Nimelt räägitakse siin 19. sajandi teisel poolel sündinud Jaapani psühhiaatri Shoma Morita poolt välja arendatud teraapiaviisist, mis on täpselt selline, nagu mina olen ravi (ka eneseravi) kujutlenud, ning see äratundmine tegi mulle palju rõõmu, aga tekitas ka mõningat nõutust ja segadust... Sest kuigi minu jaoks on viisakas ja sõbralik käitumine vastupandamatu eluviis, ei pea ma ennast sugugi 'kollektiivseks inimeseks'..., pigem ikka erakuks. Aga kuidas siis minu arusaam heast teraapiast nii hästi jaapanlaste ravimiseks mõeldud teraapiaga kokku langeb?
Hmmmmm..., eks!? :D
Igal juhul Morita ei uskunud kognitiivsesse teraapiasse - nagu minagi siin viimasel ajal sagedasti säuksunud olen! Minu meelest on igasugu allhoovused enesetunde juures võrreldamatult olulisemad kui loogiline otsustus oma elu kohta. Morita meelest pole ka vaja inimeste mõttelaadi kallal kangutama hakata. Kui inimene end hästi tunneb ja enda jaoks loomulikult tegutseb, siis kaovad ennastkahjustavad mõtted iseenesest.
"Läänes tavatsetakse eeldada, et see, mida mõtleme, mõjutab seda, mida tunneme, ja see omakorda mõjutab käitumist. Morita teraapia aga keskendub patsientide õpetamisele rahulduda oma tunnetega ilma soovita neid kontrollida, sest tunded muutuvad tegevuse kaudu.
/.../
Morita ravi ei püüa otseselt kõrvaldada sümptomeid, vaid õpetab loomulikul viisil leppima meie soovide, murede, südamevalu ja rahutusega."
Teraapia ise on kolmenädalane ja koosneb kolmest, nädal aega kestvast etapist.
Esimeses etapis on klient suurema osa ajast üksi toas, enamasti pikali. Tal pole raamatuid, muusikat, arvutit, telekat, pastakat, paberit ega ühtegi külalist ega vestluspartnerit peale teda iga päev külastava psühhiaatri.
Selles etapis inimene puhkab ja selitab mõtteid. Inimene saab aru, et tal on aega, ja nii on tal lõpuks võimalik endasse süüvida nii palju kui kulub.
Teisel nädalal tohib inimene vaikselt ja rahulikult natuke tegutseda. Nüüd tohib ta näiteks päevikut pidada ja õues jalutamas käia. Ta tohib ka osaleda kunsti - jms -ringide töös, kuid rääkida ei tohi ta siiski kellegi teisega peale oma arsti, kes õpetab talle meditatsioonitehnikaid, hingamisharjutusi jms teraapiavõtteid.
Kolmandal nädalal täidab klient/patsient kerget füüsilist pingutust nõudvaid ülesandeid. Kahenädalase sunnitud liikumatuse järel on see tavaliselt väga teretulnud võimalus. Nüüd võib ta rääkida ka teiste inimestega, kuid - ainult käsilolevatest toimetustest, mitte iseendast.
Seejärel läheb puhanud ja selginenud inimene tagasi ühiskonda oma toimetuste juurde.
Minu meelest kuluks see väga paljudele inimestele kord või paar aastas ära! :)
Tegelikult vaikusretriidid ongi tänapäeval juba väga populaarsed.
Ma olen hästi palju aastaid mõelnud, et mulle kuluks just üks kolmenädalane retriit ära, millest esimesed 10 päeva oleks mul ka ainult loodus ja oma pea, teisel võiks ka kirjutada...
Aga seda võimalust tuleb alles oodata :)
Veel oli päris lahe lugeda, et stoikud tegid meeleharjutustena õnnetuste, vaesuse, haiguste jms kujustamist :D, et oma vaim võimalikule laostumisele/allakäigule valmis seada. Tänapäeval levinud meele"teadlaste" sõnul oleksid nad kõik pidanud maruvaesed ja haiged olema, kuna seda nad endale pidevalt silme ette manasid. Tõde on sellest kaugel. Unistamine ja kujustamine on nii palju kasulikud, kui palju inimene oskab ja suudab elada oma kujutlustes. Fantaasiate materjaliseerumisse ma ei usu, muidu oleks igal murjanist vägistajal hordide kaupa valgeid tiiraseid naisi kasutada, sest muust nad - tundub - ju ei mõtlegi. Aga võta näpust! Tuleb muu hulgas isegi 10-aastasi poisse ja kodutuid vanamutte vägistada, sest need valged, valimatu seksuaaleluga naised ei tule "puudust kannatavate" noormeeste peadest kuidagi käegakatsutavana esile... Säh sulle manifesteerimist siis!
Ma mõtlen, et ... ihaldamine ainult paisub ja ainuvõimalik tee on minna vastupidi ja üritada niimoodi minimeerida, et vähem enam ei saa. See on teostatav ja minu meelest ka rahuldust pakkuv. Kuid sobib minusugustele, eakamatele :), noored tahavad ikka proovida, kui kõrgele tiivad kannavad ja nii see olema peabki. Mida varem inimene taipab, et ihaldav meel on rahuldamatu, seda parem, siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar