Miks ma nälga ei karda

Eilsest loost jäin mõtlema, et inimesed on nälja tõttu teinud igasuguseid hulle asju - miks ma olen nii kindel, et ma nälga ei karda?

Ma nii väga aktiivselt ei mõelnud :), aga päeva jooksul vahel tuli imestus pähe......

Ja õhtul mulle meenus, et mul on aastaid tagasi - kui ma püüdsin veel normaalne olla ja oma keha valusid ja väsimusi ignoreerida, ennast kokku võtta - ju olnud palju-palju kolme- kuni kuuepäevaseid perioode, mil ma ei suutnud ivakestki süüa. Mõte söömisest tundus õudne ja kui ma midagi suhu panin, siis sülge absoluutselt ei tekkinud ja keel ei hakanudki liikuma, nii et ma ei saanud toitu isegi välja sülitada, vaid pidin salvrätiga suust ära võtma või pühkima, kui oli vedel värk.

Tagantjärele olen kindel, et see tekkis täpselt samal põhjusel kui mu lapsepõlves alanud hullud peavalud ja unehäired: keha (alateadvus) tahtis teatada, et tema ei tee minuga kaasa seda kõlbmatut elu! Pigem juba surm. Suu kinni ja MKMMM! Aga tollal ma mõtlesin, et tuleb ju teha igasuguseid asju - kuidas muidu saab?
Ma isegi ei mõelnud selle peale, et lihtsalt pikutada ja kasvõi püksi pissides surra, kui seesamune isu üles tõusta ja midagi teha tõesti ei tule... Nüüd ma küll mõtlen, et parem õnnelikuna ja iseendana jalapealt surra, kui mingi hüsteerilise, endale (täiesti lootusetult) elu kokku kraapida üritava zombina elada nagu varem...
Raske on märgata depressiooni algust, sest mul on alati nii, et kui trumm on läinud, siis mingu ka pulgad, nii et oma sügavamad depressioonid ma lustin maha nagu ... orkaan, mille südames pole mingit vaikuse haisugi! :D Ja tegelikult tunnen ma ennast isegi õnnelikuna, sest mul on juba ammusest ajast kavatsus õnnelikuna elada... Lihtsalt ma tean, et võtan õnne valedest asjadest kuna õiged läksid katki või kadusid ära.
See power, muide, pole minu kujutlus sugugi: kui ma olen depressioonis ja hullan (ma soovitaks selles sõnas L'i hääldada pehmelt, nagu sõnas 'lollu' :D, ja ma loodan, et te kõik märkate, et see sõna tuleb tüvest 'hull'), on mul alati paras austajaterodu järel. Sellistel perioodidel tuleb neid isegi mingite väikeste poeskäikude pealt aina juurde. Hullus haarab, kui seal on mingi terasus ja tugevus. Paistab, et (näiliselt) tuimasid ja ettevaatlikke inimesi on liiga palju, kui keegi kusagil 'uljutab', siis joostakse kohe ligi...
Aga kui ma olen õnnelik, siis ma 'hullan' ainult sõnadega -ja väga meelsasti -, aga käitumises/olemises olen maailma kõige leebem ja pehmem ja soojem :D
Depressiooni ajal ma jälle ei taha kirjutada, ainult hullata! :)
Armu anda mitte maha lasta.


Hmmm... '-'



Minu lemmik Teal Swan ütleb: ""Pean!" on autentsuse suurim vaenlane."

Jah, kui sa mõtled, et "aga ma ju pean (- kolm punkti -)," siis oleneb tugevusest. Võibolla saadki enda sundimisega hakkama, saavutad 'saavutusi' ja saad nendest rõõmu tunda. Ja kõige ägedam on see, et ka selliste tugevate, ennast sundivate ja kokku võtvate inimeste hulgas on super vingeid, eredaid, kirglikke, imelisi inimesi, kes ei pea ennast kuritarvitama nii, et terve järgnev suguvõsa saab kahjustatud tema "saavutuste" tõttu. On psüühiliselt terveid ja sealjuures tarku ja toimekaid inimesi, kes pole imeliseks saanud läbi alla andmise ja leppimise, trummipulkade minemaviskamise läbi, vaid ... kuidagi ... tänu eelmistes eludes tehtud tööle, ilmselt :D
Ma ei tea, nad on lihtsalt Kõrgem Liik inimesi. Ma kummardan nende ees ja olen tohutult õnnelik, et nad olemas on.


Aga ise ma olen märganud, et isegi kui ma end 10 minutit vastuvõetavast kauem aktiivsusele sunnin, järgnevad sellele 2-3 vaikset ja ettevaatlikku päeva. Mu keha ei usalda mind enam. Ma reetsin ta. Kole tuttav tunne mu kehale!...
Ma vaatasin oma träkkeritest, et mul oli 3 kuud köögikraanikauss pesemata. Muide, mitte midagi ei juhtunud.
Ja ega ma ei keela ju kellelgi koristada :D - kellel esimesena süda pahaks läheb, see koristagu! :D
Kõigepealt oma "paha süda" ja siis kraanikauss takkajärgi! :)


Aaaga algse teema juurde tagasi tulles - ma tean suurepäraselt, mida tähendab 6 päeva mitte süüa ja tunda, et mõte söömisest tundub iga päevaga üha võimatum :D
Ja ma tean seda tunnet, kuidas sa füüsiliselt järjest hõredamaks ja ebareaalsemaks muutud.
See ei tekita muret. See on lihtsalt ... - tavatu.
Ja sa mõtled, et sa peaksid olema tavaline, normaalne.

Ma isegi ei oska arvata, kui kaua viimasest sellisest episoodist möödas on.
Pakuks, et ligi 3 aastat - kui mitte 4 :)


Täitsa hull lugu, et püüdsin 25 aastat oma mõtlemist muuta - ja tegelikult kõik, mis (vähemalt minul) õnneks vaja, oli ainult oma keha kuulamine ja hea/parema kehatunde suunas liikumine, mitte enda kokku võtmine, võimlemine-enesearendamine vaid enda säästlik-armastav kohtlemine. Puuuunkt.

Kui keegi mind selles otseselt ei sega :D, siis ma olen iga päev väga-väga õnnelik!
Täielik jama, et me terve ühiskonnana niimoodi elada ei saa...

Või äkki saaks, kui me tootmist hästi tugevalt vähendaksime ja enam vähem agronoomiliseks kultuuriks muutuksime. Iseendastmõistetavalt teadus ja kultuur õitseksid edasi, piisab vaid nüritööstuse kärpimisest. Et - suurtööstused kinni, ei mingeid TUC küpsiseid või kümme erinevat ketšupit riiulil... Igaüks kaks tundi tööl ja ülejäänud aja raamatutes, köögis või lastega või aiamaal... suusatamas, metsa nuusutamas... Selline loomulik elu. Ma ei imestaks, kui asi sinnapoole siiski liikuma hakkaks :), varsti uhkustame kõik mitte oma uute ostudega, vaid kui kaua meil mingi ese vastu on pidanud! :) Näiteks minul on hetkel seljas seesama helekollane õhuke lukuga spordijakk, mis mul sünnipäevapiltide peal oli (roosa kleidi peal), ja selle ma ostsin, kui VT oli 1-aastane. Nii et 14 aastat olen kandnud ja kas näis LIIGA luitunud?! :D Täitsa norm, ikka veel, mu meelest! :) Iga selline 'vanake' mu riidekapis - ja mul on seal ka veel riideid, mis said ostetud enne VT'd, aga enam vist selliseid pole, mis enne Meest said ostetud... - teeb mind üsna uhkeks ja õnnelikuks, ja ma ei hoia kapis asju, mida ma ei kanna. Mõni selline on ka, aga need on pappkastidega koridoris, raamaturiiulite otsas. (Aa, vaat seal kastides on küll vähemalt paar asja, mis enne Meest said ostetud või niisama saadud kelleltki. Oh, ma ei mäleta, kes see oli, kes rääkis, et temal on selline sõbralikkuse poolest tuntud hipimaja, ja enamiku oma riietest on ta saanud nii, et seljakotiränduritest külalised on need maha jätnud-unustanud! :D Yay!)
Igatahes täitsa ilma riieteta jäämist ma ka esialgu kartma ei pea :D

Tralalallallallalaaa, ei oska juttu lõpetada maaa. Täitsa ... otsa said kõik mõtted. Nagu naksti! Nüüd ma tahan kohvi.

Tsaaauuu, love-doves!
😽