E-elu

Kuna mulle mingid uuendused üldse ei meeldi, siis tavaliselt jõuavad kõik inimesed minust ette näiteks bussi sõidukaartide, kaardiga telefoniautomaatide (olid kunagi sellised!) gmaili konto või ID-kaardi tegemise ja netis kasutamisega - ja mina olen alati viimane-hapupiimane koos teiste vaimselt iidvanuritega ning vajan kuudepikkust veenmist ja kättpidi aparaadi juurde talutamist :D.
Aga nüüd on küll selline huvitav lugu, et alates 1. jaanuarist ajab töövõimetuse määramise asju Töötukassa ja minu taotlusaeg algas 5. jaanuarist - nii et olen sedapuhku esimeste seas, kes seda küsimustikku netis täidavad.

Ja eile - ikka esimesest kuupäevast, sest alati tuleb arvestada ootamatute nurjumistega misiganes etapis, eks! - siis täitsingi...

Kaks ja pool tundi jukerdasime ID-kaardilugejaga. Mees jukerdas ja mina ahastasin oma toas ja otsisin, kas mul on veel mingeid pabereid veel mingite pin'ide ja puk'idega. Ühest takistusest saime üle, ilmnes teine. Lõputu joru arusaamatuid muresid, lõputu joru andmete uuendamist, tarkvara eemaldamist ja taasallalaadimist ja seadistuste muutmist, ühest arvutist teise kolimist, mehe ID kaardi proovimist, kui minu oma ikka ei töötanud ja...
Õudukas!

Lõpuks saime Mehe arvutis minu ID-kaardiga Töötukassa iseteenindusse sisse ja ma täitsin kogu avalduse ühe jutiga ära, sest... pärast võtame kaardi tagant ära ja jälle ei saa sisse, eks. See võttis ka 2,5 tundi tihedat toksimist ja lõputut jutu kordamist, või vähemalt nii näis mulle.

Enesetunne seda värki lõpetades oli kohutav. Kogu keha valutas ja külmetas, olin üks krampis hunnik. Eile ei suutnud mõtlema hakatagi, miks see asi enesetundele nii vastikult mõjub. Täna varahommikuses unetuses sain aru: kogu aeg püüad parimat ja keskenduda elu päikeselisemale poolele ja kui siis pead rääkima kõige probleemsematest asjadest, üle ja üle, siis see tõesti tekitab masendust. Sinna pole lihtsalt midagi parata. Ilmselt oleks enda suhtes säästlikum, kui iga täidetud peatüki vahel teed midagi muud. Samas - ebameeldivad asjad, millest pääsu pole, tahaks võimalikult ruttu kaelast ära saada, eks... Iial ei tea, kas pooleli jättes üldse on jaksu selle juurde tagasi tulla - ma mäletan väga hästi neid kordi, kus väsimus ja meeleheide mu mitmeks päevaks liikumis- ja mõtlemisvõimetuks on teinud -, nii et selliseid asju tahaks pikali kukkumiseni jätkata, muidu pärast enam üldse ei suudagi...



Aga tegelikult tahaks julgustada teisi, kes nüüd millalgi ise täitma peavad.
Minu meelest on küsimused märksa paremad/asjakohasemad, kui pabervihikus olid. Samuti saab vastust kirjutada küllaltki pikalt - ei tule ruudu sisse ära mahtuda, kuid ma soovitaks jääda võimalikult lakooniliseks. Ei ole sellist tähenärimist ka, et mitme meetri kaugusel on pood ja apteek ja...Lihtsalt küsitakse, kas ja kui raske on pääseda endale olulistesse kohtadesse ja mis see on, mis raskusi põhjustab. Laiemad küsimused, ühesõnaga!

Lisatud: 
Varasem küsimustik keskendus füüsilisele võimetusele. Praeguses on palju rohkem avatust selles osas, et suutmatus mingeid asju teha võib olla seotud psüühiliste, vaimsete või emotsionaalsete probleemidega. Väga vajalik ja sobilik, hästi tehtud laiendus/täiustus!

Mis mulle eriti meeldis oli, et probleemi esinemissageduste valikvastuste hulgas oli: minu võime 'seda-ja-teist' teha on väga erinev (vms). Sest näiteks - kui mina olen 10-15 päeva vaikselt kodus (toas) olnud ja suhelnud ainult VT ja Mehega ja on oodata ka järgmist ülivaikset nädalat, siis mulle tundub iga asja tegemine, iga käik täiesti okidoki - mulle ei tule isegi meelde, et see mõnel muul ajal on kõhedust tekitav olnud...
Kahjuks isegi hoolega minimeerides kukub ikka välja nii, et käin kahe nädala jooksul keskmiselt kolm korda väljas. See on mulle mõõdukas koormus, hulluks ei aja, aga see pole puhkamise või enesekogumise poolegi. Ja helistamised - neid ikka juhtub. Sellist "suudan mängeldes teha kõike" tunnet on vast 2-3 korda olnud :), aga sellest piisas mustri märkamiseks. Kuid on üsna võimatu korraldada endale sellist vaikuse ja tegevusetuse 'akent'. Kui ma olen pidanud nelja viimase päeva jooksul kolmel päeval väljas käima, telefonitsi asju ajama vms, siis ei suuda ma üleüldse mitte midagi enam teha, ma ei üritagi viimasel ajal... isegi ühe tassitäie kohvi tegemine läheb üle kivide ja kändude, kogu aeg takerdun ja ei saa aru, mida ma parasjagu üldse teen või järgmisena tegema peaks. Kuna olen viimasel aastal kõik tegemata jätnud, mida vähegi on võimalik tegemata jätta, siis tegemist vajavate asjadega on enam-vähem ok olnud. Näiteks eile tundsin end kohutavalt halvasti ja mõtlesin, et olen paar päeva kindlasti voodis oimetu, aga ei - ärkasin küll kella viie paiku, kuid tundsin end iseendana! See on imeline! Vanasti üllatas ja vihastas mind mu nõrkus, viimasel aastal üllatab ja rõõmustab mind mu taastumisvõime :)


Nii et ma arvan, et teistel, kes seda taotlust nüüd millalgi täitma hakkavad, ei peaks olema hirmu, et neil pole võimalik oma asjadest rääkida. Või et küsimused on järsud ja armutult detailsed. Praegune netis olev formaat on palju vabam ja paindlikum, kui pabervihik oli! Pole vaja muretseda!

Aga sellega, et see tegevus on nii ebameeldiv, tuleb paraku leppida.
See pole riigi ega küsimuste süü.
On loomulik, et me tunneme end väga halvasti, kui oleme 2-3 tundi oma elu kõige halvematest asjadest jahvatanud!

Kosutavad kallistused minu poolt juba ette!
Muahh-muahh!!! :)



- - -

Ehhehhee, mulle just (11.30) helistas mu avalduse kätte saanud juhtumikorraldaja ja kiitis mind kirjeduste ja näidete eest, et üks seninähtutest paremaid avaldusi (ma kujutan ette, et see on parim viiest, umbes :D), kuid ütles, et sellega võib tulla probleeme, et väga paljude asjade puhul suutlikkus neid teha varieerub. Et mille alusel mu seisundit siis hinnata?
No vaat, ma ka ei tea.
Aga üldiselt sain kiita nii kõne alguses kui ka lõpus. Jee, I guess.

Mul praegu lauluaeg, nii et ma lõõritan edasi! xo