neljapäev, 12. jaanuar 2017

Niisama nämmutamist

Vaatasin veel kolmandat korda üle selle Teal Swani "Entitlement" video...
Tobe oli teha seda söögi ajal, kuna see ärritas mind - hakkasin mõtlema, kas ja kuidas ma saaksin seda vajadusel eesti keeles edasi anda, kuid lõpuks jõudsin ikka jälle punkti, et ka kõige lihtsama ja ilmsema asja mõistmiseks läheb vaja veidi head tahet. Kui inimene on otsustanud mitte aru saada, sest see pole talle kasulik, siis ta ka ei saa ja sa võidki imestama jääda, miks muidu tark inimene teatud teema(de)l nii uskumatult tuhm on - aga talle pole kasulik aru saada sellest, mida sa talle ütled ja kõige rohkem (väga palju!) olen mina seda kohanud seoses tõrjumisega.

Tõrjuda tuleb õrnalt ja hellalt, sest kariloomast inimesele on kümnete aastatuhandete jooksul tõrjumine olnud eluohtlik. Meie 'aju' tõstab kohe hirmsat hädakisa, kui meid tõrjutakse. Sellega tuleb arvestada. Seda olen ma ka VT'le suure hoolega õpetanud, korranud ja korrutanud, et pole võimalik inimest tõrjuda või hüljata nii, et ta ei haavuks. Kui sa oled ka äärmiselt taktitundeline ja rahulik, siis teine inimene ikka haavub! Sest meie psüühikasse on see reaktsioon nii sisse sööbinud. Tõrjumine ohustab meid ja me võitleme raevukalt selle vastu, püüdes tõestada, et meid pole vaja tõrjuda, me oleme siiski väärtuslikud.
Kuid aus tuleb olla, et oma hingekest mitte ära rikkuda, ja vajadusel tuleb seega ka tõrjuv olla.

Mul on Emmakesega olnud hästi palju "piiride ületamise" probleemi ja sellest tulenevat tõrjumist.
Ta on väga pealetükkiv. VT ütles 6-aastasena, et vanaema on "pealepressiv". Ma ei tea, kas selline sõna on olemas, aga see on sisult täpsem kui "pealetükkiv". Ta tõesti mitte lihtsalt ei tüki ligi oma teemade ja tahtmistega, vaid vajutab su nagu pressi alla.


Enda meelest seletasin ma talle kunagi väga lihtsalt ära, kuidas aru saada, kas pakkuja mõtleb teise inimese või iseenda peale:

Oletame, et inimene ütleb: Ma tahan anda sulle šokolaadi.
Sina ütled: Ma ei taha šokolaadi.
Tema: Võta-võta, ma hea meelega annan.
Sina: Ma ei taha seda.
Tema: Ma tahan sulle ju ainult head.

Nii et ... tema süda on rahul, kui ta paneb sind tegema midagi, mida sa ei taha teha???


Võib ka lihtsamalt: kui sa kellelegi midagi rohkem kui korra pakud, siis mõtle selle peale miks sulle on tähtis, et teine inimene asja vastu võtaks? Sulle ei tohiks see tähtis olla. On hästi, kui ta vajadused on juba täidetud ja ta ei vaja seda, mida sa pakud. Kas sa püüad teievahelist sidet kunstlikult tugevdada? Tema ellu rohkem kuuluda? Siis sa oled isekas, eks. Ja pole ime, kui ta ei taha.


Nüüd - mina ütlesin sellistes olukordades Emmakesele: võta "šokolaad" tagant ära ja järgi jääb "MA  TAHAN...!" Sa tuled oma tahtmisega mulle kukile. SINA TAHAD, et mina võtaks sinult šokolaadi, mida mina ei taha. Sind ei huvita, mida mina tahan; sa pressid peale, et ma teeksin midagi, mida ma ei taha teha, ja kui ma alla annan, siis sa pead ennast heaks inimeseks.

(Šokolaadi asemel võib olla mis iganes, näiteks - kallistus!)

Minu meelest on see väga lihtne ja selge ja Emmake pole just mingi tuhmuke, aga sellest jutust ei mõiganud ta küll mõhkugi.


Olen mõelnud ka seda, et võib-olla tegi ta neid pealesurumisi hoopis selleks, et näha, kas ma olen ikka veel nõrk ja mõjutatav... Iga selline minu piiridest läbi raiumine muidugi nõrgestas mind veelgi. Aga huvitav, et väga paljud inimesed tunnevad Emmakesega koos olles, et nende tervise nõrgad kohad hakkavad "valutama" - kellel süda, kellel peavalud, kellel unehäired.



Eks need on vanad teemad. Erinevalt Õest ja Vennast pole mina valmis Emmakesega sedalaadi teemadel rääkima/tülitsema - temaga toimib ikka ainult see paljukirutud small talk! :)



Aga jah, nii väga, kui mulle Teal Swan meeldib (usun, et olen vaadanud temalt ligi 20 YouTube videot ja mitte miski ei näi moonutatud tema minevikust ja kogemustest, ehk siis usukumatult objektiivne jutt - muidu saab jutu järgi enam vähem oletada, mis valukohad inimesel on / mis temaga juhtunud on, kelle peale ta vihane on, aga Teali puhul ei saa midagi aru; uus Osho! :) ), pole ilmselgelt hea mõte tema videoid söögi ajal vaadata. Märkasin hästi, et mu mälumine oli kiireks ja järsuks muutunud ja õlad pinges. Söögi ajal võiks hoopis ilusat rahulikku muusikat kuulata või naljakaid kassivideoid vaadata ;D


Ma vaatasin, et mul on iidvanast ajast veel kasutamata kassipilte, ma panen need siia otsa.
























Armsad, eks! :)
xoxo
:)

14 kommentaari:

Lii ütles ...

Lihtsalt hea on tunda, et ma ei ole üksi sellise teemaga. Minu laps katkestas vanaemaga üldse igasuguse suhtlemise ära, kuna ei kannatanud seda "pressi" välja. Ütles, et temale ei ole see hea. Ja ema mul nüüd nutab, et tema ju tahab ainult head. Lõputu story...

karikate emand ütles ...

Jah!:)
Ma ütleksin, et meie lapsed on tublid, et ennast nätsutada ei lase.
Ja meie Sinuga oleme tublid, et lubame oma lapsel olla tema ise ja ei suru teda traditsioonide raamidesse. Et vanaema tuleb regulaarselt külastada ja nii siin maailmas asjad käivad.
Tubli oled, ja jaksu - ikka oma lapse eest seista ja talle eneseväärikust õpetada! :) <3

Kui head kavatsused tunduvad ebamugavad, siis on nende taga KOHE PÄRIS KINDLASTI varjatud vajadused. Sellised "andjad" on sügavas puuduses ja nad on tegelikult saama peal väljas (just tunnete ja suhete vallas on see tavaline), kuid kuna nende vajadus saada on nii suur, ei suuda nad näha, mis nendes toimub. Nad lihtsalt ei saa seda endale lubada, see nõrgestaks nende pealetungi õigustatust.

Ma olen tähele pannud, et inimesed, kes ägestuvad, kui sa oma tundeid neile väljendad, varjavad enda varjupoolt iseenda eest kõige tugevamalt ja parem on alati eemalduda, mitte mõelda, et see inimene on su ellu tulnud selleks, et sa temaga kaasnevate probleemidega tegeleksid. Mkmm, üldse pole nii!
Su laps on tubli! Oleks ainult rohkem lapsi ja naisi sellised!
(järjekordsed vabandused feministide ees siinkohal! :D Ma ei taha kedagi solvata vaid räägin maailmast nagu see mulle näib).

Jaanika Kipper ütles ...

Hoi-hoi, no mis feminismivastasus :p Tegelt sa oled ju ka feminist - seda on iga inimene, kes arvab, et ka naine on inimene oma soovide, mõtete, iseloomu ja kogu kompotiga. Rohkem polegi ju vaja, enese eest seismine on igati sooneutraalne :) Ei ole tarvis seda hirmsat sõna peljata, ega's enamus meist ekstremiste ei mängi :p Niiet tahad või mitte, welcome to the club! ;)

karikate emand ütles ...

:D
No tore! Ma arvasin, et kui ma rõhutan, et naistel on oskus piire seada nõrgem, siis ajan juba feminismivastast juttu.
Et tuleks öelda, et kõik peavad õppima piire kehtestama.
Aga mina arvan, et naiste puhul on see probleem suurem, et nad lasevad end tallata...

Ja veel raskem on naistel õppida piire seadma, kaotamata oma naiselikkust.

Aga põhimõtteliselt jah - ikka kõik peavad üksteisest lugu pidama ja keegi ei tohi teha teisele inimesele asju, mida too ei taha. Laiemalt vaadates tõesti sugu ei loe.

uurija ütles ...

"Ja veel raskem on naistel õppida piire seadma, kaotamata oma naiselikkust."

See lause jäi miskipärast pähe kummitama ja tuletas meelde, kuidas üks ema sõbrannadest kunagi mind õpetas, kuidas tuleks tüdrukul käituda, kui poiss tahab talle jalutades kätt ümber panna, aga tüdruk miskipärast ei taha seda (põhjus pole praegu oluline). Sõbranna õpetas, et tüdruk peab end poisi käe seest graatsiliselt välja keerama, nagu oleks see mingi tantsuvõte, ja poisile veetlevalt naeratama, nagu oleks kõik kõige paremas korras.
Kas see ongi "kaotamata oma naiselikkust"?
Aga kui tüdruk poisile lihtsalt ütleks, et palun ära pane kätt mulle ümber, mul on ebamugav / mulle ei meeldi / ma ei taha praegu, kas see oleks ebanaiselik?

Ma vist ikka ei ole üldse naiselik...

karikate emand ütles ...

Mm, ei. Ma arvan, et see käe alt kelmikalt välja keerutamine õnnestub neil, kellele see on loomuomane ja siis on selle reaktsiooniga kõik hästi. Ma ei soovitaks teha nii, kui see endale tobe tundub :D

Aga. Ma olen kohanud agressiivseid, labaseid, räuskajaid naisi, kelle puhul isegi ei kujuta ette, et keegi tahaks nendega üldse jalutada, rääkimata käe ümber panemisest. See on hoolitsust väljendav liigutus. Need naised on pigem sellise hoiakuga, et "löövad sul molli sisse", kui teed midagi, mis neile ei meeldi.

Ma arvan, et see on kurb.
Mind ei kurvasta, kui mehed nii käituvad, lihtsalt hoian eemale. Väga rumalad inimesed ongi ohtlikud (laua- vms)naabrid. Aga sellised naised - see on kurb, ja vägagi! Rumal võib olla ka ilma agressiivsuseta :D
Ma loodan, et neil järgmises elus läheb paremini, sest selles elus ma ei näe, kuidas nad end teostada saaksid. Aga midagi annab alati ära teha ja... hoian neile pöialt, aga kaugusest!

Eve Raudla ütles ...

Me võtame kogu aeg minu ema käest moosi,kuigi ei taha seda.Olen ka lugenud,et kui ei võta,siis põlgad ära selle armastuse ,mis ta nende moosipurkidega anda tahab.Ta ei kasuta väljendit,et tahab anda.Ta küsib,kas moosi tahad.Nii mul ongi hoidiste purke seinaääred täis,sest keldrit mul ei ole.
Juhtub,et kuluvad täitsa marjaks ära.Mul oli ühel õhtul suur puuvilja isu ja oli liiga hilja,et poodi minna.Otsisin ja leidsin ühe iidamast ja aadamast pirnikompoti.Ajas täitsa asja ära.

karikate emand ütles ...

Hmm, kujuta ette, meie perel on hetkel täpselt sama probleem.

Mitte küll emaga, aga mul elab Tartumaal sõbranna, kes selle suve lõpus hakkas pakkuma, et toob õuna. Ja moosi.

No õunu me tõesti tahtsime. Oleks väga tahtnud nii... kaks korda sügise jooksul. Eesti õunad - jee! :) Aga kuna ma need nii rõõmsalt vastu võtsin, siis järsku hakkas ta senisest mitu korda sagedamini ühendust võtma. VT ja Mees hakkasid juba valjult oigama, kui ma ütlesin, et K tuleks jälle ja tooks meile õunu ja moosi ja...

Ja nüüd olen ma jõudnud selleni, et lihtsalt ei vasta ta kirjale, kus ta jälle pakkus, et tuleb külla ja toob moosi. Ma olen juba mõned korrad öelnud, et me ei jaksa nii palju moosi süüa... Saan ju aru, et me tõesti kõik soovime kasulikud olla ja see on ilus ja hea, aga... Mees on tegelikult ainus, kes on valmis isetehtud moosi endale vahel sisse pigistama, puhtalt raha kokkuhoidu silmas pidades, mitte et talle maitseks. Meie VT'ga isetehtud moose... ei armasta... kohe üldse. Pean ka piire kehtestama õppima :)

Reet ütles ...

Maailm on ikka nii tasakaalust väljas... Mõelda vaid kui palju on inimesi kes oleks väga tänulikud nende mooside eest...

Aga sellest "ära suru mulle šokolaadi kui ma seda ei taha"st on veel üks variatsioon - tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle endale tehtaks vms

Mul on nii raske uskuda, et täiskasvanu ei suuda aru saada, et sellega pole mõeldud: kui sulle oleks ok kui naaber laseks kl 3 öösel kõlaritest ülikõvasti ntx Metallica't siis see ei tähenda, et sina võiksid seda oma naabritele teha.

Ometi on selliseid täiskssvanuid päriselt kah olemas :/

karikate emand ütles ...

Ma ei või, ma lihtsalt ARMASTAN oma blogi kommenteerijaid :D

Jälle väga oluline nüanss selle mängu juures: kas inimene mõtleb
a) ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks;
b) tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks, või
c) mis sulle on ok, seda võid ka teistele teha.

Juba 'b' on lühinägelik, aga 'c' on täiesti metsapoole.
Ja tõesti, ikkagi, selliseid c-inimesi on.

Ja... kõhh-khhmmm... ma võin suure paksu saladuskatte all öelda, et ma mõistan neid paremini, kui b-inimesi :)
Sest... kui sa ei saa olla sina, siis sa lähed kogemata hulluks, ja siis sa ei saagi enam teha muud, kui võtad sealt, kust näed, et saab. Nii ongi. Ma tean seda. Ma tean, mis tunne on mitte ainult 'närida' kätt, mis sind toidab, vaid üldse kõike, mis silma alla satub.

Seetõttu, kui mul on valida, kas olla endale lähedal või olla tubli, ma parem olen mina. Kompromissid selles vallas on väga libe tee, eks mõnel rohkem kui teisel.


Aga teistele pähe istuda ja õige näoga ringi käia (teha teistele mitte seda, mida nemad vajavad, vaid mida sina tahaksid, et sulle tehtaks) - sellest ei saa ma kohe mitte aru.

Selline lugu! *pööritab silmi



PS, moosidest ja värkidest.
Ma juhtumisi tean - kogemusjärgselt, et kui mul on valida, kas süüa 5 päeva kuiva leiba teega (ilma või või muu värgita) või kuiva leiba + kodumoosi saiaga, siis ma eelistan kuiva leiba.
Tararaaa!
Kõik me pole tõesti moosi- ega hoidistesõbrad. Ilmselt isegi vaheldus ei ahvatle piisavalt.

Ja... poemoose ma paar korda aastas ostan. Ma igatsen kindlat, tuttavat maitset pannkoogi juurde - vahel väga harva. Ja kompotte VT'le kord kuus ikka - kui mitte muud, siis kirsse jäätise kõrvale.

Nii palju, kui mina inimesi isiklikult tunnen, on alati hirmus jama, et kamp kokku ajada, kes need neetud marjad herilaste vahelt ära korjaks, ja siis üritada need moosid endale suure vaevaga sisse pigistada :D

Aga ma olen kuulnud, et mõnel pool on teisiti...

Ja tegelikult... mu kõige esimene 'tõsine peika' ka pakkus mulle kunagi tarretise moodi punase-mustasõstramoosi, mille oli teinud ta eks-elukaaslane, ja see oli TÕESTI HEA isetehtud moos. Aga ma olin siis 16 või 17 ja isegi ei lugenud sellest mingit solvangut või vihjet välja - muide, seda ilmselt polnudki, see oli selline päikeselise isiksusega mees, kes pakkus lihtsalt parimat, mis tal külmkapis kohukeste kõrval oli... :)
Nii et ma ei saa välistada hea moosi tegemise võimalikkust - isegi selline kogemus on olemas :D

Skarabeus ütles ...

Need sinu emajutud on psühholoogiliselt väga huvitavad. Minul pole emaga sellist kogemust võtta,aga kunagine ämm andis peaaegu sama plaani välja küll.Olin noorena igasugustesse raamidesse voolav/paigalduv,kannatasin kohutavalt palju.Oi,kuidas see periood mu elus ei meeldi mulle!Aga blogimaastikul on teistelgi samad probleemid,nagu näiteks keegi "surnudhing":
"*HIljuti käisin korraks ka oma emakodust läbi,et ära tuua sealt oma paar viimast asja.Ma ei suudaks seda enam endale ettegi kujutada,et peaksin elama aastaringselt oma emaga ühise katuse all.Mõnda aega saaksin kindlasti hakkama seal,sest olen vaimselt nii palju tugevamaks muutunud võrreldes kunagisega.Ema seevastu,tundub,et pole üldse muutunud.Vähemalt paremuse suunas kindlasti mitte.Aga täiskasvanud inimene,eks ta teab ise paremini,kuidas oma elu elada kavatseb.Vähemalt ohvrit peab ta juba viimased paar aastat mujalt otsima,sest alates kooli tulekust olen mina ta tempude vastu muutunud järjest immuunsemaks."
Kohutavalt kurb tegelikult...

karikate emand ütles ...

Oh, noh, ma ise seda kurba poolt nagu ei oska näha...

Aga kuna mu ema ei saanud läbi ka oma emaga ja neil oli ka pikki perioode, mil nad üldse ei suhelnud, siis nii kümmekond aastat tagasi ma mõtlesin, et on täitsa võimalik, et ajalugu kordub ka minu ja VT suhtes...

Aga isegi see mõte ei teinud mind kurvaks vaid pigem ... alandlikuks või... ma ei teagi. Ma ju tean, et Emmake enda meelest annab oma parima. Ja kui mina teen sama ja laps näeb seda teisiti, siis... pole teha nagu midagi!

Aga enam ammu ma seda ei karda :), VT on juba liiga suur et selliseid suhtekannapöördeid teha ja praeguseks on meie suhe pigem tavatult lähedane.

Oudekki ütles ...

Minu arvates on siin veel kaks nurka...

Üks on see, mida sa varem ütlesid, et tegelikult inimesed vajavad armastust. Või sõprust. Ütleme, et inimesed A ja B armastavad teineteist. A-l on kallistusevajadus, B-le on see ebamugav. Kuni armastus on piisavalt suur ja B on piisavalt tugev, et ebamugavust kannatada, seni ta ikka kallistab. Sest armastus, noh. Kui B seda ei tee, siis ongi kaks võimalust: a) A kallistusevajadus on nii suur, et B lihtsalt ei jaksa nii palju oma ebamugavusest üle olla, ta ei suuda, kuigi tahaks b) B ebamugavustunne on suurem kui armastus A vastu.

Mul on tunne, et selles olukorras A-d automaatselt tõlgendavad B käitumist b) läbi, ehkki tihti on a). Ja tunne, et "mind ei armastata" on väga kurb ja A hakkab seda alla suruma või veel hullem, B-lt nõudma - armasta mind ikka. Aga üldiselt ei tule sellest midagi välja.

Tegelikult mõlemal juhul tuleks A-l leida mingi teine inimene, keda kallistada. a) puhul on lihtsam, need kallistusvajadused tuleks võimalikult paljude inimeste peal laiali pihustada, siis on rohkem sõpru ja keegi pole ülekoormatud. b) puhul tuleb leppida elama faktiga, et sind lihtsalt alati ei armastata, aga see on okei. Ilmselt tuleks seda teha juba lapsepõlvest.

... Ma mõtlen, et kui sa oled lapsepõlves alati olnud täiesti kindel, et su ema-isa-õed-vennad-kesiganes- sind tingimusteta armastab, siis on palju lihtsam aktsepteerida seda, et mõned jälle ei armasta. Selles mõttes "hullu maailma" jaoks ette valmistada saab minu arvates just sellega, et annad lapsele kindluse, et keegi on olemas, kes sinust alati hoolib. Teadmise, et oled armastatud ja hoitud. Siis inimene õpib ennast armastama. Või seesama, mida sa VT kohta kunagi ütlesid, et "eneseküllane"....

Teine nurk on see, et tegelikult on kapitalismil mõned head küljed, aga ainult siis, kui sa oled selles kapitalismis enam-vähem mõistliku pulga peal. Nimelt mida rohkem sa saad kõik oma otsesed vajadused rahuldatud neid "sisse ostes" (no seesama, et kui sul on vaja lage värvida ja sa ise ei suuda, siis sa maksad kellelegi, kelle töö see on, või siis ilusalongi kasutamine kalliteenusena), seda lihtsam on sul suhelda inimestega ilma teenete-vastuteenete limbosse sattumata. Sa ei vaja kedagi ja saad siis suhelda lihtsalt suhtlemise pärast, huvi pärast teise inimese vastu, mõtete jagamise pärast.

Muidugi, riik/omavalitsus võiks siin abistada neid, kes ei ole mõistlikul pulgal (tegelikult saaks ju osutada remonditeenust neile, kes on piisavalt vanad või piisavalt noored, et mitte suuta ja kellel ei ole rahalisi võimalusi teenust sisse osta).

karikate emand ütles ...

:)
Ma olen absoluutselt kõigega, mis Sa kirjutasid, absoluutselt nõus, Oudekki! Väga hea kommentaar! Muahh! :)

Eriti see osa, et hullu maailma jaoks saab last ette valmistada armastuse ja toetusega, mitte hirmutamise ja vihaga.
Ma olen mõelnud (ja pole veel välja mõelnud), kas karistuseusku vanemad tõesti usuvad, et nad valmistavad niimoodi lapsi ette, või nad eitavad oma jõuetust ja ajapuudust?

Ma olen veel mõelnud, et kui koolis saaks kohe hooliva tähelepanu osaliseks nii kiusatud laps kui ka kiusaja - kas maailm ei läheks kiiresti paremaks? Kipub ju ikkagi nii olema, et kiusaja otsib endas peituvate pingete väljendamiseks viise ja talle oleks nii palju abiks, kui ta saaks rääkida nendest asjadest, mis temas ebaõiglustunde või viha on kogunema pannud ja üldse - aidata kõigil lastel varakult näha, et kiusaja on hädas. Kui teda kaastundlikult vaadatakse, siis on tal raske ülbe olla ka ;)