kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Oi-oi-oi-oi, kiire-kiire...

Ma arvasin, et aasta alguses on kõik jõulutamisest ja aastavahetuspeost väsinud ja aasta alguses on maailm nagu välja surnud, aga võta näpust! Muudkui aga sekelda ja sekelda. But it's all for the best, ay?!? Täna käisime VT'ga juuksuris - see oli ka ammu kokku lepitud. VT käis juuksuris viimati 3 või 4 aastasena ja kuna teda näksiti seal tund aega, kuigi ta oli nii tilluke laps, siis edasised aastad on ta juuksurisse minekule jäiga veto peale pannud. Nüüd aga tahtis ise minna. Esimest korda elus soovis ta endale tukka! Ja noh, kuna see on talle võõras territoorium, siis ma mõtlesin, et lähen kaasa ja lasen enda äranäksitud juuksed ka juuksuri poolt üle käia.

Minu töö:




Juuksuri töö:


Noh, vahe on loomulikult olemas :)


(VT ütles selle kohta "Resting Bitch face" 😭
pole jah suurem asi pilt - ma nii piklik päriselus ikka pole, brr! -
aga ma pole kaugeltki pildisättimistujus, nii et see, mis tuli, see jääb).



Aga juuksuri juures oli väga lõbus. Nagu te kõik juba aru olete saanud, olen ma pidurdamatult avameelne ja kui vähegi avatud inimene mu kõrvale satub, jõuame kiiresti meie elu kõige dramaatilisemate ja/või häbiväärsemate elusündmusteni, nende võimalike põhjuste ja meie lähisugulaste iseloomude analüüsi ja käitumise võimalike tagamaadeni jne... Kui juttu üldse ajada, siis ikka sellist kõige puudutavamat, mitte mingit mõttetut small-talki

Ei?

:D


Aga mul läks juba tooli istudes tuju heaks, sest juuksur ei tundnud mind ära - mina tema aga küll, olin 1,5 aastat tagasi sama naise juures käinud :) Mul on tegelt välimuste peale tohutult halb mälu ja ega mina ka tema välimust hästi mäletanud, aga olekut ja rääkimisviisi küll. Eelmine kord üllatas teda minu tegelik vanus...

/nääte, otsisin blogiteksti selle kohta välja lausa...

"Istusin siis juuksuris ja see tädi rääkis midagi vanustest ja värkidest, et elu on mööda lipsanud ja...No mina pistsin siis ka sekka, et on mulgi imelik mõelda, et saan varsti nelikümmend.Tema jäi vait ja seisis minu selja taga imeliku näoga.Ma siis igaks juhuks selgitasin, et mitte nüüd kohe, aga 2-3 aasta pärast. Kuna tema ei öelnud midagi, siis ma vadistasin rahumeeli edasi, kuni märkasin, et ta seisab ikka sama koha peal, käed õhus, suu lahti.Nüüd ma küll mõtlesin, et appikene, teisel juhtus mingi õnnetus, lõikas mu selja tagant kogemata kiilaks või tõmbas kravapalli kurku ja mina heietan siin saabuvast keskeast.Vahtisin talle ka siis peeglis kohkunult vastu, et mis juhtus?Aga tema oligi ikkagi minu vanuse-teema juures. Ütles, et pidas mind nii 23-25-aastaseks, et kortse pole ja olek selline nooruslik.Nojah, ma olen ju 6 kilo juurde võtnud - kortsud on puha pekki täis :D"

... ja seekord meie vestlus juba algas sellest. Deja vu.

Nimelt jagati meid juuksurite vahel ära, aga mina palusin enda omal hetke oodata, et ma oma lapse ilusti ise üle annan ja tema eest natuke räägin. Ütlesin  siis Väiku juuksurile, et tüdruk tahab asümmeetrilist pikka tukka ja tal on pilt ka kaasas, ja oligi kõik, läksin enda oma juurde tagasi.
Tema kohe küsimaie, et ta vaatab, et mul on nii suur laps, kui vana ma siis ise olen.
Mina hakkasin peaaegu naerma, sest olin ju sama inimesega juba rääkinud sellest... Ütlesin, et ma tean jah, et mind peetakse nooremaks, aga saan märtsis 39.
(Kui te vaatate mu fotosid ja hirnute praegu mu luulude üle, siis - asi pole niivõrd mu välimuses, vaid hästi kerges sammus ja kärmetes arglikes liigutustes, mis näevad välja nagu ma vabandaks kogu aeg enda olemasolu pärast ja püüaks end väiksemaks kokku suruda..., kätega teen ka imelikke liigutusi, väänan neid kõneldes, hoian rusikates kurgu all koos või viltuses palveasendis... see on tõesti täiskasvanulikust olekust kaugel, VT hullult häbeneb seda :D, aga mitte nii hullult, et ilma minuta käia sellistest kohutavates kohtades nagu juuksur.)
Ja ta ütles, et pidas mind kahekümneviieseks, kõige rohkem 27 aastat vanaks.
Nojah, loogiline - poolteist aastat tagasi oli 23-25.

Rääkisime omi asju ja ta ütles, et ta on aastatega aru saanud, et elu on selline siiru-viiruline ja kõigil on asju juhtunud - varjamine ja häbenemine on mõttetu. No mina olen täitsa nõus. Aga hakkasin mõtlema, et ilmselt juhtub see sallivuse suurenemine (nii enda kui teiste inimeste valikute osas) tõesti elukatsumuste käigus ja sellepärast on hukkamõistjad tavaliselt noored. Vanem inimene teab, et elu võib teha uskumatuid käänakuid ja oma sõnu tuleb süüa paljudel. Noortel on kõik kenasti paika pandud - pole veel seda kogemust, et kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab pilve serval.
Küpsus on ikka parem kui noorus... minu puhul pole see mingi uus tõdemus - juba koolieelikuna unistasin pensionärielust! :)


Teine asi, mis mind tohutult lõbustas, oli see, et VT juuksur oli täielikult rabatud sellest, et VT on aastaid ise oma juukseid lõiganud. Ta hoiatas mitu-setu korda: "Nii et ise enam ei lõika, jah!?!" :D
Mina sain tiba varem valmis, nii et ta ütles seda mõned korrad mulle ka ja tegi tohultult hukkamõistvaid nägusid :D Mina lõkerdasin naerda ei jätnud muidugi ütlemata, et ma ka ise tulin siia enda lõigatud peaga, mille peale see juuksur õuduses pilgu langetas: millised metslased! :D


Homme-ülehomme üritan täita netis suurt ankeeti töövõimetuse pikendamise taotlemiseks, laupäeval tulevad külalised... ainus variant see üle elada on koristamise ja söögi tegemise mõtted umbes nädalaks ajaks täielikult maha matta, sest ärevusel - isegi kui see on ülimalt lustakas, nagu mul sageli ongi - on kole komme enda valitud ja mulle kindlasti sobimatul hetkel mind idioodistada, kui ma ei kasuta iga võimalust vaikselt endagaolemiseks.
Jaaaaaa ma pean mõtlema, kuidas ühest korduvast küllapakkumisest veelkord ära öelda, see kevadesse lükata......... Ma ise elaks üle, aga Mees ja VT oigavad ja kräunuvad valjult, kui ma teatan tema järjekordsest tulekust...
Imelik lugu, et ma tunnen end äärmiselt sõbraliku inimesena, aga ma ei saa aru, miks kokku on vaja saada :D Mida pikem vahe, seda põnevam ju! Mõelge, kui lahe oleks oma sõpradega kohtuda nt iga 5 aasta järel! Kui palju siis oleks rääkida ja vaadata (no mulle tõesti meeldib kõigi inimeste laste ja kodude muutumist vaadata, alati küsin oma külaliste telefonidest pilte näha, eriti lastest tehtud fotosid...)... :) Seega, ma mõtlen, et ma hoolin ju küll ja loodan neile parimat ja elan väga kaasa kõigele, mis nende elus toimub - ainult kokku ei taha saada kaugeltki nii sageli, kui kõik teised inimesed. Imelik küll. Et minusugune sõbralik inimene aastate kaupa inimesi endast eemale tõrjuma peab, ma mõtlen :D



Lisatud paar tundi hiljem,

Ahsoo, sellest unustasin kirjutada, et viisin esmaspäeval VT kaht kampsunit ostma, olemata ise just parimas vormis. Aga tema jaksab poodides ja hambaarstil jne ainult koolivaheajal käia, nii et ... ei saanud edasi lükata. Ja ma ostsin täitsa kogemata endale ka pikad beežid poolvillased põlvikud ja musta liibuva pikkade varrukatega pluusi, millel on õlanukkide peal augud. Tahtsin sellist pluusi kunagi rohkem kui 10 aastat tagasi ja nüüd siis... ilmselt teenisin välja!... :p  
Tegelikult ma olin üsna ebalev, kui koju jõudes aru sain, et ostsin endale ka asju ja täiesti plaani- ja vajadusväliselt. Aga pluusi kunagi kindlasti näitan siin ka. Ma pole seda veel selga julgenud proovida... Sokke ka pole julgenud jalga proovida... ma pole päriselt veel rahu teinud selle impulss-otsmise-värgiga.


Poed on lahedaid asju tuubil täis, kuid VT ostab alati üht kindlat tüüpi kampsuneid/sviitreid:
- ümar kaelus, küllaltki suur;
- ühevärviline;
- sama, sile kude - ei mingeid palmikuid või triipe;
- pole lukke, nööpe, taskuid, lipse, paelu;
- pole liibuv vaid lohmakas;
- ulatub umbes täpselt üle taguotsa;
- õhuke (VT ütleb nende kohta 'kampsun', mina 'sviiter').


Totutasin siis pärast hajali peaga kodus (- mängisin arvutis monopoli ja kuulasin Kate Rusbyt, vaat! -), kui ühelt minu vastu väljateenimatult sõbralikult ja toredalt inimeselt tuli mu telefoni ettepanek 'poe ees' kokku saada, et meie peret nagu natuke kostitada või nii... Juhtumisi oli päev, mis oli minu jaoks nagunii raisus, sest ma teadsin kindlalt, et enne 3 rahulikku kodupäeva ma oma tasakaalu tagasi ei saa, nii et ma ei pidanud üldse kohkuma, et see kaa veel! Mul oli veekindel meik juba peal ka ja... :D Sattus täpselt selline päev, mis oligi mõeldud ringi siblimisele.
Mõnikord veab ikka ka! :)

Terve teisipäeva olime Väikuga mõlemad väsimusest pikali nagu pannkoogid ja täna siis sabistasime jälle veidi inimeste seltsis liikuda... :)  Ja mul küll oli väga lõbus, hehe! :)

6 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Aastalõpu Ekspressis oli ära todud Keiti Vilmsi 10 kalambuuri, esimene neist kõlas nii: siis kui ma veel noor ja Jumal olin. tuli kohe sinu praeguse postitusega meelde. mõtlesin ise, et väga tabav.

head ja ilusat uut teie perele!

Kylli ütles ...

Head ja rahulikku uut!

Täidetava ankeedi kohta ütlen tagasihoidlikult, et internetis täites saad ankeedi iga sammu eraldi salvestada ja hiljem edasi täita, ei pea seda lohet tervenisti ühes tükis ära ponnistama :) Kui miski väga segane või imelik tundub, siis anna tagasisidet ka - ega seda suurt ei viitsita teha :)

karikate emand ütles ...

SK,

oo, mulle meeldib! :) Vahvasti öeldud! :)
Ja aitäh, jällegi! :)


Kylli,
Aitäh! :)

Ahhaa, see on väga tore - ma arvasingi, et ma ühe päevaga seda ära ei tee!

Ma annan päris sageli tagasisidet, kui selline ankeet saadetakse pärast mingi teenuse kasutamist! ;)

Eve Raudla ütles ...

Haa-haa,tuleb tuttav ette,et kodus ei julge proovida ostetud asju ja eriti,kui olen midagi tellinud,ei julge vaadata.Tekib ka sundmõte,et äkki sai asjata kulutatud.Aga enamasti läheb õnneks ja mul läheb neid asju kohe vaja.Paksu jopega oli just nii,et sain ta pakiga kätte,mõtlesin,et oli mul teda üldse vaja ja järgmine päev oli külm kohal.

Eve Raudla ütles ...

Olen kahe käega poolt,et small talk on igav.Kahjuks suuremates seltskondades ainult seda aetaksegi.Üldine arvamus on,et see on ka vajalik oskus.

karikate emand ütles ...

Oo jaa, kui tahad normaalne ühiskonnaliige olla või lausa tähtsama koha peal, siis tuleb small-talki väga hästi osata - ükskõik, kui väsinud või tüdinud oled... läbi une pead ka oskama seda ajada.

Muide, tegelikult ma oskan küll - kui mul on teisest inimesest kahju, siis mulisen soravalt, leevendan pingeid, aga muul juhul ma tõõõõõeeeeesti ei taha!


Aga seda on küll tore kuulda, et see "ei julge vaadata, ei julge proovida" juhtub teistel inimestel uute ostudega ka! :)

Tore, et enne külma paksu jope kätte said! :)