Teiste vead

Lugesin eile, kuidas Pessoa kirjeldas, et tema (alter ego) moraal on väga lihtne: mitte kellelegi mitte midagi halba ega head teha.
Halva tegemisest hoidumise põhjused on kõigile mõistetavad, heast hoidumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei näe sa oma tegude taha, mis sellest välja kasvab - heast teost võib sündida midagi halba. Teiseks teeme heateo sageli mingi tuju ajel, aga teine inimene arvab, et me oleme kogu aeg sellised ja hakkavad samasugust kohtlemist, käitumist või olekut eeldama. Pessoa arvab, et me ei tohi teisest inimesest teha oma tujude ohvrit.
Eks ta ole!

Veel räägib ta, et vihkab seda, kui talle midagi antakse või tema heaks midagi tehakse, sest sellega antakse talle kaasa tunne, et ta peaks kuidagi vastama või kellelegi teisele heateo edasi tegema. Kui ta jääb haigeks ja teda vaatama tullakse, on ta nördinud, kuna segati tema enda valitud üksindust ja tema ise ei kavatse küll kedagi vaatama minna, kui teised haiged on.

See meenutab paljus mõtteid, mida ise mõelnud, ja seiku, mida kogenud olen.
Et naeratad mööda minnespõgusalt kellelegi, kes näib sümpaatne ja nukker - ja järsku on ta kraps sul kõrval, uurib, kuhu sa lähed, väidab, et tal on sama tee ja tahab hirmsasti sõbraks saada. Või ajad oma maja väikeste lastega õues mõne lause juttu ja terve ülejäänud suve jooksevad nad sind märgates kohale ja tikuvad külla. Mõtlesin selliste asjade peale ka sageli, et parem on kapuuts peas ja nina maas hoida.

Alles Pessoad lugedes taipasin, et asi pole mitte heade tegude siduvas mõjus vaid suutmatuses piire kehtestada. Inimene võiks uskuda, et ta tohib naeratada, kui tal on selline tuju, kuid ta tohib teisele inimesele ka seda öelda, et rohkem ta ei taha endast jagada, kui naeratuse saaja sellest aru saab teisiti, kui naerataja mõtles. Asi pole selles, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe - asi on selles, et inimene satub segadusse ja ei ütle kohe, kui käesikutamiseks läheb, välja, et tal on anda ainult sõrm. Paljud meist tunnevad kohustust vastata teise inimese rõõmsale ootusele, sest me tunneme end süüdi, et neis mingi lootuse tekitasime. Tegelikult aga võiksime rahulikult head, lahked ja abivalmid olla - see ei tekita meile probleeme, kui oskame piire seada.

Teiste vead on ikka nii ilmsed! :D