Mulle näib, et inimesed mõtlevad PIGEM, et usalda alguses kõiki, armastus kingi vähestele.
Tegelikult on "kõiki" nii lihtne armastada... - palju lihtsam, kui inimesi ükshaaval :-)
Täitsa mõistatus, miks neid inimesi on nii vähe, kes tunnevad ja tunnistavad, et nad armastavad kõiki oma 'kaaskulglasi' ja hoolivad sellest, et neil hästi läheks.
***
Veel üks huvitav mõte, mida nägin Instagramis oli: "Soovin teile rõõmu (joy) - see on kontrolli(vajaduse) vastand."
Mõtlesin, et mina küll selle peale poleks tulnud, et rõõmu vastand on kontrollivajadus. Kurbust ikka peetakse rõõmu vastandiks ju...
Aga...
Juhtumisi läks mu Venna abielu 'porisema' just täpselt sellise vastanduse tõttu: Z oli läbinisti muretu ja organiseerimatu, Vend tahtis, et kõigest oleks ülevaade ja tegutsetaks optimeeritult. Venda ajasid kõige rohkem närvi sellised asjad, et ta helistab linnast ja küsib, kas on midagi vaja tuua - Z ütleb, et ei ole. Jõuab Vend siis 32-35 kilomeetri kaugusele maakoju ja selgub, et lapsel on palavik ja vaja oleks palavikusiirupit. Z lahendab asjad jooksu pealt, tal on lõputult energiat ja väga vähe pretensioone. Kui laps kompostiämbri sisuga mängib, siis Z ainult naerab :D, kui lapsed Issakese potiistandusest sildid välja kisuvad ja Issake üle aastate korralikult pahakeks saab, siis Z naerab tema kurjustamist kuulates tema nina all end kõverasse :D - seda potilugu kuulsin ma mõlemalt! :D Issake oli ikka veel pahur ja Z rääkis seda nii, et ma ise ka siiamaani naeran meenutades, kuidas Poppa pahameel talle nalja tegi :D. Z jaoks pole üldse imelik jätta nädala nõud pesemata, nii et kes tahab potti, peseb endale. Kes tahab puhast kahvlit, peseb endale - milles probleem? Kui sa ei taha omale kahvlit pesta, siis söö võileiba! :D Vend aga soovis olla kindel, et lapsed saavad oma hommikupudru ja sooja söögi, ravimid ja mähkmed ei saa otsa jne. Mis hommikupudrusse puutub, siis Z magas nagunii alati kella kümneni :D, teda ei häirinud absoluutselt mitte miski. Puhta südametunnistusega inimese muretu, rahulik uni ;)!
Ja.
Täna peaks Z Austraaliast tagasi Eestisse jõudma.
Ta oli ära 9 kuud.
Mul elevusest juba kolm päeva hambad plagisevad :D
Ei tea, kas väiksem, Leenu, üldse mäletab teda?
Kas sõna "emme" üldse tähendab talle midagi?
Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis nüüd saama hakkab.
Ühest küljest mulle tundub, et nende väikesed tütred on nii imetoredad, ilusad, kiinduvad, kallilembesed ja vahvad, et pole võimalik, et Z raatsib veel üks kord nende juurest ära minna.
Teisest küljest... koos nad nagu elatud ei saa (???) ja Vend ei taha tüdrukuid kindlasti käest anda. Tema meelest oli kohutav, et kui ta tüdrukud üleelmisel suvel nädalavahetuseks Z juurde viis, polnud Z lastele midagi söömiseks varunud. Z maailmas - kui selgub, et süüa pole, siis jalutame poodi, eks!?! Milles probleem? King kadus ära? Suvel võib ka paljajalu käia - kui king mõne päeva jooksul välja ei ilmu, siis võib ju uued osta! Vend nägi selles kõiges hoolimatust. Aga minu meelest oli Z lihtsalt tugeva inimese moodi muretu ja kindel, et igast takistusest hakatakse üle ronima selleni jõudes, Vend pidas takistustel juba kaugemalt silma peal ja arvestas nendega juba ette. Optimeeris jõu- ja rahakulu.
Ei saa nagu öelda, et ühel on rohkem õigus kui teisel...
Ma ise olen paraku küll täpselt samasugune kui mu Vend :p, lihtsalt ma näen ka Z maailmapildi õigsust ja ilu.
Kunagi rääkisin hästi palju Vennale ka, et midagi kohutavat ju ei juhtu ("Pole juhtunud!" parandas tema) ja Z maailmal ei puudu oma võlu. Pealegi, mis õigus on temal oodata Z't vastutustundliku täiskasvanuelu elamist (Venna moodi elamist), kui tal endal pole mingit kavatsust (Z moodi) muretuks muutuda? Miks tema võib teiselt oodata enda arvamuste üle võtmist? Vend arvas, et tema moodi on lihtsalt mõistlikum ja ÕIGEM elada. Aga need asjad ei käi üldsegi "õiguse järgi", tuleb ikka teise inimese olemusega arvestada. Loogika, kasulikkus ja mõistuspärasus pole sugugi ainsad asjad, mille järgi me oma elu sätime - ja ei peagi olema.
Ei tea, kas neile mõeldes, aga kolm viimast päeva kummitab mul praktiliselt lakkamatult Sibylle Baieri laul The End, mis räägib lahkuminekust liigutava lihtsuse ja armsusega. Ärkan üles ja enne kui mõistus pähe tuleb, juba laulan seda oma peas. Segan suppi ja laulan kogu aeg sama joru... Ootan õhtul voodis und ja ümisen mõttes... It's the end, sweet friend of mine...
