Niisama

Väikul oli eile koolis loovtöö kaitsmine.
Olen teda sellega seoses maiustega poputanud ja muidu hästi õrnalt kohelnud.
Kui teda FB Messengeri kaudu toetan ja lohutan, vastab ta "jah!" või "aitäh!", aga kas meelega või kogemata kasutab ta sellist tillukest emotikoni, millel on suu naerul ja pisarad silmas.
See on mõeldud kirjeldama ohjeldamatut naeruhoogu, aga VT kasutab seda hoopis väljendamaks sellist vaprust, et pisarad on silmas, aga ikka naeratad.
Mõnikord ma vaatan tema vastuseid mu kirjakestele ja see on minu jaoks nii lummavalt armas ja tema moodi... :)

Kaitsmise eelõhtul selgus, et ta on oma juhendajale töö viimase versiooni ja kava saatmata jätnud. Koolist tulles astus ta korra minu tuppa, kirjeldas põgusalt olukorda ja ütles, et on liiga närvis, et jutustama tulla.
Poole tunni pärast saatsin talle kirjakese, et kui ma saan tema heaks seda, teist või kuuendat teha, siis andku Messengeri teel teada, ja lohutasin, et tegemist pole suure ja mitte parandatava veaga.
Ta vastas, et aitäh, ta tahaks küll veidi hiljem puhastatud porgandit ja õuna, aga hetkel ta tahab kaks tundi niisama nutta - ja jälle see 'naerust kõveras' märk :p

Ma mõtlen, et kas see üldse kunagi kehtib, et väikesed lapsed, väikesed mured ja suured lapsed, suured mured? Suur laps muretseb ise! :D
Minul on küll pärast VT teist eluaastat iga aastaga ainult lihtsamaks läinud...


- - -

Pesin eile meie talvesaapad ära, et talveks kappi panna ja jäin jälle mõtlema, et - küll ikka kodusel inimesel kulub vähem raha!

Minu talvesaapad näevad täiesti korralikud välja, kuid need said ostetud veel krooni ajal!
Kui ma nendega iga päev ringi kappaks nagu korralikud inimesed, oleksid need ammu juba prügikastis.
(See karvane osa pole määrdunud vaid oligi selline beež.)

- - -

Vahelduse mõttes kirjutan vähem värvikaid päevikuid ja ka on täitsa kena.
Näete, ma joonistasin ühe tillukese lumise mäe ka. Täitsa ok tuli välja.
Maha joonistasin, muidugi :D

- - -

Plaanin paari nädala pärast psühhiaatri juurde minna ja mõtteid kogudes jõudsin selleni, et ma pole pikema aja jooksul - vähemalt kolmveerand aastat või kauemgi - öelnud ega teinud mitte midagi sellist, mida ma ise kritiseeriksin. Mitte ühtki liialdust, iroonilist märkust või kärsituseavaldust. Olen kõigi vastu olnud hooliv ja täitsa aus ka.
Arvan, et see on seotud lihtsalt pikalt süütundega tegelemisest.
Süütunne on see, mis ebaõiglaseid nähvatusi tekitab.
Kusagil sügaval tunned, et oled midagi ise tegemata jätnud ja siis on kiire teistele nende vead kätte näidata, et ise vähem süüdi jääda.

Olen rahul! :)
Nurr! :)

💙