Kultuuriminutid

Jõudsin täna lõpuks kõik kolm hooaega Peaky Blindersit ära vaadatud.
Need on mõnusasti lehel 123movies olemas.

Päris raske oli vaadata, ma ei arvanud seal igas issanda osas nii palju peksmist ja verd on!
Aga erinevalt Troonide mängust oli kogu muu värk nii maitsekas, näitlejad nii head ja muusika ka ülimalt hea - ma pidin kreepsu saama, kui Laura Marling ühes osas laulma hakkas -, et mitmepäevaste vahedega vaatasin kogu kupatuse ikkagi ära.

Loo keskmes on Inglismaal elav ja toimetav perekond, kus voolab nii iiri- kui ka mustlasverd, ja tegelevad nad kõige kriminaalsega - hasartmängud, salakaup, relvad, kalliskivid, kõrtsuäri. Nad alustavad väga mustade äridega, aga vanuse kasvades ja perede tekkides tahavad järjest puhtamale üle minna, aga kuna nende ärid on täis topeltkokkuleppeid, altkäemakse ja reetmisi, muutuvad nende elamud küll üha uhkemaks, kuid kogu muu jama jätkub - ainult kõrgemate panustega.

Minu meelest näitas seda ETV2 ka ja ma ei tea, kusmaal nad selle näitamisega on, nii et ma igaks juhuks ei ütle, mis lõpuks saab, aga (seni) viimase hooaja viimase osa lõpp oli mulle pettumuseks... Sarjadega kipub üldse nii olema, et asja põnevaks tegemiseks on vaja panna osalised käituma tavatult..., nagu poleks neist arvanud. See mulle eriti ei meeldi. Kasv ja areng toimub küll spiraalselt - väiksed langused ja tõusud, aga üldine suund jääb samaks.

Aga minu lemmik polegi Shelbyde perekonnast, vaid hoopis see patukotist juut (mis iganes ta nimi

nüüd oligi, Solomon nagunii) - no ma ei või, nii super lahe tegelane, et ma kahetsen, et ma algusest peale üles ei märkinud osi ja minuteid, kus ta on - temaga kohti vaataks hea meelega üle.

Britid neid sarju ikka oskavad teha!
Täitsa wow! :D





* * *


Teine 'minut' oleks tsitaat Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust"

"For a long time now I haven't existed. I'm utterly calm. No one sees me differently from who I am. I just felt myself breathe as if I'd done something new, or done it late. I'm beginning to be conscious of being conscious. Perhaps tomorrow I'll wake up to myself and resume my own existence. I don't know if that will make me more happy or less. I don't know anything.
/.../
For a long time now I haven't been I."

Olgu õnnistatud kirjutavad inimesed, eks, kuidas me muidu teaksime, et keegi on läbi elanud täpselt samu veidraid seisundeid, mis me isegi :)