TÕNU ÕNNEPALU "Lõpetuse ingel"

Jah, noh - Õnnepalu on ikka nii mõnus!

Sõidab neljaks sügisnädalaks ühele Lääne-Eesti (sügise edenedes üha 'inimtühjema') saare peale kunstist, luulest, surmast ja olemisest mõtisklema ning saab jälle uue toreda raamatu valmis!

Ma täitsa kujutan ette, kuidas (ilu)kirjanikud (palun mitte segi ajada ilublogijatega :D), kes oma raamatute tarvis uurimistööd tehes kuude kaupa raamatukogudes ja arvutis istuvad, hambaid krigistavad, kui jälle kuulevad Õnnepalu uutest, nagu muu seas paberile valgunud hitt-raamatutest, mis on liiga vähe kunstlikud, et seda saaks kunstiks lugeda.

Ja miks peakski raamat olema väärtuslik alles siis, kui see vastab mingitele kirjanduslikele kaanonitele?

Ilus inimene saab end avada ja see on ilus!
Nii ilus, et kunst jääbki selle poole püüdlema ja ei jõua iial päriselt kohale!
Sest kunst võib meie jaoks mõned reaalsuse aspektid proportsioonidest välja lüüa ja selle kaudu hinge kriipida, kuid kui inimesele võimalus anda, tõmbab teda ikka sooja ja südamliku suunas. On ju nii!?!

Mul on nii raske siit katkeid valida, sest see on nii üleni nii kena raamat.
Õnnepalu on haruldaselt pretensioonitu kirjutaja, temas on nii vähe poosi ja ta lepib oma haavatavusega eheduse nimel.

Ning temagi armastab vaikust, üksindust, loodust...
Ma mõtlen lugedes kogu aeg, et nii minu moodi! Ja nii paljud inimesed mõtlevad teda lugedes sedasama! Sest ta ei maskeeri, ei dekoreeri. Ja ilma dekoorita ongi meis palju sarnast - võib-olla mitte isegi selles, mis me oleme, aga selles küll, mille poole me püüdleme -, dekoor on muidugi alati erinev ja eristav.



Siiski mõned katkendid:

Tuul on veel soe, lasi kadakate vahel pikutada, ennast kuulata. Kui end püsti ajasin, kostis sealtsamalt kõrvalt kruusakivide klõbinat. Vaatasin, nägin veel metskitse, kohe enda kõrval, tema suurt tumedat silma, helekollast nahka, kui ta põõsastesse hüppas. Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata. (lk 37)

Meenub, et ka Kafka ütles midagi sellist, et sa ei pea kusagile maailma minema, et 'maailma' näha. Istu lihtsalt vaikselt oma toas, ja maailm 'veereb' ise sinu juurde, pakub ennast sulle.

(Muidugi, võib-olla ütles seda keegi teine või mõtlesin ma selle ise välja... Aga ma ei luiska, kui ma ütlen, et minu meelest ütles seda Kafka :) Lihtsalt mälu on imelik asi. Kes võib selle peale kindel olla?)

***

Järgmise katkendi selgituseks ütlen, et põhimõtteliselt oli seal kaks kokku kasvanud saart seal... Sai eristada kahte saart.

Mind aga tõmbab ikkagi veel sinna "teisele" saarele, surnud kirjaniku majja, veelgi suuremasse vaikusesse. Seal, tollel saarepoolel, pole kindlalt ühtegi teist inimest. Seda on seal tunda. Inimtühi saar. Keegi, miski ei mõtle seal. (lk 65)

***

Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, "kelle palgelt" kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi. (lk 53-54)