***

Ma mõtlen, et ma tahaksin vist veidi lahti teoretiseerida ja seletada, mida ma pidasin silmas enesetundmisest tekkiva alandlikkuse ja õnnelikkuse juures, ja juhtumisi saan ma siin lahti seletada ka seda, mis mul kliinilise psühholoogia vastu on. Kui mul meelde jääb seda teha, muidugi. Khm.


Niisiis, eneses-surkimisest.

Oletame, et sul on tunne, et sa võiksid olla veel õnnelikum, kuigi sa ju püüad kõigest väest ja üldiselt teed kõike ka enda meelest õigesti. Siiski tajud vahel, et kas sinu enda või teiste meelest annad sa põhjust ka rahulolematuseks. Aeg-ajalt sellele mõttele tulles jõuad (näiteks) ideeni, et sinu puuduseks on see, et sa pead end teistest paremaks - ja pead seda teiste eest salajas hoidma, nii et midagi on valesti... Võibolla sa oled just selle nimel tööd teinud, et teistest parem olla, ja võibolla sulle tundub, et sa oledki teistest parem, objektiivselt: sul on ilus naine, oled oma töös osav, palk on hea, kodu kena, kõht on täis, reisida saab, koer ka armastab ja nii edasi, aga süda pole ikka õnnest tulvil, kuigi võiks ju nüüd juba! Aga nüüd hakkab sulle tunduma, et enda teistest paremaks pidamine hoopis hoiab sind millestki eemale ja tundub, et see oleks nagu natuke häbiväärne ka ja et ... ehk on tegemist hoopis sinu nõrkuse, mitte tugevusega.

Niisiis, pärast - ütleme - viieaastast imestamist, et kuhu see rahulolu turvalisus siis jääb, jõuad sa arvamusele, et segajaks võib olla arvamus, et sa oled ja peadki olema teistest parem.

Ja sa jõuad küsimuseni, miks sul on siis vaja arvata, et sa oled teistest parem?

No imestades mõtled sellele iga kuu kolmandal pühapäeval pool tundi, näiteks... ja lõpuks jõuad (näiteks!) sellisele järeldusele, et... sa oleksid väga tahtnud, et sulle lapse või noore inimesena oleks keegi oluline inimene kinnitanud, et sa oled tema meelest kõige imelisem inimene maamuna peal, ja kinnitanud ikka nii, et sa uskuma jääd. Aga seda ei juhtunud. Et hingeke katki ei käriseks, hakkasid sa ise selleks inimeseks, kes endale kinnitas, et ta on kõige imelisem inimene. Mitte selle pärast, et see oleks tõsi, aga selle pärast, et seda oli vaja.

Oletame, et see mõte on ootamatu.
Ja - kas teile ei tundu, et kui sul on aega seda arusaama kombata ja selle tõepärasuses veenduda, teeb see sind natuke alandlikumaks?
Mulle küll tundub.

Ja kuidas oleks - ilusamaks?
Mulle tundub, et sellisele arusaamisele jõudmine teeb inimese ka ilusamaks, vähem 'kekuks'.

Kui näiteks aasta on mööda läinud, kasvab sellest arusaamast uus küsimus: aga miks mulle üldse on vajalik, et ma arvaksin, et ma olen imeline inimene? Miks ma ilma selle arvamuseta elatud ei saanud? Miks see mulle üldse oluline on?

Selle vastuseni on kergem jõuda. Oletame, et sa tunned, et tahad end ju lihtsalt väärtuslikuna tunda.

Uus küsimus: miks mul on vaja end väärtuslikuna tunda?

Kui sa oled lõpetanud selliste vastuste andmise, et "igaüks tahab ju väärtuslik olla" ja "väärtuslikud inimesed on need, kes elu edasi viivad" ja saad aru, et sa pead üldise inimsuse seisukoha pealt isiklikuma seisukoha peale liikuma, seisad ühel päeval vastuse ees: aga kui ma pole väärtuslik, siis keegi ju ei armasta mind.

Ja keda see vastus ei liigutaks, ma mõtlen?!
Meie enda süda liigutaks meid, kui me seda tunneksime!

Võibolla ma eksin ja vaatan siin liialt enda ja endale nähtavate inimeste järgi (ja neidki ikka enda filtri läbi), aga mul on selline tunne, et me jõuame alati armastuse juurde.

Kui me oleme selle mõttega harjuda jõudnud ja teame, et see ongi tõsi, siis - kas pole me kogu selle protsessi käigus jõudnud peale enda lähemale ka teistele inimestele, kuna näeme üksteise seotust ja hoolimise olulisust? Ja me saame ka aru, et pole meil põhjust ei nina püsti tõsta ega ka norgu lasta - seda enam, et kõikide teiste inimeste käitumisomapärade all on täpselt samasugused 'miksidega' väljaselgitamist võimaldavad teingimuslikud 'kujunemisread' mis viivad soovile olla armastatud - nii veidralt ja paradoksaalselt kui see mõnel meist ka ei väljendu.

Siin jõuame me veel ühe järelduseni: mitte keegi ei saa mitte kuidagi teistest parem olla.
Kõige all on alati armastus, soov armastada ja soov mõttekalt panustada.
See on meie kõigi loomus.

Aga see järeldus oli lihtsalt seotud algse näitega ja ei puutu tegelikult õnnelikkuseni jõudmise tehnikast rääkimise puhul asjasse :), selle ütlesin ma välja nii - boonusena :p
Et te siis nüüd teaksite, et te pole teistest paremad :D

Ja noo vaat, nii teeme iga oma tajutava nõrkuse või häiriva omadusega - jälitame seda 'miksepidi' algusesse ja näeme selle seost vigadevaba, armastava hingega.
Nii palju, kui mina olen vaadanud, on see seos alati olemas.



Nüüd, kliiniline psühholoogia.

Kliinilised psühholoogid minu teada kasutavad enamasti kognitiivset käitumisteraapiat, kus samamoodi hakkatakse 'miksitama' ja iga vastuse alla vaatama, et miks sa ärritud, kui miski su päevaplaani sassi ajab ja mis siis juhtub, kui sa ei saa teha neid asju, mida sa mõtlesid teha ja kas sa siis oled tegelikult ka kõlbmatu inimene, kui sa neid asju ei tee jne.

Aga ikkagi mul on urisemist selle teraapiaviisi kohta, kuigi just ülal ise kirjutasin, et nii saab kõik teada ja korda... :)

Mis mulle ei meeldi on see, et kognitiiv-käitumusliku teraapia eesmärk on inimene ühiskonnas funktsionaalseks muuta.

Aga minu ettepanek on, et aitame kõik inimesed nende kõige sisemiste kihtide juurde ja las nad siis ise otsustavad, kas ja kui palju nad ühiskonnas osaleda soovivad - enamik nagunii soovib! Ärme seame norme vaid laseme inimestel olla nemad ise. Las nad lihtsalt õpivad ennast tundma. Olgu see kogu teraapia. Meil aga hakatakse õpetama seda, kuidas sa pead oma käitumist muutma, et ühiskonda/perekonda/kooli sobida.

See saadab inimesele signaali, et ta ei kõlba sellisena nagu ta on. Ta peab ennast muutma. Ta peab psühholoogi juures käima, sest temaga on midagi valesti, tal on midagi viga.

Ja see on minu meelest vastutustundetu.

Armastus, armastus, armastus on alati võti!
Inimesele tuleb hoopis kinnitada, et ta väärib armastust ka täpselt sellisena, nagu ta praegu on, ja et tal on luba ennast armastada. Tema käitumine pole viga, sest sellel on mõistetav põhjus/alge.
Psühholoog või ükskõik milline terapeut peaks oskama inimesele avada tema enda hinge haavatava, lootusrikka ilu.
Ja kui neid miks?-niite pidi tagasi jõuda selleni, et armastus ja mõtteka panuse andmise vajadus on see, mis inimest juhib (kui ka need vajadused on teatud sündmuste/tingimuste poolt ebafunktsionaasete ideede ja käitumisviisidega asendunud), näeb inimene end tõenäoliselt ilusana ja hakkab käituma nagu ilus inimene, kes ta ka on.
Muidugi on see pikem protsess.
Teraapia on ajaliselt piiratud ja me ei jõua selle ajaga sageli põhja lähedussegi.

Näiteks võib psühholoog teile tõestada, et teie hirm on ebaloogiline ja midagi ei juhtu, kui asjad ei lähe nii nagu te kavandasite, aga teil võib ikka halb tunne jääda - topelthalb, sest nüüd te juba teate, et teie hirm on ebaloogiline veel ka, aga üle ikka ei lähe! Ikka mõtlete valesti.
Aga me ei mõtle kunagi valesti, tükid on ikkagi puudu veel.

Näiteks mina veetsin (nüüd juba palju aastaid tagasi) paar aastat psühhiaatriga arutades, MIDA MA KARDAN, et mul iga kodust väljamineku eel kõhus keerama hakkab ja tuju pahaks läheb. Ma ikka seletasin, et minu meelest ma ei karda keda tontigi, aga mu keha, va tobedik, käitub nagu mind ähvardaks seal surmaoht.
Ja nüüd ma olen kindel, et kõigi mu probleemide all on ikkagi lihtsalt ülestimuleeritus. Mu närvisüsteem on ülitundlik, ma vajan palju rahu, vaikust ja ka liikumatu olemist. Kui ma sellega ei arvesta, saadabki keha igasuguseid sümptomeid kaela, et mu aktiivsust võimatuks teha, et mind voodis hoida. Nüüd ma hoian end ise voodis ja olen saanud suurelt jaolt kõik hädavajaliku tehtud ja mõistus on ka alles - niipalju, kui mulle seda üldse antud on :p
Kuid tollal olid mu keha ja psüühika juba ammu leidnud seose õueskäimise ja ebanormaalselt kiiresti tekkiva tugeva kurnatuse vahel - teadvusesse jõudis see oi-kui-palju hiljem ja nii polnud mul võimalik seda ka analüüsida.
Õueskäimine pidi ju hoopis tugevaks tegema!
Ja lapsega tuli nagunii iga päev (või võimalikult sageli) õues käia - ma ei saanud endale lubadagi seda teadmist, et ma ei jaksa seda.

Teine näide - näiteks tõestab terapeut mulle, et midagi kohutavat ei juhtu, kui ma ei saa oma päevaplaanist kinni pidada. Aga mind ängistab see ikka samamoodi. Isegi topelt, sest nüüd ma tean, et muretsen ilma põhjuseta.
Aga pole ilma põhjuseta!
Võibolla ma pole teadvustanud, aga suutmatus päevaplaanist kinni pidada näitab, et hakkan koost lagunema. Järelikult see ikkagi on ohumärk, mis PEABKI mind alarmeerima ja mulle märku andma, et võta aeg maha! Aga see lihtsalt ei tulnud mulle teraapia käigus pähe. Ma sain sealt lihtsalt teada, et mõtlen ebaloogiliselt ja kardan ohutuid asju.

Veidrad foobiad nagu hirm puulehtede või nööpide ees, on üldse minu meelest millegi hoopis muu asendajad ja inimese lähendamine ämblikule või sillutisplaadi praole on lihtsalt pealispinna pahteldamine, asi on kusagil hoopis mujal ja ma imestaks, kui neil pärast senise hirmu 'mahatöötamist' mingi täiesti uus sümptom ei ilmu, näiteks akne, kasvõi.

No vaat, sellised mõtted või siis lausa ebaprofessionaalsed arvamused.



Aga mis veel täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks olemisse puutub, siis ma ütleks, et unustage see ühiskond, see on nii abstraktne asi, et te ei kohtu sellega kunagi. Pole vaja talle meeldida. Meeldige ikka endale. Ja endale meeldimist ei garanteeri osavus, kuulsus, haritus, rikkus, tähtsus, usinus ega üldse mitte ükski muu asi peale enesega kohtumise. Kui te olete endaga tuttavaks saanud, siis vaadake, kuhu teil pärisendana on vaja suunduda, ja kas üldse on enam vaja kusagile suunduda? Ma pakun, et päris paljudel ongi selline tunne, et kõik on olemas, kui nad on endal kenasti olemas, on enda 'kokku pannud'.


Ooookei, selline pikk joru peas keerelnud mõtteid siis täna õhtul! :)
Loodan, et see ei ärritanud teid... 🙄  tundub, et võib, kuigi ma hetkel ei taipa, miks? :D
Aga kindlasti ma saan aru, kui see kedagi vihastab või solvab.
Mingi alus justkui oleks, tundub mulle...

😘