pühapäev, 19. märts 2017

Instalemmik: Tiibetlaste portreed

Tiibelased oma jakivõitee, selgelt äratuntavate rahvarõivaelementidega riietusega, jakisõnniku korjamisest ja suitsuses hütis istumisest parkunud nahaga ja hämmastavalt vähenõudliku eluviisiga on minu jaoks rabavad ja lummavad. Nad elavad piirkonnas, kus enamik muu maailma elanikke elatud ei saaks. On külm, mitte miski ei kasva, igav liiv ja tühi väli, tohutult tigedad tuuled, mis põsed püsivalt punaseks kriibivad, kõrgmägede hapnikuvaene õhk ... Aga näe, elavad! Võibolla polegi ime, et seal püsib tänapäeva üks elujõulisemaid religioosseid traditsioone - Tiibeti budism.
(Võiks arvata, et islam on elujõulisem, aga pole ju - see usk on nii ära moonutatud tänapäevaks, et...)

Hoian Tiibetile iga päev pöialt, et hiinlased neid päris laiali ei lammutaks ja oimetuks ei karjuks.
Nii väga tahaks uskuda, et nad saavad jälle vabaks, aga ... hiinlased on ju (ruumi)hädas ja hullud täitsa! Ega nad Tiibetisse oma helgemaid päid ja kuldsemaid südameid saada. Ikka rohkem ülearust rahvast, kes sellele ebasõbraliku kliimaga maale, kus inimesed neid sugugi ei oota, ise ka minna ei taha.

Pildid olen võtnud Instast, lehelt tibetanportraits.
Kui seal on lisatud, kes pildi tegi, panen ka fotograafi nime alla.


Jakitee valmistamine.
Sel lehel on piltide kõrval sageli infot tiibetlaste elu, pildil toimuva või piirkonna kohta,
kus foto on võetud.
Selle pildi kõrval oli järgmine jutt:

"Back in Tibet, yak butter is plentiful; yaks have been a prime source of milk, meat and fiber for thousands of years. Yaks are well-suited to Tibet's rugged landscape, high altitude and extreme weather. They're also not picky eaters and have thrived there since they were first domesticated around 800 B.C."
Making butter tea the traditional way is a time consuming process. First, you'll need a brick of tea — most recipes call for Pu-erh or Pemagul black tea. You'll crush it, soak in cold water and then boil it for multiple hours. Once the tea has steeped, it goes into a long wooden churn referred to as a cha dong. Then, butter, milk and salt are added and churned until thoroughly mixed. Luckily, modern Tibetans can speed up the process by using loose leaf tea and a blender."


*

Tüdrukutirts


Fotograaf: Adela Stoulilova

*

Palverataste / -veskite käimalükkamine:


*

Väike tüdruk oma isaga palverännakul...


Fotograaf: Manoj Kheradia

Pildi kõrval selline jutt:

"Kora (Tibetan: སྐོར་ར, Wylie: skor ra, THL: kor ra) is a transliteration of a Tibetan word that means "circumambulation" or "revolution". Kora is both a type of pilgrimage and a type of meditative practice in the Tibetan Buddhist or Bon traditions. A Kora is performed by the practitioner making a circumambulation around a sacred site or object, typically as a constituent part of a pilgrimage, ceremony, celebration or ritual. However, in broader terms, it is a term that is often used to refer to the entire pilgrimage experience in the Tibetan regions."


Mulle kangesti meeldib, et nad ikka jutukesi ka panevad oma piltide kõrvale.


*


Fotograaf: Cory Richards

*


Fotograaf: Bernardo De Niz

*


*


*

Noor papa


Selle omapärase ülipikkade varrukatega mantli põues kannavad Tiibetlased asju ja lapsi :)

*

Imetlen Tiibeti juures nii paljut, aga nende traditsioonilised juukseehted... 0_0 ...
Ehh, vaadake ja imestage ise:


Fotograaf: Sailing Photography? 

*


No natuke nagu liig või mis?

:D

Ime, et nad kõik kiilakad pole selliste ehete kandmise järel...

Ma püüdsin välja selgitada, misasi see oranz asi on (sinine on Tiibeti türkiis) ja lõin guuglisse
aga ei saanud targemaks.
Ega ma üle paari minuti viitsi otsida ka, kui mulle nagunii ei meeldi :p





See oli siis tibetanportraits.

Free Tibet!


💙💓💙
💛

4 kommentaari:

Obelix ütles ...

Tiibeti ehtekunstis on türkiisile lisaks palju koralli. Vähemalt viimasel pildil peakski see oranź olema korall.

karikate emand ütles ...

Jaa, tundub küll, et need väiksemad punased nupsud on korallist. Aga suured kollased latakad võivad olla merevaigust.

Skarabeus ütles ...

Mind häirib alati tiibetlasi vaadates kellegi reisikiri,kus kirjeldati nende haisvat räpasust.Lihtsam oli videost vaadata "matusekombeid",kus laip viidi mootorratta sadulal mägedesse,istuti maha ja jälgiti päev otsa,kuniks see lindude poolt skeletiks nokiti.Üldiselt mulle on hakanud meeldima,et "keskaegseid" ei puudutaks ega talitataks lääne kultuuri poolt,pole see ju peaaegu kellelegi midagi head toonud.

karikate emand ütles ...

Sellel tiibetlaste haisul on juba ka teatud kultuuriväärtus! :D

Mulle hirmsasti meeldisid need dokud ja jutud niinimetatud 'taevamatustest'. No mis sa teed, kui puid pole, et tuleriita teha, ja maa on ka suure osa ajast külmunud...?
Peakski uuest lugema nende kohta, palju on meelest läinud. Et keda sel viisil 'ära saadeti' ja keda mitte.

Jah, jube tore oleks, kui Tiibet oleks saanud jääda võimsa religiooni ja hästi toimiva sotsiaalse korraga riigiks, aga nüüd on vist juba hilja... Kümneid aastaid hirmu, viha ja alandusi on kõik nii sassi ajanud, et kas nad enam ise ka teavad, mida nad usuvad ja mille peale loodavad, millist elu soovivad...

Oh jah... '_'

Kas kunagi on tulnud midagi head välja abistamisest, mida pole küsitud ja mis on vastumeelsusest hoolimata peale pressitud?