Teal Swan tegi video teemal, mis ka minu meelel on mõlkunud ja mida ma mõned korrad ka siin blogis põgusalt puudutanud olen: mõned inimesed justkui ei saa aru, et kõike seda head, mida nad väärivad (nagu iga teinegi inimene) ei pea mitte keegi neile andma. Nad ei pea seda saama. Kuskil pole kirjas, et inimene peab kätte saama selle, mida ta väärib. Ja eriti veel - need asjad, mida me oma ellu tahame, ei pea tulema kellegi teise kaudu. Universum ei pea meile mitte midagi korraldama, ega inimesi meie teele lükkama. Ise peame korraldama (ja kui meie sättumuse/meelsusega on kõik korras ka meie alateadvuse kõige sügavamates kihtides, siis see kindlasti tuleb meie ellu). Ja kui ei oska, siis me ei saa - loogiline, eks! Kui ma ikka ei oska joonistada, siis keegi ei osta mu "maali", onju!
Aga sellest aru saamine on tõesti ilmselt keeruline... Ka mina tean üht inimest, kes enda meelest muudkui annab ja annab, aga vastu ei saa midagi ja huvitav - kõik teised inimesed näevad teda hoopis kapriisse ja nõudliku inimesena, kes ei oska hinnata seda, mida tema jaoks tehakse, ja kellel jääb alati puudu, sest tema vajadused on nii suured. Tema vastu kena olles lihtsalt seod end musta auguga. Jah, ta annab vastu oma tänu ja tähelepanu, kuid seegi kurnab teisi inimesi, nad ei taha seda (sest see on 'ahne tähelepanu'). Nad tahavad ära tema juurest. Sest asi pole komplimentide ja pisiteenete vastastikku vahetamises, vaid selles, et on tunda, et see inimene tahab, lõputult, just sinult, kohe ja praegu ja edaspidi ka :)
Aga kuidas sellest ohvri seisundist välja tulla - ma küll ei tea muud rohtu kui armastus.
Armastus on nagu palsam, mis võib ravida kõiki komplekse.
Ja kuidagi ikka juhtub seda, et mõni oma suures puuduses leiab sellise kaaslase, kellega vastastiku teineteist toetada ja 'tõsta'. Et seda kõigiga ei juhtu, on kurb, kuid ma usun, et miskitpidi õiglane (ja ma tean, et see jääb sõnakõlksuks neile, kes ei usu eelmisi elusid).
Ma mõtlen, et seda, mida me 'välja teeninud' oleme näeme me selle pealt, mis meil on.
Siiski ei tasu langeda ka sellesse 'mõttelõksu', et unustada ära võimalus asju muuta. Mina näiteks olin kunagi ühes kehvas suhtes (no tõesti ammu, aga selle suhte tõttu ma siiamaani loen tekste sotsiopaatidest ja nartsissistidest :D) ja ütlesin endale, et kui ma oleks seda väärt, siis ta kohtleks mind paremini! :D Ta on isekas ja hoolimatu - järelikult olem ma just seda väärt.
Aga ei, keegi ei pea meid 'paremini' kohtlema peale meie enda ja see tähendab halvast suhtest loobumist.
Tealil oli veel üks hea point: kui sulle tundub, et inimesed peaksid sinu heaks midagi tegema või sind kohtlema nii nagu nad, paistab, et eriti nagu ei taha, ja sa tunned rahulolematust, siis arvesta sellega, et see asi, mis sa arvad, et sa pead saama (on see siis näiteks, et sul on liikumispuue ja sa arvad, et su noorem ja terve sugulane peaks su köögi üle värvima, või su ema peaks tööst vabal ajal su lapsi hoidma, või su mees peaks arvutimängude abil lõõgastumise asemel küsima, kuidas sul tööl läks ja selle vastu siirast huvi tundma) on kulukas sellele inimesele, kes sinu meelest peaks sind varustama vajatava teo või tundega. Mõtle, miks ta ei taha anda sulle seda (aega, jõupingutust, tundeid)? Äkki sa arvad valesti, et tal on seda jalaga segada, aga tal pole. Äkki ta ei anna, sest tal pole, või äkki ta ei anna, kuna need asjad, mida sina annad, pole tema meelest väärt nii palju, et ise anda seda, mida sina vajaksid.
Muidugi - keegi ei keela olla kurb, kui on selline lugu, et meie tahaksime panustada ühte inimesse ja soovime ka talle tähtis olla, mida ta peaks näitama sellega, et panustab vastu, kuid paraku - tal pole nii väga vaja meie panust, et ise vastu pingutada. See on nagu - tahaks isetehtud pitsat, aga ei jaksa/viitsi ise teha, nii et kui keegi seda juhtumisi meile just ei too, siis parem on teha endale paar võileiba. Sest 'pitsutamisjõudu' lihtsalt pole praegu. Aga kui keegi ise toob, siis ... ära ju ka ei ütle ... Vastu aga ei viitsi teha, sest ei viitsi. :D Kui pitsatooja kohe ütleks, et ma toon sulle selle tingimusega, et sina teed ja tood hiljem mulle, siis ütleks kohe, et ära näe vaeva! Aga see suhte potentsiaali kompamine käibki lihtsalt nii, et üks teeb pakkumise ja vaatab, kas ja mida teine vastu pakub. Väärtushinnangud on erinevad - mõni hindab üle enda poolt pakutavat ja arvab, et kui ta sulle pitsa eest väikese võileiva pakub, on kõik korras. Ja kõik ongi korras kui/kuni sa ise ka nii arvad ;)
Point on ikkagi selles, et me ei saa süüdistada teist, kui see, mida ta pakub, ei vasta meie ootustele.
Kosuta iseennast ja sa kindlasti näed, kui inspireerivaks ja külgetõmbavaks sa teiste jaoks muutud! Pitsade tegemine/pakkumine paremale ja vasakule ei tee sulle kuidagi head, kui selle taga on (vastu)"saamahimu", sest inimesed reageerivad alateadlikult just su saamisvajadusele ja jäävad ettevaatlikuks, mis on ju mõistetav. Nii et tehke ise omale oma pitsa, kui jaksate, ja kes teab, kes kohale ronib, pakkudes näiteks jäätist, lootuses saada tükike su pitsast :D (kui ma nüüd tohiksin metafooridega veidike hullata :D).
Ja veel üks asi, mida kordamast ma ei väsi: on väga lihtne teise inimese ressursse üle hinnata ja mõelda, et kui minul oleks nii palju aega/jõudu/raha, siis ma küll aitaks oma tuttaval kartuleid võtta, remonti teha või tooks rohkem külakosti või ... no saate mõttest aru.
Võtke, mis teile antakse ja olge tänulikud! :p
/Lisatud õhtul, hiljem...
Oo, veel üks asi, mis minu elus on hästi oluliseks osutunud: kui teile pakutakse ja te ei taha (seda asja või sellelt inimeselt), siis öelge seda! Ärge võtke vastu seda, mille eest te tänulikud pole. Sest andmine-võtmine paratamatult seob ja mingi soovimatu asja eest on halb ka vastukinki teha (kuigi me kohusetundest seda teeme, et võlgu mitte jääda), sest see ainult tugevdab sidet. Küll aga on kõik hästi, kui pakutava eest tuleb vastu suur ja siiras tänu, mis saab selline puhas, tugev ja ehe olla ainult juhul, kui saamise juures polnud kübekestki ootust.
Eks meil endal ole ka rõõmsam anda, kui me ei tunne, et teeme midagi, mida meilt niikuinii oodatakse. Nii et see Teali poolt lahti seletatud "entitlement" - õigus midagi oodata ja saada - võtab mõlemalt poolelt rõõmu vähemaks. Rääkimata sellest, et see põhineb vigasel loogikal./
Ma igaks juhuks panen Teali video ka siia üles, kuigi kes neid 20-minutisi jutte ikka raatsib kuulata - ma ise kuulasin ka puhates tunniajasest kotletivorpimisest ja nii ... pool jutust jäi lönti vajuva tähelepanu tõttu kuulmata.
Teal ise mõjus mulle algul väga häirivalt ja võõristamapanevalt ja isegi VT tuli teda minu arvutist kuuldes kohe vaatama, et misasi see nüüd on - pole üldse minu 'tüüp', kõnemaneeri järgi. (VT ültes, et meie energiad tunduvad olevat vastandlikud! :p) Aga nüüd ma enam isegi ei saa aru, mis mind häirida võis... See, et ta vahepeal omaenda jutu peale peenikese häälega itsitada kidistab, on armas mu meelest! :)
---
Teisel teemal:
VT jõudis just koju ja võttis 6 suurt kartulit ja 6 kotletti.
Need ei mahtunud ühele taldrikule, nii et ta sööb kahest kõrvutiolevast taldrikust - ühes on kotletid, teises kartulid.
Mul on teismeline hunt majas! :D
15 kommentaari:
No kui selline suhe, kus andmine ja saamine ei ole tasakaalus (ja on rahulolematus), on mehe ja naise vahel, saab minna lahku. Ema-isaga tulem lihtsalt leppida. Sõpru-sõbrannasid ei pea selliseid enda lähedal hoidma.
Olin sellises abielus, kus ma ise tundsin, et minult kogu aeg võeti, aga vastu ei saanud ma midagi. Tahtsin just nimelt tähelepanu, huvi selle vastu, kes ma olen ja mida teen, poolehoidu, võibolla ka imetlust. Aga sain suure ükskõiksuse. No ja kuna see suhe mind kurnas, siis läksin ära. Elu läks palju kergemaks ja lihtsamaks. Praegu tagantjärele saan eriti hästi aru, et see mees ei olnud üldse võimelinegi pakkuma mulle seda, mida ma temalt ootasin. Ja seda mõistan ka järjest paremini, et mitte keegi ei pea mind õnnelikuks tegema, keegi isegi ei saa mind õnnelikuks teha. Ma saan seda ainult ise teha.
Jah, selline suhe kurnab loomulikult!
Ja millegipärast ongi suhte sees olles nii raske näha, et meie partner lihtsalt polegi suuteline (meile) pühenduma. Nii paljud naised tunnevad sellises olukorras, et kui ma olen parem kokk, tähelepanelikum, ilusam, voodis vingem või mida iganes, siis teine tahab ka rohkem vastu anda - enamjaolt jäävad sellised ponnistused siiski ühepoolseks, mis põhjustel siis iganes.
Vanematega on, jah, keerulisem...
Ma olen viimastel aastatel tundnud, et mul on teiste inimestega võrreldes tohutult vedanud, et olin lapsepõlves (ja muidugi ka edaspidi) nii vähe kodus - ma pole kunagi tundnud, et nad oleks pidanud mind rohkem toetama. Ma olen neid, või pigem siis Emmakest :), kritiseerinud palju, aga seda asjade pärast, mida ta tegi, mitte nende asjade pärast, mida ta ei teinud, aga minu arvates oleks pidanud tegema. Ma tõesti ei oota neilt midagi ja ma arvan, et vähemalt Issakesega on see vastastikune - mis absoluutselt ei sega suurepärast läbisaamist, pigem hoopis soodustab seda.
Ma hakkasin seda videot üle vaatama ja leidsin veel ühe hea koha.
Teal ütleb, et inimesed, kellel on enda meelest see õigus saada teistelt, käituvad umbes nii: "Ma tulen ja võtan sinult selle, mida ma tahan, ja kui sina ei taha seda mulle anda, siis oled sa isekas!"
Ehk siis - inimestel õnnestub mööda vaadata sellest, et nemad ise on 'võtma' tulnud, pealegi veel asja/tunnet, mida teine ei taha anda.
Kumb siin isekas on, eks?!
Aga võib-olla ongi pigem see, et inimesed tahavad armastust, aga ei oska seda küsida. Sest tegelikult ei ole ju oluline, kas sind parasjagu aidatakse või mitte, sest asjadega saab alati kuidagi hakkama (või osutub, et neid ei ole vaja), aga inimesed tahavad armastust kuidagi... mõõta? ...enda jaoks väikesteks ratsionaalseteks tükkideks teha ...midagi sellist?
Mulle väga meeldis, mis sa ütlesid, et "ma ei oota Issakeselt midagi ja sellepärast me saamegi hästi läbi". Ma tegelikult ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas saab inimestelt midagi "vaikimisi" oodata. Inimestelt saab oodata lepingute pidamist (või sõnaselget lepingu üle vaatamist), ehk siis, kui keegi lubab sõnaselgelt midagi, siis võiks täitmist oodata küll. Aga kui ei ole kokku lepitud (või pole tööülesannetes kirjas), siis kust üldse tuleb mõte, et keegi peaks midagi tegema? Tähendab, mulle väga meeldib, kui tehakse ja üldiselt ma ise püüan ikka inimestele abiks olla, sest tavaliselt on mul selleks jõudu ja soovi (ja vahepeal olen ka nii abiks, et ei pane ise tähelegi). Üldiselt olen ma ka ise väga palju "saanud", aga mul on lihtsalt õnne, eks.
Seega, kust tuleb arvamus, et keegi peab midagi?
Jaa, ma mõtlen, et... kõige õigem viis aidata aidata või anda ongi niimoodi, et nagu ise ei pane tähelegi! :) Et see tegu voolab sinust välja, sest see tundub loomulik. Teise rõõm on meie rõõm! Heades paarisuhetes toimib see suurepäraselt igapäevases pidevas interaktsioonis, ilma et keegi loetleks teeneid/ohvreid; kui kõik on kenasti, siis seda pole vaja teha. Ma arvan, et enamik nägelusi tulebki sellest, et me oleme teinud teise heaks asju, mida me poleks tahtnud/viitsinud/tegelikult jaksanud teha, ja kuidagi on see frustratsioon vaja välja valada. Minu meelest parem oleks mitte teha neid asju, mida me teha ei taha... aga nii on raske oma elu sättida. Süütunne on kohe varmalt südametunnistusele koputamas :)
Ma arvan, et ootused teistele inimestele tulevad lihtsalt mõtete järgnevuses olevast lüngast, mida meil pole kasulik näha.
Näide elust:
75 aastane naine oleks soovinud oma kööki värskendada, aga tal endal lagesid ja seinu värvida oli ju mõistetavalt raske.
Aga siis tuli talle meelde, et tal elab lähedal 55 aastane sugulane ja tema ju küll jaksaks värvida. Nii et hea mõte, ja vanem kohe küsimaie: "Kas sa värviksid mu köögiseinad ära."
Aga 55aastane tegi rohkem tööd, kui oleks tahtnud, ja ta ei soovinud oma vähest vaba aega ja jõudu sellesse projekti panna.
Ta ütles ära, aga tundis end halvasti.
Kui meil on vajadus, mida me ise täita ei saa, siis vaatame ringi, kes meie lähedastest saab selle asjaga hakkama.
Lünk on seal, et see, et teine saaks (meist paremini) hakkama, ei tähenda automaatselt, et ta peakski seda meie heaks tegema. Meie vajadus ei lase seda lünka näha. Me mõtleme lihtsalt, et meil tuli hea lahendus - see inimene ju võiks selle asja ära teha! Geniaalne! :D
Veel üks näide elust:
Valmistusime Õega koos suvel maale minema ja ma võtsin terve suure spordikotitäie asju kaasa (millest enamiku kavatsesin sinna jätta). Õde vaatas mu kotti ja küsis, kas mul tõesti nädalaks ajaks on nii palju asju vaja - ja ma teadsin, et ta mõtles, et niikuinii ma loodan, et ta tuleb mulle tassimisel appi, sest ma ise ei jaksa (bussipeatusest maakoduni oli 2,5 kilomeetrit). Ja ma teadsin, et ta tundis pisukest vimma, et ma võtan endale koorma, millega ma ise toime ei tule - lootes tema abile.
Aga minul tegelikult polnud sellist ootust, et ta mind aitab, ja kui me bussist välja astusime, ütlesin ma talle kümnekonna meetri järel, et ta võiks ees minna - tal endal oli ainult käekott. KUNA ma olin selles täiesti siiras, tahtis ta ise mind kotitassimisel aidata (ja kott oli tõesti selle teepikkuse peale raske, mul küll õlalihased valutasid veel paar päeva hiljemgi).
Kui ma oleks oodanud, et ta mind aitab, oleks ta seda ilmselt ka teinud, kuid ebaõiglustundega, mõningase meelekibedusega.
Ma mõtlen, et teistel on palju lihtsam aidata, kui sa südamest oled nõus oma raskustega ise toime tulema ja üldse ei vaata abiotsivalt ringi. :)
Aga selge see, et kellelegi milleski abiks olla soovime me kõik. Me kõik soovime maailma mingit positiivset muutust tuua, aidata/abistada nii, et sellel oleks mingi tähendus kellegi jaoks. Ja kindlasti on olemas ka puhtast armastusest tulenev aitamine - sa näed, kus on abi vaja, sul on see asi olemas, mida vaja, ja sa panustad selle ja tunned rõõmu sellest, kuidas kusagil asjad sellest paremaks muutusid :) Nii ongi õige ja hea! :)
Noh, kui ma olen inimesega abiellunud, siis ma eeldan, et ta tunneb mu vastu kuigipaljugi huvi. Abiellumise enda ajend ei ole tähtis, see võib olla lihtsalt armumine, kehakeemia torm, mis mingil hetkel jahtub. Aga kui juba ollakse paar, siis ju võiks olla midagi ühist? Ja kui siis selgub, et ühist polegi, või on üks pool nartsissistlik terrorist vms, siis on jama käes.
Keegi ei pea midagi. Lihtsalt teatud suhetes on vaikimisi eelduseks, et üks osapool täidab teise vajadusi (või täidetakse neid vastastikku). Et lapsevanem hoolitseb oma lapse (eriti väikelapse) esmaste ja ka teiseste vajaduste täitmise eest. Söödab, katab, õpetab, loob turvalise keskkonna. Ja abielu mõte on ju enamasti ometigi koos, üksteise kõrval, elada. Abielu on enamasti nii materiaalne kui vaimne kooslus. On muidugi ka teisi variante, aga sel juhul ma küsiksin, et kas see on siis enam abielu ja milleks see jant?
Ma ütleks, et loomulikult on selline vaikimisi eeldus, et me täidame teineteise vajadusi.
See on kahtlemata jube halb üllatus, kui selgub, et teinepool vaatab meid kui midagi tülikat, takistust mõnusale äraolemisele :D
Heal juhul läheb ikka nii, et paarike teeb elu teineteise jaoks mõnusamaks ja see tuleb välja loomulikult.
Aga see mõte, et täiskasvanute suhetes ei ole mõistlik midagi automaatselt eeldada, mulle väga meeldib. Hea on, kui vabatahtlikult, heast meelest üksteist aidatakse, antakse, mida just vaja (on see siis armastus või midagi muud). Aga nõuda ei saa. "Õigustatud ootus" on küll ilus väljend, aga reaalses elus ei ole sellel palju kaalu. Õigustatult midagi oodates võib suure pettumuse saada. Vabatahtlik kingitus on alati miljon korda rohkem väärt, kui väljapressimise tulemusena saadu.
Jaa, täiesti nõus!
Ma arvan kuidagi nii, et meil on küll õigus teatud inimestelt teatud asju oodata, kuid oma hingerahu huvides peaksime endale selgeks tegema, et neil puudub tegelikult kohustus meid meile vajaliku toetusega varustada.
Nii et kui nemad ei tunne, et tahavad meie enesetunnet toetada, siis võib selle üle kurvastada, aga vihastumine on mõttetu.
On ka selline võimalus, et partner, kes ei ole meie suhtes piisavalt tähelepanelik ja hoolitsev, tunneb end paremini, kui me ka oma hoolitsuses tagasi tõmbume ja talle rohkem rahu anname.
Ja muidugi - minu meelest juhtub väga sageli ka seda, et meesterahvas, kes esimeses abielus on võtja, saab ajapikku aru, kui halva enesetunde see ka talle - mitte ainult naisele - tegelikult tekitab, ja uues suhtes proovib palju rohkem panustada ja pühenduda. Esimest naist see muidugi ei aita :), temale jääb kahtlane rõõm olla suurepärase ja vajaliku õppetunni andja :D
Mina eeldan küll.et kui mul on partner,et ta siis mind ka toetab,vähemalt enamasti.Mis mõte sel kooslusel muidu on.Rahus olla võib igaüks omaette.
Mina ka eeldan. Eks me kõik!
Lihtsalt - ta tõenäoliselt toetab meid meelsamini, kui ta tunneb end vabana ;)
selle teemaga seoses, kuidas su venna lastel/perel läheb? kuidas lapsed suhtusid/reageerisid, kui ema tuppa astus? kas väiksem tundis ikka ära? (mina miski pärast olen kindel, et tundis)
kui sa muidugi soovid vastata.
Jah, on küll teemaga seoses! :)
Lapsed tundsid empsi ära küll ja olid rõõmsad. Usun-loodan, et on rõõmsad siiamaani.
Vend on stressis. Ma pole kindel, mis tema peas ja hinges toimub, kuid tean, et ta füüsiline tervis kannatab.
Issake peaks umbes nädala pärast jälle Tartusse tulema, siis kuuleb lähemalt.
Jõulud olid neil küll nõmedad - nad sõitsid heade peretuttavate juurde, kus oli peale nende kahe tütre veel 5-6 last ja oli tellitud jõuluvana. See pere elas Pärnumaal ja meie Z otsustas Pärnu peal ringi vaadata, enne kui seltskonnaga ühineb (üks neist külla kutsujatest oli küll Z parim sõbranna Eestis ja tema suurim tugi 'separatsiooni' ajal, nii et natuke üllatas, et ta ei tahtnud kohe tulla ja jäi Pärnusse maha), igatahes lubas Z oma lastele jõuluvana tuleku ajaks kohal olla, kuid tuli alles järgmisel hommikul ja keeras magama.
Suht nõme mu meelest.
Ma ei ütle, et sellised asjad haiget ei tee.
Igatahes on Vend olnud üsna sõnakehv. Ega meil pole kunagi olnud kommet iga nädal helistada... Tavaliselt, kui midagi selgub või muutub või väga nõme on, siis ta ikka helistab ise, ma ei taha torkida, sest - ma ei oska aidata, aga päris tugevat stressi tekitavad sellised asjad minulegi.
Tänan Sind ja kõiki teisi, kes hoolivad ja sel teemal uudiseid ootavad! :)
Kallid olete! :)
Lausa hull lugu mu meelest!Samas paneb imestama mõne inimese võime endale silmapilk seltskond leida ja sellega ühilduda.
Jah, Eve, sellega Sa tabasid küll naelapea pihta: ta on nii muretu ja lustakas ja pretensioonitu ja ilus, et ta leiab endale tõesti alati seltskonna, kus ta väga soojalt vastu võetakse. Austraalias on selline pealiskaudne, mitte millekski kohustav soe suhtumine tavaline - poemüüjad ja kohvikupidajad küsivad: "Mida sulle, kullake?" :D -, nii et tema jaoks on sõbralikkus/võõrastega soojalt käitumine väga loomulik. Ta pidi päris harjuma sellega, et inimesed ei ütle bussipeatuses teistele bussiootajatele "tere!" jne.
Ta on meil tõesti mitmes mõttes eriline ;)
Postita kommentaar