reede, 24. märts 2017

Edev kevad

Täna säras päike nii mõnusalt, et otsustasin üle vist küll kahe nädala ise ka õues käia (ma proovisin ühe kuu mitte träkkida kõike, mida ma teen - üldse ei meeldi, mul pole mitte millestki mitte mingisugust ülevaadet ega arusaama, aprillis hakkan kindlasti kohe usinalt jälle träkkima, mida ma söön ja mida ma teen ja kui sageli; millal viimati õues käisin, üldse ei aima, võibolla nädal tagasi, võibolla 3 nädalat, võibolla rohkem, huu nõus!) - no niisama, kodupoes. Talvemantlit ei hakanud panema, panin õhukese beeži kapuutsiga jaki ja mütsist ka loobusin. Kontsata avarad beežid poolsaapad, tumesinised teksad, tumesinine sall.

Poes nägin kohe, et seal, kust korviga sisse pääseb, tuleb mööduda kahest 'pangapoisist'.
Oh jah.
Aga kes iganes sellisel ebamugaval positsioonil tööd tegema on nõus, väärib tunnustust. Naistest ma mõtlen, et nad püüavad millegi vaevalt meeldivama kui prostitutsiooniga oma lapsed ära toita (ma oleks kohe päris kindlasti pigem prostituut kui agent sellise lauakese taga... mul kindlasti tekiks kärmelt mingid püsikunded, kes mind ehk päästa üritaks ja... kõik oleks suht ok :D) ja noormeestest, et nad teevad seda selleks, et vanemad neid ülikooliõpingute ajal ülal pidama ei peaks. Nii et tublid kõik puha!

No jõudsin mina nendeni, pikem astub sammukese minu poole, mina lehvitan kahe käega:
"Eiii, ei taha panka!" - pidades silmas, et ei taha pensionipaketti osta-müüa-vahetada mida iganes...
"Noo, aga mingi pank teil ju juba on..." ütleb noormees minu suunas alla kummardudes (jube pikk poiss oli!), pidades samuti silmas seda, et mu pensionisammas ju on kusagil pangas.
"Ei, minul ei ole midagi," ütlen mina juba selg ees imeaeglaselt turvaväravate suunas tagurdades.
"Aga see on sünniaasta järgi," ütleb tema abivalmilt.
"Ma tean, ma olen 78 sündinud," ütlen mina.
Poiss, kes on seni kergelt minu poole kallutatud olnud, ajab end äkitselt teistpidi looka, pahiseb lae poole õhku ja siis ütleb iga rõhutatud silbi juures ettepoole kiikudes: "TEIe olete SEITSEkümmend KAHEKSA sündinud???"

Siis ma lihtsalt muigasin, kehitasin õlgu ja lipsasin väravate vahelt sisse, aga nüüd kodus ajab see reaktsioon nii naerma :D
Ja noh, tasapisi hakkavad need üle võlli reaktsioonid ikka edevaks ka tegema...

:D

2 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Ma millegipärast arvan,et seda tööd teevad need,kes mingil määral vähemalt,naudivad seda.Et,kui tudengid,siis võiks ju näiteks väga hästi kuskil kiirtoiduketis töötada,sinna alati inimesi vaja.
Ju neile meeldib pintsak seljas inimesi taga ajada.

karikate emand ütles ...

:D, see viimane lause ajas mind nii naerma... :D

Ega ma ikkagi ei suuda uskuda, et kellelegi võiks meeldida silmsidet vältivate ja minema hiilida püüdvate inimeste endaga vestlema trikitamine, et neile pähe määrida midagi, mis annab neile heal juhul kunagi 20 senti kuus rohkem kui nende senine valik.

Kui ma väga hätta jään, siis ma ütlen alati - ja see on ka tõsi -, et ma olen valmis palju rohkem maksma, et ma ei peaks kogu aeg mõtlema oma pakettide vahetamise peale. Olen valmis rahu eest maksma... üle 30-40 euro eest kuus nagu ei tahaks, aga sinnamaani küll. Rahust on nagu alati rohkem puudust kui rahast. Minul, see tähendab.