Õues on liiga ilus ilm, et tekkidesse mähitult hiirvaikselt konutada...
Kuigi tegelikult Emmake tuletas mulle meelde, et mulle meeldis juba lapsena päikese käes magada - võtsin aga voodist teki ja padja ja ronisin akna ette päikeselaiku põõnama.
Mäletan, et kui ma laps olin, ajas mind parajasse segadusse, et kõik ütlesid, et minu sünnipäev on kevadel, aga kui ma siis sünnipäeva lähenedes hakkasin lumikellukeste ja muude kevadekuulutajate järele ringi vaatama, oli igal pool paks lumi ja jääväli... Nii et ühel aastal ma lausa nurisesin, et ma lootsin, et minu sünnipäevaks on ikka natukenegi kevadet aimata. Täiskasvanud jäid vait, vaatasid üksteisele otsa ja raputasid pead. Eeeeeeiii, nii vara pole ikka mitte mingisuguseid kevadekuulutajaid oodata!
Aga näe!
Kolmkümmend aastat hiljem on 6. märtsil reeglina lumi läinud ja käredam pakane taandunud - kui seda üldse oli!
Ere märtsipäike laiade lumeväljade kohal säramas on väga ilus, aga jäävabad kõnniteed on igati praktilisemad, nii et mina olen rahul! :)
*
Lehitsesin oma 5 aasta minipäevikut ja tänase kuupäeva all 2016. aastal oli kirjas:
"*VT* käis parimate õpilaste peol. Pidi kutse õpetajalt ise küsima, kuna õpetaja unustas talle anda!" :D
Ma poleks julgenud küsidagi... Oleksin arvanud, et ju mind pole parimate hulka arvatud sedapuhku...
Selle aasta parimate peost pole üldse midagi kuulda olnud... Muidu Väikul olid tunnistusel kõik viied küll, isegi kehaline kasvatus ja kunstiõpetus :D. Ma mõtlen, kas kekaõpetajal koidab kunagi karjääri jooksul, et VT (ja teised sellised) pole mitte sugugi oma suhtumist parandanud tema ainesse - lihtsalt varem polnud tal lihaseid, mille abil visata, (palli) lüüa ja hüpata. Kuus esimest kooliaastat oli ta ikka vaid luu ja nahk...
Tegelikult on VT suhtumine muutunud hoopis vastupidises suunas: ta ei tähtsusta kooli ja hindeid enam nii hullusti nagu esimestel aastatel. Nüüd hakkab ta õppima mõnikord alles kell 9 õhtul ja on hakanud mõtlema, et kui ta ikka millestki aru ei saa ja see on igav, siis ta võib endale ka mõne kolme lubada, selle asemel, et tuupida midagi ebahuvitavat. Ja ma olen selle üle väga rõõmus! Oleksin ka siis, kui ta hinded oleks langenud, aga ilmselgelt pole. Eks VT on alati selline olnud, et piitsa ja präänikut vaheldumisi kasutada pole mõtet - juba kui präänikut ei anta, mõjub see talle hullemini, kui mõnele teisele piitsasirakas :D
*
Olen viimasel ajal teinud sellist häbiväärset pattu, et lisanud oma piimakohvile supilusikatäie VT Nesquiki kakaojooki. Tõelised kohviaustajad ilmselt kratsiksid mul sellise solkimise peale silmad peast - eks vist piimagi kasutamine ole juba nurjatu temp :p. Aga selline jook on nii palju parem kui tavaline kakao - rääkimata vingemast energialaksust, ja teeb kohvi selliseks hõrgutiseks, et mõte kohvi kõrvale koogi ampsamisest ei tule pähegi!
*
Ma arvan, et ma mängisin neil päevadel arvutis vist küll kümme tiiru Monopoli... '-'
Ja alustasin YouTube'is Teal Swani ja kellegi Ralphi-nimelise mehe autentsuse-teemalise vestluse kuulamist...
Täitsa hämmastav, aga autentsusest rääkides jõudis Teal kribinal-krabinal selle teemani, mida mina viimasel ajal isukalt lahanud olen: teiste inimeste eesmärkide täitmisest (ehk inimeste abistamisest) tuleneva väsimuse ja alateadlikust vimmast kasvavate konfliktideni.
Eks ta nii ole, et kui keegi su abi palub ja sa ütled talle "jah!", siis samal ajal ütled sa "ei!" iseendale - oma eesmärkidele ja soovidele.
Samas, ega me ju ei tahagi, et teised meid teenindaksid oma soovi vastaselt.
Me loodame selle peale, et nad armastavad meid nii palju, et nad ise tahavad meid aidata...
Nii et kui elukaaslane toriseb, kui me temalt midagi palume, siis ehk päästab solvumisest see, kui me endale meenutame, et tema aeg ja jõuvarud on piiratud ja ta enda vajadused on ka ilmselt rahuldamata.
Veel, ma olen ise selle peale viimasel ajal mõelnud, kui tore on, et ma olen hakanud oma keha signaale austama ja tänu sellele kiiresti märkama. Näiteks kui miski tegemine, mida ma plaanin, on kodust väljas või seotud teiste inimestega, siis annab vastumeelsusest seda teha märku 'kõhutunne' - kõhus hakkab keerama. Kui ma aga olen kodus endale liiga palju ülesandeid planeerinud, siis annab sellest märku see, et ma ei taha ennast liigutada, asendit muuta, juua võtta, makk käima või kinni panna. Siis ma kohe, kui vähegi võimalik, teen endale mitu täielikku puhkepäeva, mil ma ainult aitan Meest tema töös ja ajan VT'ga juttu. Isegi lõunasööki ei pruugi teha... no meil on ka pea alati koorega aurutatud kartuleid külmikus ja nende + viinerite praadimisega saab Mees ka enam vähem hakkama :D, kuigi tõesti nii, et ta kunagi kellelegi teisele ei pakuks :). Ja VT sööb korralikku toitu harva. Simpel!
Ahsoo, jah, see kõhutunne...
Teal rääkis ka selles videoklipis, et kohe, kui ta tunneb oma kehas pinget tekkimas, küsib ta endalt: kuidas ma praegusel hetkel ennast reedan? Ja ka tema kogemuse järgi on need enamjaolt hetked, kus teised sul midagi teha paluvad ja sul pole energiat/oskusi/aega vms.
Ja väga tore oli kuulda seda, et ka tema kogemus on selline, et kui ta välja ütleb, et aga tead, kallis, ma tõesti ei taha seda teha, see oleks kurnav, siis pinge kohe leeveneb, kuigi võiks ju arvata, et teisele inimesele ära öeldes hoopis "tekib" pinge. Aga ei! Ja minu kogemus on sama! Lihtsalt tuleb leppida, et kui alustad alles seda 'äraütlemise' ja enda hoidmise teed, siis alguses tuleb ikka pikalt (köhh,aastaid,köhh) süütundega maadelda. Kuid tulemus on seda väärt!
Rääkimata sellest, et kui me lubame endal olla ehedad, siis annab see loa olla ehe ka inimestele meie kõrval. Ja see on vägagi nende huvides! :)
Ja rääkimata sellest, et me oleme isekad niikunii - ka siis, kui me teiste ootused täidame, teeme seda enda pärast: et olla teistega seotud, et pälvida tänu ja loodetavasti armastust, et tunda end võimekana, kartusest, et kui me teisi ei aita, siis ei aidata ka meid, kui me ise peaksime abi vajama jne.
Veel jäi kõrva see (ja jälle - olen ka seda teemat puudutanud), et me ei peaks keskenduma enda õnnelikuks tegemisele ja nende asjade tegemisele, mis loodetavasti meid õnnele lähemale viivad, vaid - me peame lubama endal olla sellised nagu me oleme ja õppima ennast armastama just sellisena. Ei ole mitte midagi, mida me saame teha, et meid armastataks ja et me ise end armastaksime. Armastus pole tegude ja efektiivsusega seotud, vaid pigem 'olla lubamisega'. Me ei tohiks teha seda viga, et oleme endaga ainult siis rahul, kui me oleme tublid ja õnnelikud. Niimoodi me hülgame end rasketel hetkedel ja see teeb autentsuse ju keeruliseks. Ikka tuleb kenasti istuda enda valude ja rumalustega ka koos, hoida neil kätt ja paitada pead, kuni nad kaovad :) Kui me mõtleme selle peale, et peame enda enesetunde paremaks tegema, siis me ei luba endal olla see, mis me parasjagu oleme.
Nii et jah - arenemisega pole nii kohutavalt kiire. Küll me areneme! Aga selleks tuleb ennast tunda ja hoida! Seda kõigepealt.
6 kommentaari:
Kohvipildi suurim viga on hoopis see paulig classic :) :) :) viletsaim kohv üldse :) aga noh, soodne. Seda küll. Ah, võibolla just see ongi paras kakao ja piimaga segamiseks.
Ja siis. "Kuidas ma ennast reedan siin hambaarsti ooteruumis?"
"Kuidas ma ennast reedan, kui laps tuleb potitada ja pesta ja tuttu panna, kui ma hoopis ise juba ammu magada tahaks?"
Ei saa ju teha ainult asju, millega rahul oled.
Vaatasin ka vahepeal Teal Swani, aga ma ei saa temaga ühendust. Ei jõua jälgida ja paljut ta jutust mul nagu poleks vaja (vot nii tark olen) aga sinu vahendusel on ta ikka huvitav.
Minu käest ei küsi keegi eriti abi. Nii et pole raskusi äraütlemisega. Aga kui küsitakse, ja kui pole midagi rumalat, proovin aidata, kui ka tüdinud olen. Suur asi ju, et julgeti mu käest abi paluda. Ju neil siis pole kedagi teist. Et aitamine on aitajale raske, on loomulik. Muidu ei peaks paluma, saaks niisama.
Awwww, minu meelest on see lihtsalt imetore, et Teal Swani jutt Sulle endastmõistetavana tundub! :) Ma arvan, et see näitab, et Sa oled iseseisev ja enesekindel mõtleja, kellel pole väga suuri probleeme alaväärsuse- või väärtusetusetundega, sest enamik teemasid (ja see aitamise-teema vägagi) on ikka sellele taandatavad.
Mis abistamisesse puutub, siis - sama siin! :D - eriti ei palutagi, ja kui palutakse, siis ma ka mõtlen, et ju siis tõesti keegi teine ei saanud aidata ja ikka aitan. Kuid ma olen nüüd ennetustööd teinud, et keegi ei annaks mulle ülesandeks mingeid selliseid enda hobidega seotud asju, et ma läheks telliks ajalooarhiivist mõne dokumendi koopia või otsiks midagi antikvariaatidest või poodidest. Et ma ju tartlane ja tean siinseid asju.
Aga emmede elu ei kuulu enam neile endile, kes siis seda ei teaks! :D
VT hakkas vist alles 11-aastasena taipama, et võibolla mul on oma aja kulutamiseks teised soovid kui tema lõbustamine, talle huvitavatest inimestest ja maailma asjadest rääkimine ning tema eest toidu jms'ga hoolitsemine :D
Ma olin tõsiselt liigutatud sellise suhtumise muutumise esimestest ilmingutest... Aga nüüd on ta jällegi lõputult mõistev.
Tegelikult tähendab see ilmselt seda, et ikka iseenda loomuse ja suutlikkuse järgi tuleb last kasvatada - nii saab kõige parem. Teiste kogemused ei loe.
Statoil muide solgib suure raha eest ja pakub oma valikus kohvi-kakaod. või kakao-kohvi.
olemn maitsnud.
Jube mõeldagi! :D
Tunnen kaasa! (NOT!) :D
Ikka on väärtuse ja kõige selle muuga probleeme, aga mitte igapäevaselt. Kuskil taustal küll. Aga mu väärtus ei muutu ju sellest, kui ma kellegi vastu kena olen või kui lasen end ära kasutada.
Aga no alati kardan teistele inimestele ette jääda ja eeldan, et inimestel pole mu jaoks aega või huvi mu vastu. Aga see õpetabki enesekesksemaks :)
Oo, tead, mul alles küllaltki hiljuti oli tunne, et jääksin teistele inimestele ette - korralikele, teovõimelistele inimestele...
Ja ma ei teagi, kui kaua ma pole seda tundnud... äkki pool aastat?
Poleks üldse meeldegi tulnud, kui Sa poleks seda jutuks toonud... Wow!... Paistab, et ma olen loonud mingi positiivse suhte maailmaga :D, pean seda veel uurima.
Aga iseseisvast mõtlemisest ja enesekindlusest - mina olen NII ÕNNELIK, kui keegi väljendab minu mõtetele samu mõtteid, ja kui ma pole neid mõtteid üldse, eriti või ammu mujalt kui oma peast kuulnud :)
Ma tean ka, mis tunne on, kui inimene ajab endastmõistetavat juttu...
Ma tean ka, mis tunne see on, kui igav on kuulata ja mingit tera leidmisesse ei usu. Seega ikkagi, mul on rõõm Su pärast, mis siis, et/kui Sa pole täiuslik :)
Mul oleks hea meel, kui ma Teali kuulates mõtleks, et hähh, kes seda siis ei tea :D (ma ei taha siinkohal öelda, et SInu reaktsioon on selline :D, ma endast räägin! :D).
Kusjuures ma ka ei kahtle oma mõtete kehtivuses või õigsuses minu jaoks sel hetkel (kui ma parasjagu hull pole; kui olen, siis loomulikult arvan, et kõigi teiste mõtted on vähemalt natuke õigemad kui minu omad, sest...), aga ikkagi hüppan rõõmust, kui keegi sama juttu ajab, mis minu peas keerleb :)
Eeeenivei, ikka rõõmu ja vaprust ja enesearmastust! <3 :D
Postita kommentaar