Et kui me kannatame, siis ongi meie hing seda kogemust soovinud.
Küllap see mõte jääb kaugeks inimestele, kes parasjagu kannatavad...
Viimasel ajal olen mitmel pool märganud üht sarnast vahvat mõtet:
"Mõnikord toovad valed valikud sind õigesse kohta."
See mõte jõuab minu meelest paremini kohale.
Et mõned asjad, mida enda arvates tegema oleksime pidanud, oleksid meid viinud võõramasse kohta, endast kaugemale tegelikult. "Õige valik" oleks meid võib-olla viinud lähemale sellele, mis me arvame, et me peaksime olema - kuid kaugemale sellest, kes me tegelikult oleme.
Võib-olla meeldivad need mõtted vaid inimesele, kes on raskest punktist üle saanud.
Sellisel juhul on tõesti nii, et ta on rahul sellega, kus ta on - mistõttu on ta nõus ka valikutega, mis tõid talle valusaid kogemusi.
Kas võib olemas olla saatusi, mille puhul inimene teab, kus ta tegi valiku, mis rikkus ära kogu tema ülejäänud elu? Täitsa huvitav! Sest mulle tundub, et "vigu" teeme me selleks, et astuda (langeda) välja elust, mis meile tegelikult ei sobi millegi poolest, isegi kui me pole valmis seda endale tunnistama. Ja see on päris julgustav mõte :)
Mis siis, et see on vaid üks võimalikest vaadetest.
11 kommentaari:
Mõtlesin kohe pikalt küsimusele, et kas võib olemas olla saatusi, mille puhul inimene teab, kus ta tegi valiku, mis rikkus ära kogu tema ülejäänud elu - see kõlab kuidagi väga fataalselt. Et ongi siis mingi ühe otsuse pärast elu tuksis. Mõtlesin praegu kohe pikalt, et kas mul on olnud elus mõnda sellist valikut, mida väga kahetseksin. Tööelus ei ole. Materiaalses ka mitte (mõtlen siin kodude soetamist jm). Aga suhetes on olnud mõttetusi, mida kahetsen. Mõnda asja isegi väga palju. Kui mõtlen tagasi, siis hakkab endast väga kahju. Aga samas ei saa öelda, et miski oleks terve tulevase elu ära rikkunud, pigem lihtsalt mõned mälestused, mis kaasas käivad, teevad haiget ja tahaks need pigem unustada. Mõned õppetunnid tunduvad tagantjärele liiga mõttetud :)
Ma olen Sinu viimase lausega väga nõus :D
Kes teab, kas me näeme lõpuni oma valikute taha, aga NÄIB tõesti, et mõnel puhul oleme energia lihtsalt 'tuulde lasknud' ja see on ju küll pahasti... Aga noh, tulevad uued olukorrad ja uus energia, nii et pikemas plaanis pole midagi hullu.
Purjutajad räägivad mõnikord oma 'saatuslikest vigadest'... Ma olen neid kuulates mõelnud, et võibolla oleks nad kuidagi muud moodi ikkagi enda jaoks asjad 'ära rikkunud'... Et asi oli ikkagi neis, mitte tegemises-tegematajätmises.
Aga üks naine kusagil (Ameerikas? poliitik? poliitiku abikaasa? - ei mäleta) ütles, et vahel elab ta sellise tundega, et kohe järgmisel hetkel võib ta teha saatusliku vea.
Ja kui mina pole tasakaalus, siis ma elan ka selle tundega: mul on kogu aeg tunne, et ma juba olen oma elust väljaspool, ei näe, ei saa aru, ja kohe-kohe teen midagi läbimõtlematut, mis muudab tagasi endaks saamise võimatuks. Brrr!
Arvan, et kõige enam on selles kategoorias suhteid.Ise kuuluksin ka ehk sinna kanti.Üks teatud suhe , üdini haige,skisofreeniline,abitu, tegi minust hoopis teise inimese---argliku, ettevaatliku, rõõmu leidmatu,usaldamatu,psüühiliselt paljudele võõra.Ja see ei kao enam kuskile.Ma ju mäletan, milline ma olin enne seda ja kuidas ma vaatasin elule.
Mulle see kirjutis väga meeldis, või täpsemalt öeldes, pani mu mõtted huvitavas suunas liikuma. Hetkel olen ma oma eluga üsna raskes olukorras, kus tundub, et ma olen ilmselt elus valesid valikuid teinud, et minuga sellised asjad juhtuda said. Ja muudkui keerutasin peas mõtteid ringi, et kus see põhiline viga küll tehtud sai või oli kogu senine elu viga või...
Aga kui vaadata seda nii, nagu sinu pakutud mõte, et "Mõnikord toovad valed valikud sind õigesse kohta", siis kõlab see päris lohutavalt :D
Bianka,
ma tõesti usun seda!
Loodan, et Su saab kõik korda! :)
Alati ei ole nii, et elu puruneb ja kui üritad need tükid tagasi kokku kleepida, saad armilise käkerdise.
Mõnikord saab nii, et võtad need tükid, lisad uued tarkused, ja ehitad midagi täiesti uut ja ilusat!
Aega tuleb endale anda.
Skarabeus,
see on küll tõsi, et üks intensiivne destruktiivne suhe võib inimese nö ära moondada lausa.
Jah, see on tõsi...
Kurb küll.
Minu meelest on kõige hullem veel see, et pärast aastaid kestnud terrorit teise inimese poolt, kipuvad seda kogenud inimesed ülejäänud elu ennast ise ka veel kiusama, tunnevad enda vastu viha ja vastikust, süüdistavad ja põlastavad ennast.
Kui saaks kasvõi ainult seda vältida, oleks hea...
Minu arust võib see valede valikute asi ka enesepettus olla. Midagi kahetsedes keskendume me ainult sellele, millest me ilma jäime. Tegelikult ei tea me ja ei saa ka kunagi teada, kuidas oleks meie elu välja näinud seda nn "õiget" teed käies. Võib olla oleks me järgmisel päeval jäänud auto alla ja saanud surma või raske vigastuse või mis iganes halb asi oleks võinud meiega või meie lähedestega juhtuda, kui oleksime käinud seda "õiget" teed.
Me teame alati ainult seda, mis on tegelikult olnud. Mis oleks võinud olla, seda me ei tea, ega saa kunagi ka teada. Selles mõttes on ka mõttetu kahetseda.
Ja kui me olemegi neid "valesid" otsuseid teinud, siis ju on selleks ka põhjus olnud ja äkki oleme siiski alateadlikult ära tundnud vajaduse teha just selliseid otsuseid.
Nii, et rõõmustame siis ikka selle üle, kus oleme täna ja praegu:))
Seda küll.
Seda ma ka alati räägin (juba üle 10 aasta), kui keegi ütleb, et oleks tulnud teisiti teha. Mis puutub oma elusse, siis pole ühtegi valikut, mille puhul ma seda ei usu :)
Samas... mõne näite puhul, nagu see Skarabeuse oma, tundub, et valusamat tagajärge poleks saanud olla, kui oli tehtud valikul. Õudne mõelda, et võiks olla midagi veel jubedamat..., aga alati on!
See on nagu selles naljas optimistist ja pessimistist, et -
pessimist ütleb: nüüd on asjad nii hullud, et enam hullemaks minna ei saa, ja optimist kilkab: "Saab ikka! Ikka saab!" :D
:-D
Õigesti öeldud. Väga tabav nali
Eks me kõik siin Euroopas oleme nagunii ära hellitatud.
Arvan, et meist paljudele ei teeks paha elada kuu aega kusagil mõnes Aafrika riigis, kus on sõda ja näljahäda ja isegi väikesed lapsed peavad seal kuidagi hakkama saama. Usun, et tagasitulles oleksime oma elus palju tänulikumad/ rahulolevamad oma elu suhtes.
Sinu blogis on alati nii meeldiv lugeda, kuidas sa oskad rõõmu tunda asjadest, mis on elus hästi.
See on väga väärt oskus
:)
Mu meelest teeb inimene oma elus täpselt need valikud, milleks ta hetkel võimeline on. Veel karmimalt väljendudes - teeme need valikud, mida sel hetkel väärime. Olen tagantjärele vaadates teinud mõne väga halva valiku, aga ma ei kahetse neid ega küsi miks, sest tean, et olen nendel hetkedel olnud oma arenguga just täpselt selles kohas, kus muid otsuseid ega valikuid ei osanud või ei suutnud teha. Ma usun seda, et igal asjal on oma aeg.
Täielikult nõus!
Postita kommentaar