iga teine asi. Minemine ja peatumine ühtviisi võimatud. Lootus ja kahtlus võrdselt külmad ja hallid."

*

"Kolm päeva vahetpidamata lõõsanud kuumuse ajal luuras torm ärevas vaikuses, kuni otsustas mujale õõtsuda, ning siis saabus õrn, kosutav soojus, mis paitas asjade eredaid piirjooni. Samamoodi juhtub mõnikord ka elus, et elamisest rusutud hing tunneb äkitselt kergendust, ilma mingi nähtava põhjuseta."

*

"Olen tusane strateeg, kes - olemata võitnud ühtegi lahingut - on õppinud naudingut leidma oma vältimatu kaotuse kaardistamisest iga uue ettevõtmise eelõhtul."

*

"Ja mu hinge sügavikus on hetke ainsa reaalsusena terav ja nähtamatu lein, kurbus, nagu kellegi nuuksed pimedas toas."

Fernando Pessoa "Rahutuse raamat"

On ikka kurb kuju! :D

Ma kohe ei tea, mida öelda... Arvan, et kuigi need katkendid pakuvad mullegi äratundmismomente, pole eriti tore neid rohkem jagada :P

Küll ikka võib üks inimene possutada!

Aga siiski, ilusti kirjutab oma leinalaule...