Üks mu veidraid vaateid

Käisin just poes.
Lift näis kusagil kinni-lahti loperdavat, nii et tulin jala alla. Kui olin viimast korda trepist keeranud ja jõudmas "fuajeesse" (ee, mul pole meeles, kuidas seda postkastidega kohta argipäeviti kutsutakse), rääkis seal üks harjaga ringisolberdav mees. Arvasin, et räägib kellegagi liftiuksel, järgmisel sekundil tundus see veider ja siis sain aru, et ta räägib minuga.

"Ma käisin enne koristamas seda kõrvaltrepikoda, sama maja, aga sealpool, kõrvaltrepikoda..."

Eh?

"Ja ma vaatasin, seal postkastide juures olid ühed tüdrukud...
... tüdrukud kaotasid oma jõulukaardid ära, kaks jõulukaarti."

Ää, mida?

Ja siis ma sain aru, et tegemist on tööle võetud ilmselge puudega isikuga.
Ma aeglustasin sammu, naeratasin ja ütlesin "Tere!"

(Ta rääkis tõesti väga kiiresti, nii et minu "tere!" ei tulnud sugugi hilinemisega.)

Ta uuris, kas ka mina jõulukaarte saadan.
Ma ütlesin, et sel aastal mitte.

Ta vajutas mul ukse lahti ja küsis: "Aga interneti teel ikka tervitate?"
Astusin uksest välja, naeratasin talle viimast korda ja ütlesin: "Jah, interneti teel ikka."
Tema naeratas ka.



Ja ma mõtlen juba tuhandendat korda, et miks me silte nii väga kardame?
Me suhtume võõristusega "imelikesse inimestesse". Aga kui me saame teada, et inimesel on vaimupuue või psühhiaatriline häire, siis kohe rahuneme, saame aru, et meie oleme siin see tugev ja toetav pool.

Minu meelest oleks küll elu kõigile suhtluses osalejatele nii palju kergem, kui meil ripuks kaelas sildid:
"Mina ärritun kergesti."
"Kipun teisi süüdistama."
"Olen aeglase taipamisega."
"Palun ära räägi minuga valjult ega kiiresti."
"Vihkan jokutamist ja aja raiskamist."
:D

Ma näen laste pealt, et kui seltsi tuuakse kerge puude või vaimse häirega laps, siis teda võõristatakse, aga kui lastele kohe paljastada see "saladus", mida lapsed nagunii suurepäraselt tajuvad, et tegemist on nõrgema lapsega, kes vajab rohkem kõigi soojust, kannatlikkust ja abi, siis võib (olenevalt grupist) võõristamine ja kiusamine täielikult ära jääda. Ja see üldjuhul ei jää ära, kui lapsed ise mõistatama jätta.

(Vähe sellest, et puudega lapse vajadustest rääkida - iga päev peaks rääkima üldse kõigi lastega sellest, et kurjad sõnad ja halb käitumine teevad meile haiget ja me kõik peaksime püüdma üksteist aidata ja toetada.)

Kui me Mehega paar nädalat tagasi mingite vanade tegemata rahaasjade pärast juriidilises nõustamises käisime, siis mina ütlesin küll kohe ära, et palun mulle puust, punaseks ja pikkamisi, sest stressiolukorras kukub mu IQ 70 palli allapoole ning sestpeale tundsin end palju turvalisemalt :D. Ja Mehe kohta ka muidugi andsin esimese asjana teada, et tal on raske puue, raske kuulata, raske aru saada. Kaardid ikka lauale kohe :) Ma usun, et see võõristus, mida tuntakse sel ajal, kui püütakse välja raalida, mis veider miss Hüsteeria von pluss Vaimupuue siin minu ees istub, on palju suurem kui see mõistetav ettevaatlikkus, mida tuntakse inimese vastu, kes on oma puudused ja piiratuse lagedale ladunud.


AGA!

Antud teema puhul tean ma hästi, et mingil põhjusel see maailmale ei sobi.

Saan selle vaate koha pealt aru, et mitte maailm pole veider, vaid paraku, jällegi, mina :P

Ma usun, et küpseid ja hästi kohanenud inimesi on võibolla 30 % ja ülejäänud tunnevad ennast millegipärast seda turvalisemalt, mida rohkem on neil endil mulje või illusioon, et teised usuvad nende 'normaalsusesse'.

Ja siis on muidugi Väikesed Küünikud, kes ei usu mitte kellegi normaalsusesse :D

Mulle näib see siltide kartmine sama mis "fake it 'til you make it!" (mis pole hää mõte mu meelest), aga lõpuks on nii, et igaüks peab ikka elama nii, et süda on võimalikult rahul...

Muahh! :)