DONNA TARTT "Ohakalind"

Näh, sain ühe raamatu läbi...
See peaks olema üsna kuulus teos, igatahes võitis see 2014. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia.
Eks ta tõesti oli üsna põnev...
Esimese kahe päevaga lugesin 550 lehekülge (lehekülgi on kokku 873 või nii). Kolmandal lugesin suure vaevaga 50 ja mõtlesin, et ma vist olen põnevuskirjanduse enda jaoks ammendanud: ainult põnevusest lugemiseks ei piisa. Ilus peab ka olema. Või sügavus, võimalus laiendada, edasi mõtiskleda.

Mõnel järgmisel päeval võtsin raamatu sülle, aga ... kuidagi enam ei läinud edasi.
Suure vaevaga lugesin lõpuni... Üldse enam põnev polnud. Kogu see lugu oli kaugelt liiga pikaks venitatud. See maht ei olnud sisuga täidetud. Kui raamatu r-kogust tõin, olin nii elevil (ma olin kaks kuud järjekorras :D) ja näitasin Mehele ka, et ka tema saab pärast mind lugeda, kuid - ma ei saa seda enam soovitada. Oleks see lugu olnud 500 lk, oleks kindlasti soovitanud.

Ma mõtlen, et Tartti eelmine eesti keeles ilmunud raamat "Salajane ajalugu" meeldis mulle väga - kas see oligi parem raamat või hindasin seda mingil põhjusel üle? Sealne õhkkond oli kuidagi köitvam...

Siinne peategelane Theo jääb 13-14 aastaselt emast ilma, kusjuures isa on juba teadmata suunas jalga lasknud, elab siis veidi väga rikkas ja peenes peres, siis oma narkomaanist isa ja tema labase pruta juures, kus ta ka ise elu pahupoolega tutvub. Isa ka sureb ja poiss läheb boheemlaste-kunstiinimeste juurde elama, kus oma varjupaigapakkuja juures ametit õppides hakkab 'antiigidiileriks'. Teeb musti tehinguid, kohtub taas oma pätist sõbraga, teeb kuhjade kaupa narkootikume, jääb ilma tüdrukust, keda armastab, peaaegu abiellub kellegagi, kellega abiellumine on mõistlik... nii et üht-teist ikka juhtub...

Natuke jahvatatakse hea ja kurja teemal, et heade kavatsustega võid ju ka kogemata halba teha, ja kas käia mõistuse järgi ja hoida oma elu koos, või tormata sinna, kuhu süda kisub, leppides sellega, et sa ikkagi kõike ei saa ja võid üldse üleni hävida. Näiteks - elad ontlikult, et jätta tugeva ja toetamisvõimelise inimese mulje naisele, keda armastad rohkem kui midagi muud, aga aastad mööduvad ja see naine ei tule sulle naiseks, sest ta ikkagi ei usalda. Ja sina oled hambad krampis end eemale hoidnud kõigest muust segasest, mille poole hing kisub (= endale sobivast elust), sest lootsid seda üht auhinda, mida ei tulnud. Täitsa jama, eks!? Või nagu siin raamatus oli tüdrukuga, kes muudkui harjutas ja harjutas oma flööti, kuna teda peeti andekaks ja talle ennustati küllaltki säravat tulevikku kontsertmuusikuna, kuid siis sai plahvatuses kannatada ja kõik need aastad enda kokku võtmist osutusid raisatuks, sest vajalikul tasemel ta enam mängida ei saanud. Ma mõtlen ka sageli, et ei tohi teha asja, mida sa vihkad, et kunagi hiljem saada asja, mida sa tahad. Äkki ei saa! Ja siis sa ei andesta endale neid raisatud tunde. Ei tohi tunde raisata vastikute asjade peale! Ja ma arvan, et ka vale tee võib viia õigesse kohta, nii et ei tohiks nii kramplikult 'mõistlikes otsustes' ja kavandamises kinni olla.

Kuid kogu see filosoofilisem pool jõudis kätte siis, kui ma olin sellest raamatust juba kõige jubedamal kombel ära tüdinenud.

Täitsa hästi kirjutatud lugu muidu, isikukirjeldused on suurepärased, aga raamatu pikkus/paksus on täii-ess-tii ebavajalik.