Sellise pildikese leidsin:
Umbes siis, et ...
"Oled ennast teiste ootusi täita püüdes täitsa ära trööbanud. Ja seda tehes pole sul ometi õnnestunud mitte kellegi soove (lõpuni ära) täita. Keegi pole õnnelik. Sina oled segaduses ja kurnatud, aga õnnelikuks ei suutnud sa kedagi teha. Inimesed, kes enda üle õnnelikud ei ole, ei saagi õnnelikud olla. Mida iganes sa ka ette võtaksid, nad jäävad sinu suhtes rahulolematuks, sest nad lihtsalt ei oskagi õnnelikud olla.
Õnnelikkus on kunst, mida tuleb õppida. Sellel pole mitte midagi pistmist nende asjadega, mida sa teed või tegemata jätad. Teistele meeldida püüdmise asemel õpi lihtsalt ise õnnelik olema."
Olen viimasel ajal hästi palju mõelnud selle peale, kas meil, inimestel, üleüldse oleks konflikte, kui me ei mässiks ennast lõputusse üksteise teenindamise ja paratamatult sellega kaasa tuleva väsimuse ja ootuste võrku? Eks ole ju nii, et kui lapsevanem on väsinud, saab laps palju rohkem pahandada, sest väsinud inimese kannatus on nii õhukeseks kulunud... Kui vanem pole väsinud, siis ta läheb ja ütleb, et kuule, ära nüüd mürtsuta või karju nii kõvasti. Väsinud vanem tuleb ja karjub sellesama jutu maha.
Või näiteks, kui teine inimene ajab lolli juttu. Mulle tundub, et meid saab see vihastada ainult juhul, kui me oleme väsinud ja veel hullem, kui me oleme just sellest inimesest väsinud. Kusagil paar nädalat tagasi kohtusin inimesega, keda olen selliseks pime-rumal-vihaseks pidanud... Vestlesime miiiitu tundi ja selle jooksul ütles ta ikka ka asju, mille egotsentriline kitsus mind puudutas, vaikseks võttis. Kuid seekord oli selline lugu, et ma absoluutselt ei ärritunud. Tema küll ärritus. Aga mul oli umbes selline tunne, et peaaegu kurb, peaagu kahju, aga need tunded ei pääsenud välja, sest mõistmine ja teise inimese teekonna aktsepteerimine ja respekteerimine laiutas ees.
Eksimise võimalus on alati, kuid ma ise olen küll 100 protsenti kindel, et mu paranev suhtumine on seotud sellega, et olen võtnud vastu otsuse mitte teha neid asju, mida ma teha ei taha. Tavaliselt on need ju asjad, milleta me ise kenasti hakkama saaks. Kui me üksi oleks, siis me neid ei teeks, hetkel. Nii ei teki mul ka sellist tunnet, et mul on teistelt midagi - kasvõi teatud tooniga suhtlemist - oodata. Ma võtan endale vabaduse ja sellega kaasnev 'hea' tekitab tohutu lugupidamise ka teise inimese vabaduse suhtes, olla see, kes ta on.
Võib tunduda pöörane ja arusaamatu, kuid minu praeguse kogemuse järgi tuleb see kõikidele suhetele ainult kasuks. Kui suhtled "puugiga", siis ilmselt mitte, aga puugid ka kaovad, kui nad midagi ei saa, ja see on tore.
Ja noh, nagu ma vist juba kusagil varem mainisin, et algus on raske, sest süütunne ei lase vabadust nautida. Eks nii saabki teha ainult see, keda lausa kisub iseendasse sukelduma, sest miski seletamatu tunne on, et nii saad (oma) maailma loojaks ja valitsejaks. Ja muidugi on see ka tõsi.
Aga kas seda on kuidagimoodi veel võimalik teha peale minule avanenud võimaluse - kuulutada ennast asotsiaalseks ja metsikuks inimeseks -, sellest ma pole aru saanud. Ma pole leidnud teisi võimalusi... Eks ma veel mõtisklen sellel teemal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar