esmaspäev, 5. detsember 2016

Mõtetepusa

Nägin Instagramis umbes sellist mõtet, et kui sa kogu aeg nurised ja virised, siis pole inimestel sinu jaoks aega. 
Väga õige!
Keegi vastas, et ma tean, ma tean, ma tean, aga oma kurbusest rääkimine pidi ju südame kergemaks tegema?
Hmm, kah õige...


Eile tahtis VT mulle näidata miski "küünikute klubi" videot, luges mulle ette, miks künism on õige ja sobilik mõttelaad ja üldsegi - küünikuteks kutsuvad idealistid realiste. Ehhee, nojaa, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et ma olen seda kõike juba kuulnud.

Kuigi ma tavaliselt nõustun vaatama videosid, mida VT mulle näidata soovib, ma sellest künismivideost keeldusin. Temavanusele ja noorele kirglikule inimesele üldse, künism sobib. Minu vanuses hakkab see juba rõhuma, käristama ja tundub rumalavõitu, kuna selle abil ei saa midagi mõistlikku teha. Minuvanused peaksid juba püüdma toetada ja üles ehitada, mitte niisama kiunuma, et kõik on mõttetu ja vastik ja me oleme kõik ühh-ühh-üksindusse mõistetud, nagu Muhv :D. Samas mõni jääbki elama nagu peksasaanud koer ja mis parata, kui ta pole õigel ajal meile kõigile vajalikku tuge saanud, nii et kasvab täitsa täis, aga ilma künismita püsti ei seisa. See on nagu veele jäätumine - ilma jäätumiseta vajud laiali, aga vaat jääpurikana püsid terve talve koos! Aga nii elad ka igaveses talves, paraku...


Mul on olnud ka teemasid, mida kogu aeg veeretan ja üle neist nagu ei kasva... Samas on suur hulk neid teemasid, mis ühel hetkel enam ei huvitanud.
Künismiga võiks olla samamoodi.

Ühel IG lehel räägitakse pidevalt sellist juttu, et kas sa tunned end viimasel ajal rahutu ja kurnatuna? Kas tegemised ebaõnnestuvad ja suhted on sassis? Selleks on hea põhjus. Et tuleb see muutus ja too muutus ja enne päikesetõusu ongi kõige külmem ja pimedam. Hea küll, aga kui kaua see lohutamine ja need koledad, ilusa uuestisünnini viivad muutused kestavad? Mulle tundub, et seal lehel muud juttu polegi, kui et pidage vastu, teie kannatused(= tundlikkus) näitavadki, et olete uue maailma väärilised. Ja kuude kaupa niimoodi! Ja alati on paar tuhat 'laiki' ja kümneid, kes vastavad, et aitäh, just seda mul oligi kuulda vaja! :p  Kõrvalt vaadates tundub, et selle lehe tegijad ja lugejad-vaatajad ei saagi mustast august välja. Et no... kui sealkirjutatu on vaimse arengu märgiks, siis mulle paluks midagi hoopis muud!

Meenub keegi Hallo, Kosmose taimetoitlasest saatekülaline, kes rääkis, et taimetoit ei sobi kõigile - tema sõber on kaks aastat taimetoitlane olnud ja läks vistrikke täis selle peale. Kui ta sõbrale ütleb, et kuule - sulle ei sobi ju see toit, lõpeta see jama!, siis sõber vastab, et mürgid tulevad välja. Aga kui kaua need "mürgid tulevad"? Kindlasti mitte kaks aastat, asi on muus.

Ma olen ikka mõelnud, et negatiivsete mõtetega kimpus inimest ei näi aitavat tähelepanu mujale juhtimine. Oma leina (ma nimetan leinaks iga hoopi, mis ego saab :D) või hirmudega tuleb tegelda - on väga kahjulik endale mingeid mõtteid lihtsalt keelata, kuna nad pole justkui kasutoovad. See on valearusaam pealegi. Need painavad, kummituslikud mõtted on meil seepärast, et oluline õppetükk on läbi töötamata. Kui me nendega õigesti ümber käime, siis need mõtted ON kasutoovad.

Aga minul on olnud nii, et kui ise olen depressiivne, siis loen depressiivseid või resigneerunud kirjutisi, loen-loen-loen, kuni olen üleküllastunud ja lihtsalt ei viitsi selle nutuse jamaga enam tegeleda. Jõuan iseenesest punkti, kus urisemine, torisemine ja enesehaletsus tundub naeruväärne ja igav - tegelikust elust täitsa mööda.

Aga mis siis saab, kui inimene ei küllastu, vaid jääbki possutama enda ja teiste inimeste muremõtete sisse?
Ma ei kujuta ettegi!
Olen ikka mõelnud, et tuleb lausa sundida ennast piinavast teemast mõtlema ja sellest rääkima/kirjutama, sest nii saab see kõige kärmemalt liiga ära leierdatud, lahterdatud niipalju, kui me hetkel oskame, ja hakkab tüütama. Olen mõelnud, et kõigil inimestel on nii. Aga äkki pole?!

Sest ma arvasin väga palju aastaid, et kõik inimesed on oma partneri enesetunde-eksperdid, kui see neid vähegi huvitab, ja "rääkida-rääkida-rääkida" tuleb alles siis, kui sa keeldud vaatamast oma partneri poole ja siis on nagunii kõik hukas juba. Ma tõesti arvasin, et oma partneri suhtumine on sulle nagu kaela kallatud ja inimene peab tegema kõva tööd, et MITTE TEADA, mis tema partneri peas ja hinges toimub. Alles mõned aastad tagasi hakkasin empaatidest kuulma ja sain aru, et teiste inimeste meeleolu oma kehas ja hinges tundmine pole kõigil inimestel ühine omadus...


VT künismihuvi on siiski midagi, mis mind vaikseks teeb, kuigi saan hästi aru, et see mõtteviis sobib 15-aastasele suurepäraselt.
Keeldusin küünikute videot vaatamast ja kuna VT 'nõudis', ka põhjendasin, mida ma künismist arvan. VT kurvastas, nagu ma oleks tema armsamat materdanud.
Ma ütlesin talle, et tema vanuses on künism sobilik ja võib olla hea vahend maailma asjade üle otsustamisel, kuid kui ta 35-aastasena ikka veel kirglik küünik on, siis ... on ta raisanud 20 aastat oma elust :D
Nagu ... oeh, kes? äkki Pessoa  ütles, et meil peaks oleme häbi oma aastataguseid kirjutisi lugeda ja kui pole, siis on väga kole lugu, sest ilmselt pole me aasta jooksul kuigi palju arenenud! :D


Aga mis siis võiksid olla märgid sellest, et me oleme arenenud?
Ma arvan, et avameelsus, hoolivus ja õnnelikkus.
Arenenud inimene peaks kindlasti olema aus, aga seda teistest hoolival moel. Ja mis õnnelikkusesse puutub, siis nii enda kui ka teiste elu vaadates saab üha selgemaks, et õnne ei taga mitte mingisugused saavutused  või verstapostid. Õnn on 'välistest faktidest' küllaltki sõltumatu. Küll aga tundub mulle, et palju kergem on õnnelik olla siis, kui surm pole sinu jaoks kõige viimane või kõige halvem asi... Ma küll mõtlen, et pigem suren kui teen seda või toda, sest mul on kindel kavatsus õnne püüda ja ma tean, et see on võimatu, kui ma end 'segamini' ajan, ennast kaotan.


Trall-lall-laa,
ei oska juttu lõpetada ma :D

Tsau-blau! xo :)

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

"...vaid jääbki p o s s u t a m a ..."

Haa,midagi põnevat jälle!

karikate emand ütles ...

:)