Kordused

Sattusin taas nägema vana tuttavat pilti Osho mõtteteraga, mida võib-olla olen isegi selles blogis juba jaganud (teises üsna kindlasti)... ja... mõne mõttega lihtsalt on nii, et seda on maailmas nii vähe näha ja see on samas endale nii oluline, et ... ei raatsi seda lehte kinnigi panna.

See siis on: 

"Ära igatse, ära otsi, ära küsi, ära koputa, ära nõua - lõdvestu/rahune.

Kui sa lõdvestud, tuleb see ise.

Kui sa lõdvestud, on see käes.

Kui sa lõdvestud, hakkad sellega ühtmoodi võnkuma."

Ehk siis jälle mu vana lemmik igas eluvaldkonnas: saad kõik, millest loobud.
Ilma ihaldamispaanika ja saamispalavikuta tuleb kõik, mida vajad, ise kätte - ja kui miski ei tule, siis natuke selle üle järele mõeldes saad kindlasti aru, et pole üldse vajagi. Pigem võis see olla takistus!

Meenub veel selline ütlus (eiteakelle):

"Stress on see, mis sa arvad, et sa peaksid olema.

Rahu on - mis sa tegelikult oled."

Veel üks asi, mis mul selle Osho mõttega millegipärast seostub on tunnetus: ainus asi, mida meil õnneks ja heaoluks tõesti vaja on, on ennast tundma õppida. Kui me seda alustame, siis meile võibolla ei meeldi kõik, mis me näeme. Võibolla valmistab mõni asi meis meelehärmi ja sunnib isegi enesessurkimisest korraks eemale tõmbuma - ja nii mitu korda. Kuid kui me (paratamatult suurenenud alandlikkusega) jälle enda juurde naaseme, siis õpime ennast tundma ja 'iluneme' selle protsessi jooksul kuidagi, see käib ikkagi käsikäes leebuse ja leplikkuse ja mõistvuse (=alandlikkuse) kasvuga... Mida rohkem me ennast tundma õpime, seda rohkem oleme valmis endale andestama - ja seda tehes me puhastume, ning ka näeme ennast järjest ilusama hingena. Nüüd näeme me ka maailma palju ilusamana, sest, eksole - me ei näe maailma nagu see on, vaid nagu OLEME MEIE.

Niisiis, sa lihtsalt oled endaga, vaatad endasse, selle käigus sa spontaanselt puhastad ennast ja maailm sinu ümber 'iluneb' (kuulge, kas on olemas selline sõna? kui pole, siis peaks olema :D).

Olla rahus, süveneda endasse - see on kõik, mida on õnnelik olemiseks vaja.

Mõned teist ehk mõtlevad, et teil on vaja tööl käia ja lapsed lasteaeda viia ja süüa teha - pole aega istuda ja endasse süveneda, see on isekas.
Ja kindlasti ongi õige, et te teete seda, mida te õigeks peate. Igaks asjaks on oma aeg. Ma usun ka seda, et me ei tee mitte kunagi midagi valesti! Muretseda pole üldse vaja!

Aga tore oleks küll, kui meil oleks aega oma südant tundma ja kuulama õppida! :)