reede, 16. detsember 2016

Ämber

Mõned päevad tagasi käisid mul külas Issake ja Vend.
Oli plaanis veidike veini juua ja siis pidada maha mõned saskutuurid (s.o kaardimäng).


Kõigepealt tuli Issake.
Ütles, et väga kauaks ei jää. On halvasti maganud, kuna kukkus Emmakese pool klapptooliga pikali ja nii kui külge keerata üritab, ärkab valu pärast üles.
Oli üleni selline tõsine ja sünge. Eks ta on praegu Tartus Emmakese pool, et Vend ja Z saaksid Virumaal plaane teha, kuidas nad elukest edasi sätivad. Et siis ta on paariks nädalaks oma kodusest kabinetikesest eemal...
Ja pealegi võtab Issake küllalt tõsiselt oma tõlkimisi, mida ta küll justkui teeb enda lõbuks, aga... mine tea? milleks selline stress ja tõsidus siis? Praegu loen tema viimast tõlget - India lugu "Samskara", mis räägib katkust ja hinduistidest, kes teevad asju, mida nende seisus ei luba ja siis piinlevad, et kas, mil määral ja millal tasuks oma patte välja rääkida ja/või heastada... Oli täitsa huvitav lugu, algas hoogsalt ja põnevalt, kuid lõppes põdemisega ja seda viimast olen ma viimasel ajal liiga palju kuulnud/näinud.

Õhtu poole tuli vend. Jõi pool pudelit õlut ja siis kukkus vett kaanima. Ütles, et viimasel ajal ei suuda ta üldse alkoholi tarbida. Selle asemel, et lõõgastuda, hakkab tal halb.

Eee, jaaa... Mul on nii ka olnud suure stressi aegadel, kui kõik on minu õlul. Siis psüühika ei luba end lõdvaks lasta.

Õhtu vältel muudkui ponnistasin, et veidi nende meelt kergendada ja Vend vähemalt mingi maa tuli kaasa, aga Issake üldse mitte.

Nüüd ma olen sellest luhtaläinud energiatööst täiesti kurnatud ja kõige hullem on veel see, et millalgi pean Issakesega veel kokku saama, et talle üle vaadatud tõlge tagasi anda.


Ma olen ikkagi üsna harjunud sellega, et suudan inimeste tuju tõsta...
Olen kohanud üksikuid inimesi, kes on nii tuimad ja "rasked", et mina neid "up lift'ida" ei suuda, neist hoian hoolega eemale, sest sest muidu saan osa nende raskemeelsusest ja tuimusest ning selle endast väljapühkimiseks läheb ka vaja sellist energiat, mida mul tuima ja raskena üldse polegi.


Issake naeris ja naeratas ainult siis, kui rääkis vennalastest :) - see oli armas! :)


Noh, see, et blogida suudan, on hea märk! :)
Enam ma järelikult NII surutises ja rusutud pole.
Puhh! :)

3 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Issakese klapptoolikukkumine tõi mulle minu ema meelde,kes enam eriti väljas hakkama ei saa,aga peab ikka korra nädalas ise poes käima,ei jõua teised kogu aeg kohal käia.Aga seal ta kukub ühtevalu pikali,kui on vaja astuda üle trotuaari ääre! Ja siis tullakse teda käest tirima,mis ei vii absoluutselt kuhugi,keegi ei suuda ju 80 kilost pulkkanget inimest tegelikult üles tõsta.Ema on alati tige, et miks tullakse tarima ja miks inimesed ei saa aru, et selline tirimine ei kõlba kuskile,jäetagu teda parem ukerdama.Kui ma külla lähen,siis on tal alati oma järjekordne kukkumisejutt võtta,aga tuju on juba selline,et naerame mõlemad.

karikate emand ütles ...

:D

Jaanika Kipper ütles ...

Njaa, minu kadunud vanaemal oli sama lugu. Mul endal oli tõstmisvõte lõpuks selge (mõlema kaenla alt selga toetades aeglaselt tunnetada seda jalga mis pinda otsib ning siis järgmist, kohe kui seisab, võtta küünarnukk toeks ja lasta paar minutit inimesel tasakaalu leida) aga mitte kõik ei oska neid asju, palju võib valesti minna. Kahe inimesega on lihtsam, aga paljud hakkavad kartulikoti tehnikat kasutama, et hops vinname püsti. Lõppeb lihasšokiga suht. Oh ja kui vanaema veel rattaga sõitis... Vedas väga. Elas 87 aastat.